neljapäev, 20. märts 2014


Kõik läheb mööda.

Ma ei taha matustel käia. Loomulikult ei taha seda ilmselt mitte keegi, aga see on paratamatus, et inimesed surevad.
Mõtlesin kaua kas lähen naabrinaist ära saatma või mitte ja jõudsin järeldusele, et emotsionaalselt on see mulle liiga raske  ja ma lihtsalt ei suuda seda teha. Liiga palju vanu haavu läheksid jälle lahti ja seda enam, et aasta oli juba ühe surmaga alanud ning  nüüd 3 kuud hiljem juba teine. 
See, et ma otsustasin mitte minna ei tähenda muidugi seda, et ma ei austa või ei hooli temast, aga ma teen seda lihtsalt omal moel. Inimese leinamine on igaühe sügavalt isiklik asi. Miks ma peaksin seda tegema suure rahvahulga ees?Igaüks leinab just nii nagu tema süda ütleb.
Natuke hinge läks ka kirjasõbranna jutt, kes arvas, et ma pean ikka minema ja see on viimane lugupidamisavaldus naabrinaisele ning ma demoniseerin surma üle.
Ostsin valge roosi, läksin naabrimehe ukse taha ja rääkisin talle kõik südamelt ära. Kergem hakkas ja naabrimees tänas mind, et ma selline olen. Ta mõistis mind täielikult ja sai minu tunnetest aru.


Minu silmade ette jääb aga veel kauks ajaks pilt naabrinaisest, kes seisis oma kodutrepil naeratas ja lehvitas mulle.

Kõik läheb mööda.



Ma ei taha matustel käia. Loomulikult ei taha seda ilmselt mitte keegi, aga see on paratamatus, et inimesed surevad.
Mõtlesin kaua kas lähen naabrinaist ära saatma või mitte ja jõudsin järeldusele, et emotsionaalselt on see mulle liiga raske  ja ma lihtsalt ei suuda seda teha. Liiga palju vanu haavu läheksid jälle lahti ja seda enam, et aasta oli juba ühe surmaga alanud ning  nüüd 3 kuud hiljem juba teine. 
See, et ma otsustasin mitte minna ei tähenda muidugi seda, et ma ei austa või ei hooli temast, aga ma teen seda lihtsalt omal moel. Inimese leinamine on igaühe sügavalt isiklik asi. Miks ma peaksin seda tegema suure rahvahulga ees?Igaüks leinab just nii nagu tema süda ütleb.
Natuke hinge läks ka kirjasõbranna jutt, kes arvas, et ma pean ikka minema ja see on viimane lugupidamisavaldus naabrinaisele ning ma demoniseerin surma üle.
Ostsin valge roosi, läksin naabrimehe ukse taha ja rääkisin talle kõik südamelt ära. Kergem hakkas ja naabrimees tänas mind, et ma selline olen. Ta mõistis mind täielikult ja sai minu tunnetest aru.
Minu silmade ette jääb aga veel kauks ajaks pilt naabrinaisest, kes seisis oma kodutrepil naeratas ja lehvitas mulle.











neljapäev, 13. märts 2014




 Ainus kindel asi meie elus on see, et me kõik kord sureme, kuid me ei tea millal, kus, miks ja kuidas see toimub.
Helistas  naabrimees ja ütles, et istugu ma maha. Mu süda aimas kohe halba ja ma ütlesin, et ma ei taha mitte midagi kuulda.
Minu hea, lahke naabrinaine, kellel   polnud täitunud veel 60 aastatki, kellega olime kõrvuti sõbralikult elanud üle 30 aasta,  kes oli mind alati toetanud nii heade sõnade kui nõuga, kes ise oli ka arst, oli öösel surnud südame seiskumise tagajärjel.
Just täna  lilleseemneid mulda pannes olin mõelnud, et ma salatit ei panegi. Naabrinaisel kindlasti juba suured taimed ja igal aastal on ta neid mulle ka pakkunud.
Ma poleks iial   uskunud, et mu armast naabrinaist polegi enam. Ta oli mõni aeg tagasi põdenud küll grippi, aga see oli juba möödunud.
Küsisin naabrimehelt  kuidas ta hakkama saab? Ta vastas mulle selle peale, et ta teab nüüd täpselt mida tundsin mina peaaegu 7 aastat tagasi.                

pühapäev, 9. märts 2014


Oma vitsad peksavad kõige valusamini.

