laupäev, 10. november 2018

Kõigest natuke.


Ilmamärkide järgi pole mingit kahtlust, et käes on sügiskuu kuigi nädalavahetusel oli  suviselt soe.
Oleme Eestimaale nüüd selleks aastaks jälle tiiru peale teinud ja meie kõige viimaseks linnaks sai Põltsamaa.
Vahva oli  avastada jälle vanu kirikuid, losse ja linnuseid.


Puud olid  küll enamasti raagus, aga taamal oli  ikka veel märgata seda kollakat varjundit, mis toob meieni pisut nukravõitu sügishõngu.

Vahtrate kirevus on otsa saanud, aga mõnes kohas on võimalik sahistada veel nende lehtedes.

 Sellest hoolimata ihkab hing ikkagi soojust ja valgust.

Hea on õhtul süüdata küünlad, teha kaminasse tuli, panna jalga enda kootud villased sokid ja haarata kätte aurav teetass.
 Soki puudust karta pole. Järjekordne kotitäis asus Haapsalu poole teele ja usun, et juba varsti leiavad nad kõik, endale oma inimese, kelle jalgu soojendada.
Hommikutesse hiilivad järjest enam raagus päevade tuuled ja sügiskaste teeb jalad lootusetult märjaks.

Kõigest hoolimata ei tunne ma kunagi sügismasendust.


Väga vahva oli lasteaias ka meie isadepäev.
Algas kontserdiga õues ja siis läksid isad lastega rühmatubadesse meisterdama, aga emad kogunesid saali ning valmistasid uhked võileivatordid. Pidu lõppes ühise söömisega.

"Kommidest ja pommidest" ei õnnestunud ka sellel aastal ilma jääda, aga minu jaoks pole  neil mingit tähendust.
Kadrisid ja Marte kostitan aga igal aastal rõõmuga ja olen valmis kõiki vastu võtma.
Sellel aastal olid nad lausa pika eeskava välja mõelnud. Tantsud, laulud, õnneloos ja mõistatused. Andis aga nuputada, sest nagu selgus olid nad isegi mõistatused ise välja mõelnud. Lahkusid lõõtspilli helide saatel.


Viimased sügislilled peavad veel vapralt vastu. Priimulad on asunud uuele ringile ja krookustel on suured nupsud väljas. Kui nii soe edasi püsib, siis ilmselt lähevad enne külmi  veel õitsema.


























Filmielamus, mis oleks võinud olemata olla.

Lapselaps kutsus mind kinno ja loomulikult lubasin  siis temal ka meile filmi valida.
Muidugi jättis ta mulle alguses ütlemata mis   filmi me läheme vaatama ja kui kaua see kestab.
Filmivalik oli seega "Maja, mille Jack ehitas."
Ma pole midagi nii haiget ja vastikut ammu vaadanud. Palusin mitu korda filmi jooksul, et läheme minema. Oli neid küll, kes lahkusid, aga meie siiski jäime. Kõige kummalisem oli see,et saal oli haudvaikne ja viimse kohani välja müüdud. Inimesed, kes jäid  vaatasid hiirvaikselt. Mina olin vist ainuke, kes reageeris häälekalt, sest filmis oli palju selliseid kohti, mis minu  mõttemaailma lihtsalt ei mahu ja ma ei saa üldse aru kuidas üks inimene võib nii käituda.
Lugesin õhtul  Tõnu Karjatse arvustust filmi kohta ja tema arvas, et see on äärmiselt sümboolne linateos, mis on ääretult  vajalik. See pidi olema peegel meile endile. 
Mina küll ei suuda ette kujutada selliseid inimesi, kes on oma mõtlemiselt nii haiged, kes teevad selliseid tegusid ja samas leiavad, et see kõik on põhjendatud ning  õige.
Igatahes minule jäi sellest filmist mitmeks päevaks väga vastik tunne hinge. Lapselaps aga arvas, et film oli hea, sest see oli hoopis midagi teistsugust, mida ta siiamaani oli harjundud nägema ja õpetlik ka. Vot siis.
Järgmise filmi valin igatahes mina.

reede, 19. oktoober 2018

XXX

"Õpetaja mul on sulle kingitus. Pane silmad kinni ja siruta käsi ette."
Tunnen kuidas mu peopesale asetatakse midagi külma, niisket ja  limast.
Muidugi on mul seda ussikest nädalavahetuseks koju vaja. Sellest saab minu uus lemmikloom.

xxx

Õhtul Hiiu Rimi kassas.
Kassapidaja:"See ananass ei taha kuidagi läbi minna."
Mina:"Mis ananass?"
Kassapidaja:"Mis asi see siis on?"
Mina:" See on juurseller."
Kassapidaja:"Tõesti või? Nii ananassi moodi".
Ei tea mitu ananassi ta päeva jooksul juba kassast läbi lõi?

