Homme on kõik teisiti.


Ma ei saa salata, et mulle meeldib see, mida ma praegu teen ja kuidas elan.
Tihtipeale oleme hinges rahulolematud ja tahaksime midagi muuta, aga me ei saa ka loota, et tuleb keegi teine ja elab meie elu õnnelikuks.
Oma südmes  usun, et mul läheb  hästi ja minu jaoks on maailm juba aastaid päris värviline ning  ilus paik olnud. Loomulikult pole ma mingi imeinimene ja minuga juhtuvad samuti asjad, mis teistegagi. 
Vahetevahel saan haiget, vahel käitub keegi nii, et pean temas järjekordselt pettuma, aga see on ikkagi minu elu ja siin kehtivad minu reeglid.

Nädalavahetusel käisime Mööbliaidas ja nüüd on mu elutuba hoopis teistsugune. 
Pean selle muutusega isegi veel harjuma  ja sätin pidevalt asju ümber.  
Samuti tundub, et mu kodune elu hakkab otsa saama ja võib-olla järgmisest nädalast olen juba lasteaias tagasi. Lähen tagasi sinna, kuhu ma  päriselt ka kuulun.
Väike positiivsuse külg peaks igaühe elus olemas olema, mis tuleks suuremaks puhuda ja mida ei tohiks kaotsi lasta minna.