pühapäev, 9. juuli 2017


Armastab, ei armasta...


teisipäev, 4. juuli 2017


Ratastooliga Kaarli hambapolikliinikus.


Edaspidi teen suure kummarduse ratastoolis inimeste ees ja tõotan pühalikult neid alati märgata ning  aidata kui see on minu võimuses.

Täna sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks, aga pean ka nentima, et inimesed ümberringi on väga abivalmis ja tähelepanelikud.
Lootsin, et nii suures polikliinikus on võimalus ratastooliga kohe liftideni sõita, aga sissekäigu juures oli ainult 4 trepiastet.
Nendega sain päris hästi hakkama, aga mu nägu venis vist täitsa pikaks kui ukse taga avastasime, et mind ootab veel 8 astet  ja need olid juba pisut suurem väljakutse.
Registratuuris  selgus, et on siiski ka teine sissepääs kaldteega, aga enne tuleb ette helistada.
Järgmine aeg on alles septembris  ja selleks ajaks peaksin kipsist vaba olema.
Arsti juures selguski, et mul oli õigus  ja edaspidi pean lihtsalt oma senise hambaarsti välja vahetama. Tema väike apsakas läheb mulle nüüd 400 eurot maksma ja ma oleksin saanud abi ükskõik millise hambaarsti juures. Minu probleem ei vajanud  erispetsialisti poole  pöördumist. Köige tähtsam on loomulikult see, et saan hamba korda ja paar aastat on jälle hooleta.

esmaspäev, 3. juuli 2017


Mul bemmil uued kummid.

Täna sai ratastooliga pikem matk tehtud ja peab tunnistama, et kõik polegi nii roosiline kui tavainimesena tundub. Üksinda poleks kindlasti hakkama saanud kuigi ratastool on kerge ja täiesti tutikas.
Poes käisin viimati 20. mail ja täitsa huvitav oli jälle ise kaupa valida. Kõike asju ma kätte küll ei  saanud, aga vähemalt õpetada sain. Ikkagi midagi muud kui nimekirjaga keegi poodi saata.
Naljakas oli kuidas mu jalg kõigile ette jäi ja keegi ei osanud sellega arvestada. Palju oli heatahtlikke inimesi, kes tahtsid järjekorras ette lasta ja soovisid kiiret paranemist.
Tänasin, sest praegu on  just aeg see, mida mul on laialt käes ja  kiirustada pole kuhugi.
Homme läheme Kaarli polikliinikusse  ratastooli testima.

teisipäev, 27. juuni 2017


 Kolmapäevaselt.



Eile oli tõsine tööpäev.
Mu majatagune on nüüd jälle  korras. 
Peenrad said rohitud, lilled istutatud, umbrohi murust välja kaevatud.
Tuharalihased said hea trenni, aga kuskil peab  oma energiat, mis enne rattasöidu ja ujula peale kulus välja elama. 
Täna on jälle üks imeline päev ja mul on aega terve maailm.
Kuhugi pole kiiret ja tegelen just sellega, millega hakkama saan ja mis mulle rõõmu pakub.
Hommikul lugesin blogisid ja nüüd mõtlen miks mõned inimesed kirjutavad ainult masendusest. 
Ei saa ju ometigi nii olla, et nad ei ole mitte millegagi rahul ja kõik siin ilmas on pahasti. 
Kas siis tõesti ei ole nende jaoks mitte raasugi rõõmu? Nende elus on ainult pessimistlik suhtumine tulevikku, aktiivsuse, huvide  ja elurõõmu kadumine. Kõik need väikesed asjad, mis peaks rõõmu valmistama ei paku mingit naudingut.
Mina ka ei käi praegu sõpradega väljas, aga sõbrad käivad mul tihti külas. 
Mind on kutsutud küll, pakutud transporti, aga ma ise pole tahtnud veel minna. Ootan pisut veel ja siis jõuan jälle igale poole.
Praegu on kodus  nii hea olla.
Köögiremont saab kohe valmis. Natuke liiste veel panna ja puupliit ning kubu ühendada ja siis saab sisustamise peale mõelda.
Saangi oma unistuste köögi, millega väga rahul olen.
Ma ei vaata elu läbi mustade prillide, sest tean, et juba varsti on kõik jälle nii nagu enne ja ma pean selle aja lihtsalt üle elama. 
Mu sõber siil on jälle mu aeda tagasi kolinud.
Eelmisel aastal oli neid koguni 2, aga ju siis teine on endale uue kodu leidnud vöi pole ma teda lihtsalt veel märganud.
Rõõmurull Cassu tuli  maalt tagasi ja  vaatab mind nüüd imestunud näoga, et kuidas minust küll vahepeal sajajalgne on saanud.

Iga inimese teekond on erinev, aga pidev tusane tuju,
rahulolematus ja igas asjas leida midagi halvustamisväärset on tõesti natuke imelik. Elu on selleks liiga lühike, et seda pessimismi  peale raisata.
Muidugi kõige parem on seal kus meid ei ole, aga minu meelest   saab kõik alguse  just  meist endist. 
Osata näha, tunda, kogeda, natuke ka vaeva näha ja ennekõike uskuda iseendasse.
Päikest südamesse.



laupäev, 24. juuni 2017


Laupäevaselt.

Selle aasta jaanipäev kujunes pisut teistsuguseks kui igal aastal, aga jäime mõlemad väga rahule.
Nii hea oli oma aias päikese käes istuda ja ilusat ilma nautida.