kolmapäev, 17. oktoober 2018


XXX

Minu elus on sageli juhtunud asju, millele ma ei oska seletust anda. Usun ka, et mitte miski me elus pole juhuslik vaid kõigel on oma kindel põhjus.
Eile rattaga sõites olin väga imestunud kui keset sõiduteed äkki 10-ne eurone mu esiratta ette liugles.
Selline tunne jäi  nagu oleks see taevast alla sadanud.
Täna sain ma aru küll miks see nii läks.
Laadale müügiks toodud sokikotist olid just kõige ilusamad kadunud. Kellegi pahatahtlikud käed olid seal sobranud ja ühe paari kaasa haaranud.Võib-olla ma poleks märganudki, sest sokke oli väga palju, aga need olid just kõige viimased, mis ma eelmisel õhtul olin valmis saanud ja hommikul enne laadapäeva veel pressinud.
Vaevalt ma kunagi teada saan, kes seda tegi, aga okas jääb ikkagi südamesse. Üks killuke minu turvatundest kadus olematusse.
10 eurot oli just selle sokipaari hind, millega ma täna neid laadal mõtlesin müüa.

teisipäev, 9. oktoober 2018

Ood hambaarstile.

Olete kunagi 8 euro eest oma hamba korda saanud? Ma mõtlen just sellist suurt purihammast, millel on veel nõukaaegne tinaplomm. Ilmselt oleks see veel kaua minu suud ehtinud kui mul poleks ühel päeval hambast kild ära tulnud. Korraliku inimesena panin kohe aja kinni ja nädala pärast läksin juba Nõmmele Haldja hambaravisse.
Kena noor mees vaatas mu hamba üle ja poole tunni pärast kõndisin juba parandatud hambaga minema. Suur oli mu üllatus kui peale hüvitise maha arvamist oli mu arve 8 eurot.
Kindlasti soovitan seda kliinikut kõigile.

laupäev, 6. oktoober 2018


Pealkirjata.



Kõigepealt tahaks muidugi kõiki õpetajaid nende päeva puhul õnnitleda.

Meil oli ka ilus päev.
Koolist olid tulnud õpilased lastega mängima ja meie saime pisut hinge tõmmata. Lapsed tulid ilusate kimpudega ja päev oli hoopis pidulikum. Lõuna ajal sõime Nõmme Linnaosa valitsuse poolt toodud torti ja jõime kohvi.

Täna sain  lõpuks mehe nõusse ja käisime vaatamas filmi "Võta või jäta."
Minule mõjus film muidugi väga emotsionaalselt ja pani mõtlema. Mõistsin üleöö isaks saanud mehe tundepuhanguid vägagi ja elasin kogu südamest talle kaasa. Väga armas oli tema suhtumine oma lapsesse ja tegi südame soojaks. Filmi lõpp pani mõtlema, aga järele mõeldes oli see väga õige lahendus. Kui oleks välja tulnud, et ta polnudki tüdruku bioloogiline isa, siis oleks see ilmselt hoobi ta südamesse virutanud.Nende vahel oli nii tugev side, puhas ja  siiras hoolivus ning armastus. Nad kuulusid kokku kõigest hoolimata.

Pärast filmi läksime muidugi jälle  sööma.
Seekord siis The Dublinersi.
Söön mina oma salatit ja vaatan, et vastas lauast kena mees kogu aeg vaatab mind. Söön edasi, vahepeal punastan ja silmanurgast jälgin, et ta ei saa kuidagi minust silmi eemale. Ütlesin lõpuks  oma mehele, et  kui ta mind nüüd korralikult ei hoia, siis jääb ilma, sest  mul on uus austaja.
Mees rikkus aga oma sõnadega kõik ilusa ära.
"Ära muretse. Ta ei vaata mitte sind vaid hoopis jalgpalli."
"Mismõttes jalgpalli?" Ei saanud mina aru.
""Sul on pea kohal televiisor."

laupäev, 1. september 2018

Sügiseselt.


Öö läbi sadas vihma.
Astrid on ammu oma õied valla löönud ja minu jaoks on nad alati sügisega seostunud.

Eile läksid lasteaiast siis viimased vaprad, kes veel kooli alguseni olid alles  jäänud.
Mis seal salata, tükike südant läks jälle koos nendega.  Pisut pisaraid, kallistusi ja natuke tühjust hinge ka. Praegu ei usu veel isegi, et esmaspäeval jäävad nende kohad tühjaks ja meile jäävad ainult meie 2-3 aastased.
Kindlasti algab neil uus huvitav eluetapp ja ma usun, et nad saavad kõik väga hästi hakkama.
Lubasid küll, et hakkavad  iga päev külas käima, aga  uued väljakutsed võtavad kindlasti lõviosa nende päevast. Üks tüdruk arvas, et  kool võiks alles 100 miljoni aasta pärast alata ja nii tore oleks veel lasteaias käia.
Muidu ei saanudki aru kui suured nad juba olid, aga meie tillukeste toolide ja madalate laudade alla ei tahtnud nende jalad enam  äragi mahtuda.
Uued väikesed on  armsad. Hoolimata sellest, et neid tuleb praegu veel palju abistada, õpetada, süles hoida, lohutada tunnen ma ikkagi, et ma olen õiges kohas ja see kõik meeldib mulle väga.

Mida siis veel soovida? Eks ikka kaunist septembrit ja ilusat koolialgust kõigile.
Suvi sai kuidagi kiirelt ja ootamatult otsa.