Ainus kindel asi meie elus on see, et me kõik kord sureme, kuid me ei tea millal, kus, miks ja kuidas see toimub.
Helistas  naabrimees ja ütles, et istugu ma maha. Mu süda aimas kohe halba ja ma ütlesin, et ma ei taha mitte midagi kuulda.
Minu hea, lahke naabrinaine, kellel   polnud täitunud veel 60 aastatki, kellega olime kõrvuti sõbralikult elanud üle 30 aasta,  kes oli mind alati toetanud nii heade sõnade kui nõuga, kes ise oli ka arst, oli öösel surnud südame seiskumise tagajärjel.
Just täna  lilleseemneid mulda pannes olin mõelnud, et ma salatit ei panegi. Naabrinaisel kindlasti juba suured taimed ja igal aastal on ta neid mulle ka pakkunud.
Ma poleks iial   uskunud, et mu armast naabrinaist polegi enam. Ta oli mõni aeg tagasi põdenud küll grippi, aga see oli juba möödunud.
Küsisin naabrimehelt  kuidas ta hakkama saab? Ta vastas mulle selle peale, et ta teab nüüd täpselt mida tundsin mina peaaegu 7 aastat tagasi.