kolmapäev, 18. september 2013



*** 


Sünnipäeva hommikul helistasin vanemale pojale ja laulsin nagu ikka talle ta lemmikut tervituslaulu. Peale laulu  järgnes aga aplaus. Poeg oli mikrofoni  sisse lülitanud ja terve inseneribüroo kuulas mu etteastet.Ütlesin, et mina tänan ja häbeneda polnud ju midagi. Terve elu kooris laulnud ja pealegi veel muusikakool lõpetatud. Õnneks nad minu nägu ei näinud, aga pojaga me veel räägime.




5 kommentaari:

  1. Just, lapsega peab rääkima, mis sobib, mis mitte, aga mina annaks talle ikka vitsa ka, kogu inseneribüroo silme all (veebikaamera abil) :P

    VastaKustuta
  2. No ja mis sest, et laps sai just 31. Peksa anda pole kunagi liiga hilja. Ükskord peab ikka see esimene kord olema.

    VastaKustuta
  3. Kummas keeles laulsid?
    Kui sa oleksid valesti ja kõvasti laulnud, siis poleks su
    poeg küll valjuhääldisse pannud. vat see oleks siis pahatahtlik olnud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ikka originaalis. :D Arvan, et minul, kui nõuka aegsel naisel, on vene keel päris selge ja laulmine läheb nats paremini kui U-duurist puukuuri.Ma õpetasin poisile kunagi selle akordionil ka selgeks ja ta käis lõõtsa ning krokodilli kostüümiga TTÜ stiilipeol.

      Kustuta
  4. Heheheheheh , nii armas , mina oleks küll uhke sellise toreda poja üle , vähe sellest ta kuulas sind lõpuni ja teiseks oled teda hästi kasvatanud et ta ei ole kade inime - jagab oma rõõmu ka teistele . Ju ta ikka sinu üle uhke on . Tubli poiss - ei mingit peksu . hehehheeh . Ja palju õnne sulle ka toreda poja puhul ... Ilusat päeva

    VastaKustuta