neljapäev, 3. jaanuar 2019

Head uut.

Seda aastat on olnud alles 3 päeva, aga juba on jätkunud vihma, tormi ja päikest.

Tundub, et just selline, kuhu kõike jagub see aasta tulebki
Horoskoop lubab mulle, et tuleb põnev aasta pidevas liikumises. Saan isegi oma kuldkala, kes täidab kõik soovid ja unistused 150 protsendiliselt.
Mida sa hing siis ikka rohkem oskakski soovida kui kõik sulle jalge ette tuuakse?

Üks kõige suurem soov ongi juba täitunud.
Eile sain tagasi oma paarilise, kellega oleme koos töötanud üle 20-ne aasta.
 9 kuud on päris pikk aeg. Eriti veel siis kui sa ei teagi täpselt, mis sind ees ootab ja millega see kõik võib lõppeda.
Mingid hirmud jäävad kindlasti südamesse, aga usk, lootus ja armastus ei kao sealt kusagile. Need on alati olnud ja jäävad ka.
Ennekõike usub inimene siiski iseendasse. Usub ka inimestesse, kellest  ta arvab, et võib neile rasketel aegadel toetuda.
Alles keerulistel aegadel saame me aru, mis meis on rajatud liivale, mis kaljule.Ilma usu, lootuse ja armastuseta oleme nagu kõrred tuule käes. Ainuüksi lootmine annab jõudu minna edasi läbi eluraskuste ja olla õnnelik muredest hoolimata.
Mina usun südamest, et nüüd ei muutu enam midagi ja kõik jääbki nii.
Eilne päev oli just selline nagu meil on alati olnud. Usaldus, teineteise mõistmine, ühised eesmärgid ja muidugi koostöö.
Alati polegi sõnu vaja, sest usk, lootus ja armastus on kõige olulisemad. Miks muidu siis öeldakse, et lootus sureb viimasena.

  



esmaspäev, 31. detsember 2018

Tegijal ikka juhtub.

Mõned asjad siin elus ei muutu vist kunagi. Tundub, et sellest hakkab juba meie pere traditsioon saama.
Hommikul FB mälestusi vaadates nägin pilti, kus mu noorem poeg oli karkudega.
Mäletan seda vana-aasta ööd hästi. Läksime öösel jäätmejaama mäele kelgutama. Ronisime kõik üle aia, tuju oli nii hea ja sealt mäelt sai pika ning kiire sõidu.
Noorem poeg oli endale veel oranzi kiivri pähe pannud ja ütles, et ohutus kõigepealt. Mina naersin, et sinu puhul ei aita ilmselt kiiver ka, sest sul juhtub alati midagi. Ilmselt oleksin pidanud suu kinni hoidma, sest sealt ta kihutaski täie hooga vastu tuulutustoru. Põlveliigese side sai kannatada. See oli omaette ooper kuidas me teda üle aia tagasi vinnasime ja kelguga koju vedasime. Ta on ju  meie peres kõige pikem.Temale tegi see muidugi ainult nalja. Kargud ja kips ei takistanud teda mitte milleski. Järgmisel päeval sõitsime juba  Haapsallu ja käisime haiglas vanatädi vaatamas.Seal toodi talle kohe ratastool ja taheti arsti vastuvõtule sõidutada. Arvati, et trauma on alles juhtunud.
Paar aastat hiljem õnnestus tal jälle jõulude paiku varbaluu ära murda.
Ega ma väga ei imestanudki kui  minia mulle helistas ja küsis kas mu kargud on veel alles.
No loomulikult minu noorem poeg oli jälle oma jõulud eriliseks teinud.

pühapäev, 30. detsember 2018

Detsembrikuumuses.

Järjekordselt hakkab üks aasta läbi saama.
Mis seal salata-minu jaoks oli see ilus aasta.
Suvi oli just selline nagu mulle meeldib. Muidugi natuke vihma oleks võinud ka olla, aga aed oli ikkagi õisi täis ja tomatisaak  päris suur.
Sõitsime läbi enamuse Eesti linnadest, vaatasime üle kõik paremad filmid, käisime kontserditel.
Kui enamik käib Lätis alkoholi ostmas, siis mina avastasin seal väga vahvad lõngapoed. Pole kunagi nii palju lõnga korraga ostnud, aga kogu aeg oli selline tunne, et kõige ilusam jääb veel ostmata. Sellepärast käisimegi Lätis mitu korda. Muidugi on seal ka meie lemmik restoran, kus on väga maitsvad söögid, hinnad odavad ja teenindus väga sõbralik ning  kiire. Kõige toredam on veel see, et meie väike laud on alati vaba.
Filmidest jätsid mulle sügava mulje "Täht on sündinud" ja "Bohemian Rhapsody".
Käisime mõned aastad tagasi ansambel Queeni kontserdil Lauluväljakul ja see tunne tuli jälle  meelde. "Täht on sündinud" vaatasime viimast seanssi ja öösel läbi jõulutuledes linna jalutades ning Lady Gaga imeilusaid laule meenutades oli nii hea ja rahulik olla. Ma ei ole kunagi enne tema laule eriti kuulanud, aga nüüd sain endale uue lemmiku juurde.



