pühapäev, 15. aprill 2018

Kevadiselt.

Lõpuks on ka tõeline kevad kohale jõudnud.
Kevadlilled õitsevad usinalt.
Tulbid on juba päris pikaks sirgunud ja esimesed nartsissid hakkavad kohe lahti minema. Krookustest ja lumikellukestest ei hakka enam kirjutamagi, sest need õitsevad juba tükk aega.
Laupäeval sai  aed üle riisutud ja võõrasemad lillekastidesse istutatud.
Tomatitaimed ootavad juba ammu millal saaksid kasvuhoonesse kolida, aga pisut läheb veel aega.

Nagu ikka laupäeviti käisime ka seekord kinos.
Valikuks osutus John Krasinski lavastatud õudus-thriller "Kena vaikne kohakene." 
Film räägib Ameerika perekonnast, kes elas keset idüllilist maakohta.
Seda filmi ei saaks tegelikult otseselt õudusfilmiks pidada. Rohkem võiks ta liigitada pinget pakkuvaks  põnevikuks. Eriliseks teeb selle filmi vaikus.
Vaikus sunnib vaikima ka publiku ja päris mitmel korral ehmatasin ikka korralikult.
Film tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid sai ja lõpp jäi jälle endale mõistatamiseks.

Sööma sellel korral ei läinud sest kodus ootas valmistamist part.

Päris hea tuli välja suvikõrvitsa, lillkapsa ja ahjukartulitega.
Pardi täitsin veel õuna- ja apelsini viiludega.
Ei jäänud maitselt sugugi restorani roogadele alla.


pühapäev, 8. aprill 2018

Laupäevaselt.



Selle nädala kino külastuseks valisime järjekordselt õudusfilmi "Võõrad:Öine jaht".
Uskumatu, et film  põhineb tõestisündinud intsidendil.

Ei suuda tõesti uskuda, et on olemas selliseid noori, kes nii külmavereliselt on valmis tapma ja küsimusele miks nad seda teevad vastavad, et miks mitte.
Põnevust jätkus filmi lõpuni ja kõik oleks väga põnev olnud kui mõned inimesed oleksid  teadnud kuidas kinos käituda.
Oleme loobunud külastamast Coca-Cola Plazat, sest oleme mitmel korral pidanud pettuma.
Solarisega pole siiamaani probleeme olnud, aga sellel korral rikkus kolme liikmeline vene rahvusest punt, kes istusid meie kõrval filmielamuse.
Kõigepealt pandi saabastes jalad   eesolevate toolide seljatoele ja siis läks lahti mobiiliga lobisemine.Filmi vaatamist saatis naermine ja häälitsuste tegemine. Ei aidanud ka teiste inimeste manitsused. Noored tundsid ennast väga hästi. Ma  ei mõista miks tulla  kinno ennast välja elama ja sellega rikkuda ka teiste kinoelamus.

Kohvi jõime Gustavi kohvikus ja loomulikult ei saanud loobuda ka koogist kohvi kõrvale.Gustavi koogid on nii head, et raske on sealt valikut teha. Minu valik jäi laimi-mango marmorkoogile.

laupäev, 7. aprill 2018

Nagu lasteaias.

 Nooremal lapsel, kes õpib TTÜ Tallinna Kolledžis, pidi eelmisel nädalal kontrolltöö olema.
Kuna ta käib ka poole kohaga tööl ja vahel venivad tööpäevad üle kesköö, siis  on päris raske hommikul õigeks ajaks üles saada ning  kooli jõuda.
Tütar jõudis just oma toimetustega valmis, oli jõudnud bussipeatusesse kui sai meili, et loeng ja kontrolltöö jäävad siiski seoses õppejõu haigestumisega ära.
Järgmisel nädalal valmistus tütar jälle kontrolltööks. Saatuse tahtel oli ta lõpetanud jälle töö öösel ning boonuseks veetnud ka unetu öö. Hommikul siiski ärkas õigel ajal kuigi tundis ennast zombina ja seadis sammud bussipeatuse poole.
Peatusesse jõudes sai FB klassikommuuni sellise teate.

