laupäev, 2. november 2013


Hingedepäevale mõeldes.
                      




HINGEDEPÄEV
(Uno Sikemäe)

Puud vaikusesse tardunud on talveks,
nad varjudega puudutavad maad.
Ma sõbra kalmu juures peatun palveks
kui taevavõlvil tähed säravad.


Siis küünlatulukesi aknalaual
ka kodusoojus helendama lööb,
õrn tähesära armastuse haual
kui hingevalgus helgib läbi öö.


Sel ööl sa kuuled tulijate sammu
ja märkad puude varjus ootajaid.
Taas kordub see mis ununenud ammu,
näed silmi teelt su poole vaatavaid.


Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust.


Saan oma leinavalust teada anda
kui lilleõit su kalmu peale säen.
Võin oma palveid veelkord üle anda,
on hingedele selleks jäetud päev.
     

5 kommentaari:

  1. Ei tea, kas hinged oskavad mu uude koju tulla. Panin küll küünla juba hommikul põlema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui nad on meie südametes, siis oskavad igale poole tulla.

      Kustuta
  2. Panime selle luuletuse rühmatoa uksele. Eelmisel kuul võttis raske haigus meie õpetaja abi. Kurb.....

    VastaKustuta
  3. vahest on väga kurb mõelda nende peale keda enam ei näe. Tundub, et kui oleksin midagi teinud ,märganud, öelnud teisiti , poleks seda juhtunud .

    VastaKustuta