Hüvasti jätsin ka oma patsiga. Juuksuris ehmatasin isegi kui juuksur mu juuksed laiali laotas kui pikad nad tegelikult olid. Igapäevases kiiruses pole vahel aega pisiasju märgatagi. Siiamaani kahetsenud pole. Vähemalt ujulas on kergem  ja lihtsam käia






Muidugi ei jätnud sellel aastal lapsi külastamata ka Pääsküla päkapikud.
Kui nüüd kõik korrad kokku lugeda, siis 10 tuleb mul ikka täis.
Keerulisemaks läheb hoopis sõiduvahendi valimine. Sellel  aastal siis kepphobused. Ajas ikka ennast ka naerma, aga kõik aiakärud ja muud lisandid on läbi proovitud. Järgmisel aastal siis ehk jalgrattad.






Laste jõulupidu oli  pisut teistsugune. Kuna nad on veel päris tillukesed, siis otsisime sellist varianti, mis neile meeldiks ja kus nad ise ka pisut osaleda saaks.
Olen oma pikkade tööaastate jooksul kõiki tegelasi mänginud, aga nukuteatris osalesin küll esimest korda. Muidugi jälle karuna, aga võtan ka kõigi näitlejate ees mütsi maha, sest pole sugugi lihtne kätt pikka aega üleval hoida. Vahepeal lausa kahte kätt, sest tegelasi oli palju ja meid ainult 3.Lastele väga meeldis sest nende naerukilkeid oli kogu aeg kuulda.








Akna taga käib meil iga päev oma orav. Vahel võtab sõbrad ka kaasa. Lapsi ta ei karda ja laseb ennast imetleda igast küljest. Kui pähklid ja seemned on otsas, siis sööb hea meelega ka õuna.












Avastasin, et leiva küpsetamine on tegelikult nii lihtne ja saad teha just sellist, mis perele maitseb. Eriline boonus on leivalõhn, mis tervet maja täidab. Poest pole enam ammu ostnud. Seisab kaua värske ja koorik on meeldivalt krõbe.

Siimu näol saime endale uue klaverivirtuoosi.
Ehmatasime ennast peaaegu poolsurnuks kui keset ööd keegi äkki klaverit mängima hakkas.
Muidugi oli kaas lahti ununenud ja tema siis proovis oma andeid. Tundus, et see meeldis Siimule ka, sest teda ei häirinud kui ma tuled põlema panin ja pilti tegin. Edaspidi kontrollime ikka, et kaas oleks kinni.





Ah jaa. Kõige tähtsama oleksin peaaegu unustanud. Meie suur pere saab täiendust. Varsti on meid siis juba 14.See, kuidas mulle sellest jälle teada anti,  on omamoodi jutt. Mulle väga meeldib kuidas mu minia mind üllatada oskab.
Igal aastal mõtleme, et kus me siis sellel aastal jõulud koos vastu võtame. Valik on muidugi suur, sest mu lastel on kõigil oma majad ja ruumi on küllaga. Hinge läks  minia soov ja ma loodan, et see traditsioon jääbki meie perre nii kauaks  kuni mina elan. Nimelt arvas ta, et kuna meil on  kokkuhoidev pere, siis ta sooviks, et nende esiklapsele jääks alatiseks meelde see traditsioon, et jõulude ajal on ta alati vanaema juures oma issi lapsepõlvekodus vanaisa ehitatud majas. See oli tõesti nii armas, et võttis lausa silma märjaks.

Mida siis teile soovida kallid sõbrad uueks aastaks?
Kui kõik oleks elus  nii lihtne ja ilus, siis oleks igav.

Ehk siis juba need soovid, mis keegi tark on juba välja mõelnud sest nendel on tõetera sees.
Kohtumiseni uuel aastal.


pühapäev, 16. detsember 2018

Pühapäevaselt.

Olete tundnud seda tunnet kui ärkate hommikul, teete silmad lahti ja ümberringi  on veel nii pime.
Vaatate kuidas teie elukaaslane nohisedes teist külge keerab, aga teie peas juba mustmiljon plaani keerleb. Haarate oma spordikoti ja tormate ujulasse.
Ujulas valitseb veel tühjus. Ainult üks varane ujuja jagab sinuga basseini. Taustaks laulab Bryan Adams ja sa tunned, kuidas rahu ning  energia sinusse iga tõmbega järjest  rohkem sisse voolab.
Siis veel mõnus pooltund leilisaunas ja sa oled nagu uuesti sündinud.
Kahe tunni pärast koju jõudes avastad, et elukaaslane polegi veel ärganud. Suudled teda äratuseks ja ta teeb suured silmad:"Kust sina kalla nüüd tuled?"
"Paradiisist, ikka paradiisist."
Ja sa tead, et sul on ees veel pikk
ilus päev.

laupäev, 10. november 2018

Kõigest natuke.


