neljapäev, 21. märts 2013

Ei loe mitte see mida öeldakse, vaid see kuidas sellest aru saadakse.

Mulle meeldib täpsus. Olen harjunud, et inimesed, kellega ma läbi käin peavad kinni oma lubadustest. Kui ta  ütleb mulle,  et helistab kell 10.00 ei tähenda see seda, et ta helistab  kell 11.00  või 12.00. Kindlasti ei tähenda see seda, et ta teeb seda 16. 10. Selleks ajaks on mul juba oma plaanid paika pandud. Seda enam, et ma olen sellest mitu korda rääkinud ja mulle ei meeldi tormata viimasel minutil ülepeakaela. Ilmselt pole mõtet energiat kulutada mõningate inimeste harjumuste muutmiseks.  Ma räägin kõrvadele, mis ei kuule. Olen jätnud vahel isegi telefonile vastamata.Miks ma peaksin, kui minu soovidega ei arvestata. Järgmisel korral helistades ja kokku leppides kordub kõik uuesti.


Paar päeva tagasi lapsi magama pannes ütlesin neile, et kui nad uuesti ärkavad, siis on juba kevad.
"Kui me tõuseme, kas siis on juba rohi roheline?"küsis üks poiss.
Ei olnudki roheline, lapsi ootas saalis hoopis üllatus. Kevade alguse puhul tuli lasteaeda külla meie kunagine kasvandik oma  samojeedi koeraga Tuisk.  Selline armas karvapall, kes oskas igasuguseid trikke. Oma omapärase ilme tõttu tundus nagu koer  naerataks kogu aeg.

2 kommentaari:

  1. Aga sa oled ju alati öelnud, et sulle meeldivad üllatused :P Kas pole siis põnev, kui sa ette ei tea, mis kell tegelikult helistatakse või kas üldse oma lubadust täidetakse?

    VastaKustuta
  2. Muidugi, muidugi. Nüüd olen veel mina süüdi ka. :D Arvan, et üllatused meeldivad paljudele, aga kas just sellised, et saad 5 minutit enne teada, et keegi on sinu eest õhtu ära planeerinud küsimata kas sinul polegi oma tegemisi.

    VastaKustuta