Ühesõnaga halenaljakas olukord.
Tütar seadis sammud kodu poole, aga koju jõudes selgus, et silt oli hoopis eelmisest nädalast uksele unustatud.
Kooli jõudmisega oli nüüd päris  kiire.
Tütar mõtles mida teha?
Kas kiirustada kooli,  sest tavaliselt on selle õppejõu poolt tehtavad tööd väga mahukad ning tuleb palju kirjutada?
Muidugi oleks parem kui saaks töö kaelast ära.
Bussiga poleks aga enam kooli jõudnud ja seega jäi üle ainult takso.
Nagu kiuste polnud Taxifi äpis ühtegi vaba taksot.
10 minuti pärast oli ta siiski kooli poole teel.
Eksam pidid 3 minuti pärast algama.
Taksos istudes helistas kursaõele, kes samuti oli eksliku teate pärast kooli hilinemas ja leppisid kokku, et saavad kooli ees kokku.
Kooli jõudes oli auditoorium täiesti ülerahvastatud.
Polnud ühtegi vaba kohta.
Sabin sees otsustasid tüdrukud, et seekord siis siiski kontrolltööd ei tee ja lepivad õppejõuga mingi teise aja kokku.
Olles juba olukorraga leppinud, aga siiski pisut löödud, läksid  nad kooli kohvikusse kohvi jooma.
Seal istusid juba 2 kursaõde ees.
Oma lugu neile rääkides selgus, et seekord oli kontrolltöö hoopis teises vormis ja valikuvastustega. Tõmba ainult õigele vastusele ring ümber  ja 15 minutiga kogu töö tehtud.
Tüdrukud haarasid oma asjad ja tormasidki tagasi auditooriumisse. Selleks ajaks olid juba enamus oma tööd valmis saanud ja vaba ruumi oli küllaga. Õppejõud ulatas neile tööd ja soovitas kohe ette pinki istuda, et siis ei saa spikerdada.
Lõppkokkuvõttes  lõppes siiski kõik hästi. Süda rahul, töö tehtud ja õppejõud vahva ning ilus päev veel ees ootamas.

neljapäev, 5. aprill 2018

Kollase liblika suvi.

Esimesena nähtud liblika järgi pidi saama ennustada suve.
Kes näeb esimesena kollast liblikat, sellel arvatakse tulevat soe, ilus ja päikeseline suvi.

Olin täna nii üllatunud, et ei märganud isegi seda hetke jäädvustada.
Liugles otse mu silmade eest läbi ja kadunud ta oligi.

pühapäev, 1. aprill 2018

Veel koolitusest.

Koolitusel oli läbivaks teemaks ka kas inimest saab muuta kui ta seda ise ei taha?
Olen sellega ise väga lähedalt kokku puutunud ja minul see ei õnnestunud.
Arvasin, et headuse ja armastusega on see ikkagi võimalik, aga kui inimene ise ei taha otseselt muutuda ja ta ei tunnistagi enda probleemi, siis sellest ei tule midagi välja.
Sulle tundub, et sina ise oled muutmisest palju rohkem huvitatud ja kedagi vägisi sundida ei saa.
Ei ole mõtet kulutada enda energiat inimese muutmiseks, kes ise ei  ole selleks valmis.
Sa räägid kõrvadele, mis ei kuule. Mingil hetkel pead sa mõistma, et oled selle inimese heaks kõik teinud. Ainus võimalus on minema jalutada. Muidugi ei tähenda see seda, et sa ei hooli või ei lähe ta sulle üldse korda, aga pidevalt uut võimalust anda ja ikkagi alguses tagasi olla pole seda väärt. 
Seal, kus soe valge huumor jänni jääb, saab heisata musta huumori purjed ja pöörata oma emotsioonide laevuke tegusamalt vastu üheksandat lainet.
Mingigi uks unustusse sellisest argisest  muresid täis igapäevaelust.
Ometigi ehitame me müüre ja kaitsevalle enese ümber. Kaitseme nii ennast omaenda hirmude eest.
Jätame sinna kindlusesse küll avasid,  aga selle peale, et need võivad olla hoopis laskeavad potensiaalselt ohtlike tulijate peletamiseks me ei tulegi. Oleme haavatavad ja me teame seda, aga ikkagi muudame meelt. Lööme kaitstud kindluse väravad sõbralikult jälle valla.
Ükskõik, mis meie elus ka toimub, on meil võimalus endalt küsida:"Kas ma ikka tahan sellist elu?"
Ei tohi keelata endale seda, mis  õnnelikuks teeb. Sellel hetkel kui sa mõistad milline kingitus peitub igas päevas, hakkad sa tõeliselt elama. See on parim tunne.




Aprill.

Mehele õnnestus aprillinali ikkagi teha.
Ostsime eile uue igavesti suure  grilli ja terve hommikupooliku sättis mees seda kokku.
Täna pidime hakkama  siis kohe katsetama ja loomulikult oli mehele hea nali teha, et grillimine jääb ära. 
Väljas paks lumi ja 16 kraadi külma. 
Mees sibas kohe termomeetrit vaatama ja mina sain  itsitada ning  "aprill" hüüda.

Selle nädala kinokülastuseks valisime filmi "Mineviku vaimud". 
Oleme mehega mõlemad õudukafännid ja jäime filmiga rahule.
Mulle meeldivad just sellised, kus pead ise kaasa mõtlema ja filmi lõpp on mõtlemapanev. Võib tõlgendada mitut moodi ja päris õiget lahendust ei olegi.