Ilmamärkide järgi pole mingit kahtlust, et käes on sügiskuu kuigi nädalavahetusel oli  suviselt soe.
Oleme Eestimaale nüüd selleks aastaks jälle tiiru peale teinud ja meie kõige viimaseks linnaks sai Põltsamaa.
Vahva oli  avastada jälle vanu kirikuid, losse ja linnuseid.


Puud olid  küll enamasti raagus, aga taamal oli  ikka veel märgata seda kollakat varjundit, mis toob meieni pisut nukravõitu sügishõngu.

Vahtrate kirevus on otsa saanud, aga mõnes kohas on võimalik sahistada veel nende lehtedes.

 Sellest hoolimata ihkab hing ikkagi soojust ja valgust.

Hea on õhtul süüdata küünlad, teha kaminasse tuli, panna jalga enda kootud villased sokid ja haarata kätte aurav teetass.
 Soki puudust karta pole. Järjekordne kotitäis asus Haapsalu poole teele ja usun, et juba varsti leiavad nad kõik, endale oma inimese, kelle jalgu soojendada.
Hommikutesse hiilivad järjest enam raagus päevade tuuled ja sügiskaste teeb jalad lootusetult märjaks.

Kõigest hoolimata ei tunne ma kunagi sügismasendust.


Väga vahva oli lasteaias ka meie isadepäev.
Algas kontserdiga õues ja siis läksid isad lastega rühmatubadesse meisterdama, aga emad kogunesid saali ning valmistasid uhked võileivatordid. Pidu lõppes ühise söömisega.

"Kommidest ja pommidest" ei õnnestunud ka sellel aastal ilma jääda, aga minu jaoks pole  neil mingit tähendust.
Kadrisid ja Marte kostitan aga igal aastal rõõmuga ja olen valmis kõiki vastu võtma.
Sellel aastal olid nad lausa pika eeskava välja mõelnud. Tantsud, laulud, õnneloos ja mõistatused. Andis aga nuputada, sest nagu selgus olid nad isegi mõistatused ise välja mõelnud. Lahkusid lõõtspilli helide saatel.


Viimased sügislilled peavad veel vapralt vastu. Priimulad on asunud uuele ringile ja krookustel on suured nupsud väljas. Kui nii soe edasi püsib, siis ilmselt lähevad enne külmi  veel õitsema.


























Filmielamus, mis oleks võinud olemata olla.

Lapselaps kutsus mind kinno ja loomulikult lubasin  siis temal ka meile filmi valida.
Muidugi jättis ta mulle alguses ütlemata mis   filmi me läheme vaatama ja kui kaua see kestab.
Filmivalik oli seega "Maja, mille Jack ehitas."
Ma pole midagi nii haiget ja vastikut ammu vaadanud. Palusin mitu korda filmi jooksul, et läheme minema. Oli neid küll, kes lahkusid, aga meie siiski jäime. Kõige kummalisem oli see,et saal oli haudvaikne ja viimse kohani välja müüdud. Inimesed, kes jäid  vaatasid hiirvaikselt. Mina olin vist ainuke, kes reageeris häälekalt, sest filmis oli palju selliseid kohti, mis minu  mõttemaailma lihtsalt ei mahu ja ma ei saa üldse aru kuidas üks inimene võib nii käituda.
Lugesin õhtul  Tõnu Karjatse arvustust filmi kohta ja tema arvas, et see on äärmiselt sümboolne linateos, mis on ääretult  vajalik. See pidi olema peegel meile endile. 
Mina küll ei suuda ette kujutada selliseid inimesi, kes on oma mõtlemiselt nii haiged, kes teevad selliseid tegusid ja samas leiavad, et see kõik on põhjendatud ning  õige.
Igatahes minule jäi sellest filmist mitmeks päevaks väga vastik tunne hinge. Lapselaps aga arvas, et film oli hea, sest see oli hoopis midagi teistsugust, mida ta siiamaani oli harjundud nägema ja õpetlik ka. Vot siis.
Järgmise filmi valin igatahes mina.

reede, 19. oktoober 2018

XXX

"Õpetaja mul on sulle kingitus. Pane silmad kinni ja siruta käsi ette."
Tunnen kuidas mu peopesale asetatakse midagi külma, niisket ja  limast.
Muidugi on mul seda ussikest nädalavahetuseks koju vaja. Sellest saab minu uus lemmikloom.

xxx

Õhtul Hiiu Rimi kassas.
Kassapidaja:"See ananass ei taha kuidagi läbi minna."
Mina:"Mis ananass?"
Kassapidaja:"Mis asi see siis on?"
Mina:" See on juurseller."
Kassapidaja:"Tõesti või? Nii ananassi moodi".
Ei tea mitu ananassi ta päeva jooksul juba kassast läbi lõi?