Sain kokku tuttvaga, aga ta pidi minus pettuma. Selle asemel, et ta kätt hoida ja talle kaasa tunda kui raske tal on, tegin talle hoopis peapesu.  Ometigi pidi ta minu puhul  sellega arvestama, et ma ei hakka midagi ilustama vaid ütlen just seda, mida ma arvan.
Kogu lugu sai alguse   7 aastat tagasi kui mees kosis endale noore naise.                                    
Me kõik püüdsime natuke talle mõistust pähe panna, aga ega "noored" ei kuulanud kedagi. Nad olid ju ometigi armunud ja mis loeb armunutele vanusevahe. Naine oli siis 25 aastane. Just ühe purunenud suhte üle elanud ja küllaltki haavatav ning  katki. Loomulikult oli ta õnnelik, et tema ellu tuli mees, kes lubas teda kätel kanda, teda lohutada ja armastada ning  kõik ta soovid täita. Ei lugenud seegi, et mees oli temast tervelt 30 aastat vanem.
30 aastat on terve põlvkondade vahe. Mina võin ka oma laste sõpradega suhelda, ühises seltskonnas viibida ja ühiseid jututeemasidki leida, aga nii igapäevaselt elu jagada-ei kujuta ma küll ette. Nemad ei tea ju midagi meie aegadest, noorusest, sellest elus, mis siis oli, meie mälestustest. See on neile tükk tühja maad. Inimestel on erinevad huvid, muusikamaitse ja sõbrad.
Ja nüüd 7 aastat hiljem imestab mees, et miks ta naine ei taha enam temaga koos elada vaid ütleb talle, et ta on vana ja ei talu ta füüsilist lähedust. Ometigi ta ju lubas, et järgmised 15 aastat teda ei kohuta.
Võib-olla oleks kõik lihtsam, aga neil on ka 4 aastane poeg. Vanemate lahutus võib ükskõik kui rahumeelselt toimuda, aga lapsele on see ikkagi suur elumuutus. Olen seda oma pikkade tööaastate jooksul korduvalt näinud, mida teeb abielulahutus lastega. Loomulikult ei pea ma ka õigeks, et laps peaks päevast päeva elama koos vanematega, kes lihtsalt taluvad teineteist sellepärast, et neil pole kuhugi  minna.
Niisiis kaastunde asemel võtsin ma mehe hoopis läbi ja küsisin  kus oli tema mõistus 7 aastat tagasi kui ta veel kaotust põdeva  noore naisega kokku elama asus. Ma mõistan väga hästi  32 aastast naist kellel on kõik alles ees. Ilmselt tahaks ta ka veel lapsi, aga muretseda neid kohe, kohe 62 aastaseks saava mehega on küllaltki riskantne. 20 aasta pärast pole naine veel pensionieelikki, aga mehele võib ilmselt õnne soovida juba  postuumselt.  Ja mis seal salata.  :D Isegi mina, sellest naisest oluliselt vanem, vaatasin seda meest ja mõtlesin, et isegi mina ei tahaks sellist virisevat ja hädist vanameest.

laupäev, 8. märts 2014


Tehtud.

Raekojas linnapea vastuvõtul on siis nüüd käidud.
Aguses suhtusin sellesse kutsesse paraja umbusuga, aga nüüd  tagantjärgi on mul ikkagi hea meel, et ära käisin. Tükk aega pole suutnud  südamest naerda ja kogu eeskava ning tervitused olid tõesti nii läbi mõeldud, et läksid otse hinge. Vaatamata kõigele jäi pärast selline tunne, et naise ja õpetajana oleme me ikkagi veel väga vajalikud ning väärime tunnustust.
Päris uhke tunne oli Raekoja uksel silti näha, et täna on reserveeritud. Uksel oli ka nägude kontroll ja sisse sai ainult  nimekirja alusel. Üles teisele korrusele jõudes pakuti kohe šampust ja abilinnapea kinkis lille.
Edasi paluti istuma ja siis algas kontsert koos tervitustega.
Peolaud ise oli nii rikkalik ja kaunis, et  enne kui jõudsin kõike proovida sai kõht täis.  Pole eriline magusasõber, aga tordid olid nii kenasti kaunistatud, et panid lausa ahhetama. Enne äraminekut sain ka väikese kingituse ja tehti ühispilt, mis lubati kenasti lasteaeda saata.
Tänavale tagasi jõudes olime koos töökaaslasega äkki keset melu. Pole nii ammu mööda vanalinna käinud ja ilmselt tuleb seda viga parandadasest, sest  siin oli nii palju kummalist. Kõigepealt marssis meist mööda grupp noori, kes kandsid imelikke riideid  ja külmast ilmast hoolimata olid palja sääri. Nende marssimist saatis laul ja trummipõrin. Ilmselt jälle mingi usulahk, kes pakkus raamatuid ja vastu tahtis muidugi annetusi. Keset Viru tänavat seisid punastes timukamütsides ja kõverate kirvestega noored, kes kutsusud piinakambrisse. Küsisin töökaaslaselt kas tema ka ikka kõike seda näeb või on mul sellest šampusest deliirium? Ta ainult naeris ja arvas, et küllap meil on mõlemal. Kui meile noor mees plakatiga vastu tuli, millele oli "help" peale kirjutatud ja raha küsis, siis me enam ei imestanudki.

 Selline näen ma siis välja noore kunstniku silmade läbi. Natuke on ta mu silmade värviga puusse pannud, aga mu särava naeratuse on ta ikkagi ära tabanud ja see on ju kõige tähtsam.
Tegelikult nägin ma sellel nädala välja küll nagu hobuse peaosa, sest lasteaial on sünnipäev ja iga päev toimub midagi. Eks selle hobusega oli ikka natuke nalja ka, sest veel 5 minutit enne etteastet ei teadnud me üldse mida me räägime  või  teeme. Kõik laabus aga iseenesest ja nii umbropsu tulebki kõige vahvam. Olin hobune, kes oli oma printsi ära kaotanud ja kuna olin kuulnud, et lasteaias  on karneval siis tulingi igaks juhuks siia ja kuidas sa ikka külla tühjade kätega tuled. Tõin lastele kommi.
Järgmisel nädalal siis uued üllatused.

pühapäev, 2. märts 2014


Kevadhooaeg on alanud.

Tänane hommik ehmatas lausa ära. Mitte, et ma oleksin nüüd arvanud, et kevad jõuabki päriselt just teisel märtsil kohale, aga lausa õudne oli vaadata millist laia lund alla sadas. Seda enam, et laupäev oli olnud nii  päikeseline ja mitu nädalat on juba kevadhõngu tunda. Linnud laulavad  päris usinasti ja päevad on pikemad ning valgemad. Eriti just täna. Küll see kevad lõpuks ikkagi  tuleb. Minu tomatid on igatahes oma esimesed lehekesed mullast välja pistnud.