Pärast kino läksime sööma  restoran Kuldmokka.
Oleme seal enne ka käinud ja alati rahule jäänud. 
Mõnus hubane atmosfäär, tuli kaminas ja teenindajad sõbralikud ning tähelepanelikud.Toidud suurepärased ja teenindus kiire.
Seekordne valik Itaalia bruscetta peedihummuse, seedrimänni seemnete ja grillitud artišsoki ning päikesekuivatatud tomatitega.
Tragliatellid trühvlipastaga.
Praetud halloumi gaseeritud viinamarjadega.
Rooma salat Caesari kastme ja rõstitud kikkerhernestega.
Grillitud kaheksajalg sidruni-kurkumi kreemi ja seepia-tindikastmega.

Magustoiduks šokolaadi-toorjuustukreemi dessert.

Kõik toidud olid väga maitsvad ainult kaheksajalg jätab mind endiselt külmaks. Seekord julgesin ma ka tükikese proovida, aga minu eelistus see siiski pole.
Kõhud saime väga täis ja mõnus oli pärast läbi kevadise õhtu kodu poole jalutada.















Ilusaid lihavõttepühi armsad sõbrad ja palju värvilisi mune.


 








teisipäev, 27. märts 2018

Olla hetkes õnnelikult.

Tulen just koolituselt.
Tunnen ennast vajaliku ja tähtsana.
Mitte, et ma selles kahelnud oleksin, aga täna sain täiega tunnustust juurde.
Väga südamlik ja positiivne koolitus oli MTÜ Hoolingult õnneliku õpetaja heaks.

Õpetaja elukutse on rohkem kui amet.
Iga päev kohtub ta inimhingedega. Igal neist on oma taust, mured ja unistused.
Nii see algas.
Sain palju uusi tarkusi, mida oma igapäevatöös kasutada.
Meid oli siia tõesti armastuse ja hoolivusega oodatud, sest isegi lõunapausi ajal kohvilaud pani ahhetama. Nii rikkalikku ja uhket valikut pole enne olnudki.
Homme lähen tööle ja jätkan sealt, kus täna pooleli jäin ja usun, et teen seda samamoodi hinge ja südamega  nagu siiamaani, aga pisut on minus endas  muutunud.


Tunnen, et kevad on täies hoos.
Mitte ainult sellepärast, et peenral õitsevad lumikellukesed ja lumeroosil on suured pungad, aga ka mu hea sõbra pärast.
Ma tean, et tal pole kerge ja tal on pikk tee veel käia.
Tean, et ta vajab palju julgustust ja tunnustust.
Tean, et tal võib olla veel palju tagasilööke, hirmu, ahastust, kurbust ja südamevalu, aga tean ka, et selle kõigel on õnnelik lõpp.
Mingu aega kui palju tahes.
Ühel hommikul ta ärkab ja võib selle kõik seljataha jätta.
Kindlasti me siis naerame ja meenutame seda kõike kui ühte etappi  elus ja oleme uhked, et ta sellega hakkama sai.
Just nagu minugi elus.
Nüüd peaaegu aasta hiljem meenutan ma oma eelmist aastat ja leian sealt nii palju naljakaid asju.
Tgantjärgi on see nii koomiline, aga algus oli samasugune.
Seisin oma kodu ukse ees. Vaatasin 4 trepiastet ja mõtlesin, et ma ei suuda mitte iialgi neid ületada.
Kõik tuli omal ajal ja rohkemgi veel. Tegelikult on inimene tugev ja saab kõigega hakkama.
Eriti veel siis kui su kõrval on inimene, kes usub sinusse.
Kes julgustab ja kiidab sind ka siis kui sa oled oma arust nii saamatu ja äpu.
Mitte kunagi ei tohi kaotada  lootust.


Nädalavahetusel käisime  lõpuks  ka kino Kosmose IMAXI kinosaalis. Ekraan on tõesti suur ja kumer ning heli võimas. Eriti andis see tunda veel 3 D filmi puhul.
Pärast kino käisime söömas The  Dublineris.
Seekordne valik Noore Villemi šnitsel kauboikartulitega.
Loomulikult väga maitsev.

Lõpetan tänase koolituse sõnadega.
Õnn on iga inimese enda sees.
Otsides õnne teistest inimestest ja valedes partnerites võid lõpuks ikka pettuda.
Õnn võib peituda oskuses iseenda sisse vaadata ja aeg hetkeks maha võtta.
Pidevalt oma emotsioone alla  surudes jääme haigeks ja väsime.
Õnn võib olla valik, valida olla õnnelik.
Sina saad valida.