Söögiks valisime kala. Valmis kiiresti ja oli  pealegi väga maitsev.
Õhtu läks päris jahedaks, aga siis oligi aeg lõke süüdata.
Mõnus oli kahekesi tule paistel istuda ja juttu puhuda.
Ümberingi oli täielik vaikus kui linnud  välja arvata.
Kägu kukkus järjest üle 100 korra.
Lõpuks läks arvepidamine sassi.
Küllap ta teadis, et peale jaanipäeva läheb tal okas kurku ja võttis viimast.
Nii palju eluaastaid küll endale ei tahaks.
Öine taevas oli väga omapärane.
Mul pole kunagi enne selliseid värve õnnestunud näha.
Tänane õhtu ajas tuppa vihmavarju.
Tegelikult ega see väike vihm poleks ju  olemist seganud, aga ma ei tea kuidas see mu paremale jalale mõjub.
Kuu aega pean veel vastu pidama,siis ei loe enam midagi.




reede, 23. juuni 2017


Reedeselt.

Noored panid ajama.
Pooled Hiiumaale ja teine pool Saaremaale.
Jätsid meid tervelt kolmeks päevaks täiesti kahekesi koos kassidega.
Natuke imelik on ka, sest korraga on maja nii vaikne ja keegi ei sõelu kogu aeg silma all.
Enne kui  jaanipäeva peale mõtlema hakkame, tahaksin ühe asja veel südamelt ära kirjutada.
Mu väike saatusekaaslane käib mind tihti vaatamas.
Lihtsalt astub keset päeva uksest sisse, võtab tugitoolis istet  ja teatab, et tuli vaatama kuidas mul läheb.
Eile uuris muidugi kas ma ikka jaanipäeva saan pidada ja kuidas ma tuld saan teha?
Olen alati imestanud tema pisut täiskasvanulikku mõttemaailma. Oma 6 aasta vanusega oskab ta läheneda sellistele probleemidele, mille peale tavaliselt tema vanuseselised ei tulegi.
Eile küsis ta minu sissetulekute kohta. Kuna ma nüüd tööl ei saa käia ja köögiremont kindlasti palju raha võtab, siis kuidas ma hakkama saan?
Lohutasin teda ja ütlesin, et remont on kohe valmis ja ma pole  üksi. Kui hätta jään, siis on mul kõrval inimesed, kes aitavad.
Väike tüdruk jäi kuidagi tõsiseks ja arvas, et temal on hea lahendus ja pärast helistab mulle.
Pakkusin talle hoopis kooki ja ütlesin, et ta ei muretseks selliste asjade pärast. Palju rohkem on maailma vaja inimesi, kes teistest hoolivad  ja teisi aidata tahavad. See on palju suurem väärtus  kui kõik maailma rahad kokku.
Õhtul tuligi siis see  oodatud kõne. Mu väike sõbranna arvas, et tema kogutud taskuraha sobiks hästi minu köögi remondiks ja ta tahaks selle hea meelega hoopis mulle anda.
Ma jäin sõnatuks.
Loomulikult  pole mul seda raha vaja ja ma ei võta seda ka temalt vastu, aga hoopis tähtsam on tema sisemaailm. Oskus märgata, tahe aidata on väga suur asi.
Kõik saab alguse kodust ja mul on väga hea meel, et minu  lähedal sellised inimesed elavad.

Vahepeal peaks vist küll sokke müüma minema sest kuidagi palju on neid saanud.  :D

teisipäev, 20. juuni 2017


Teisipäevaselt.

Kuulasin pool ööd kuidas vihm vastu mu maja plekkkatust krabistas ja ei saanud kuidagi und.
Täna  küll välja ei kipu, aga eilse päevaga jäin väga rahule.
Enam pole hirmu ega kartust treppide ees ja isegi teisel korrusel on nüüd käidud.
Trepp sinna on küll järsk ja kõrgete astmetega, aga leidsin hoopis parema lahenduse kuidas üles-alla käia.
Selg ees  tagumiku peale ennast mööda trepiastmeid üles vinnata pole mingi kunst ja annab ka väikese koormuse mu lihastele.
 Allatulek on veel lihtsam ja  pole karke vajagi.
Nüüd  kui ma ülevalt korruselt midagi vajan ei pea ma enam teisi tülitama.
Eile sain aias ka üht-teist tehtud.
Täitsa mõnus oli jälle näpud mullaseks teha  ja ennast kasulikuna tunda.
Polegi enam nii saamatu ja teistest sõltuv.

Postkastis oli üllatus.
Kiri mu väikeselt hoolealuselt ja saatusekaaslaselt.
Nüüd ma saan aru küll miks ta uuris, et kas ma ikka oma postkasti ka vaatan ja kas mul sinna vahel kirju ka tuleb.
Nii armas, et see väike tüdruk mind jätkuvalt üllatada oskab.


 Aiatöös sain muidugi ka õpetada ja juhendada sest igale poole ma ka ei pääsenud.
Hea, et mul on nii tublid abilised, kes on alati valmis mu soove täitma.


 Õhtusöögiks mõnus salat koos imemaitsva lihaga ja muidugi eeskujuliku teenindusega.



































Isiklik doktor õgvendas pisut minu kipsi, sest see kippus kanna peale suruma.
Mida ma siis veel kurdan või virisen kui terve armee muretseb minu meelelahutuse ja tervise üle ja püüavad mind igati rõõmsas tujus hoida?
Remondimees käib hoolega kööki tegemas ja lubab jaanipäevaks kõik valmis saada.
Käin ja piilun aeg-ajalt üle ukse ja olen väga rahul.
Iga päevaga meeldib see mulle ikka rohkem ja rohkem ja värvide valik oli ikka päris kümnesse.

Tundub, et vahel ongi vaja aeg lihtsalt  maha võtta.
Kas nüüd just sedamoodi on iseküsimus.