teisipäev, 20. juuni 2017


Teisipäevaselt.

Kuulasin pool ööd kuidas vihm vastu mu maja plekkkatust krabistas ja ei saanud kuidagi und.
Täna  küll välja ei kipu, aga eilse päevaga jäin väga rahule.
Enam pole hirmu ega kartust treppide ees ja isegi teisel korrusel on nüüd käidud.
Trepp sinna on küll järsk ja kõrgete astmetega, aga leidsin hoopis parema lahenduse kuidas üles-alla käia.
Selg ees  tagumiku peale ennast mööda trepiastmeid üles vinnata pole mingi kunst ja annab ka väikese koormuse mu lihastele.
 Allatulek on veel lihtsam ja  pole karke vajagi.
Nüüd  kui ma ülevalt korruselt midagi vajan ei pea ma enam teisi tülitama.
Eile sain aias ka üht-teist tehtud.
Täitsa mõnus oli jälle näpud mullaseks teha  ja ennast kasulikuna tunda.
Polegi enam nii saamatu ja teistest sõltuv.

Postkastis oli üllatus.
Kiri mu väikeselt hoolealuselt ja saatusekaaslaselt.
Nüüd ma saan aru küll miks ta uuris, et kas ma ikka oma postkasti ka vaatan ja kas mul sinna vahel kirju ka tuleb.
Nii armas, et see väike tüdruk mind jätkuvalt üllatada oskab.


 Aiatöös sain muidugi ka õpetada ja juhendada sest igale poole ma ka ei pääsenud.
Hea, et mul on nii tublid abilised, kes on alati valmis mu soove täitma.


 Õhtusöögiks mõnus salat koos imemaitsva lihaga ja muidugi eeskujuliku teenindusega.



































Isiklik doktor õgvendas pisut minu kipsi, sest see kippus kanna peale suruma.
Mida ma siis veel kurdan või virisen kui terve armee muretseb minu meelelahutuse ja tervise üle ja püüavad mind igati rõõmsas tujus hoida?
Remondimees käib hoolega kööki tegemas ja lubab jaanipäevaks kõik valmis saada.
Käin ja piilun aeg-ajalt üle ukse ja olen väga rahul.
Iga päevaga meeldib see mulle ikka rohkem ja rohkem ja värvide valik oli ikka päris kümnesse.

Tundub, et vahel ongi vaja aeg lihtsalt  maha võtta.
Kas nüüd just sedamoodi on iseküsimus.

reede, 16. juuni 2017


Reedeselt.

Reede on olnud alati minu lemmikpäev nädalas.
Viimane tööpäev ja ees  mitu puhkepäeva ootamas.
Praegu on kõik päevad lemmikud ja vahet pole, mis päeva nime ta kannab.
Juba mitmendat ööd näen unes, kuidas ma jooksen öösel paljajalu läbi kastese heinamaa.
Jalad on märjad, rohi ulatub üle põlve ja ümberingi õitsevad tõrvalilled.
Sihtpunkti polegi, aga lihtsalt joosta on nii hea.
Lõpuks kui ma ennast juba hingetuks olen jooksnud tuleb meelde, et kuskil on ka mu kargud.
Nüüd teist nädalat jälle kodus olles oskan ma igat pisiasja teisiti hinnata ja selle üle rõõmustada.
Mulle meeldib, et mu ümber keeb elu.
Ühed tulevad, teised lähevad ja alati on keegi minu kõrval.
Mulle meeldib kuidas mu elukaaslane mind hellitavalt"minu pruuniks tüdrukuks" nimetab ja ta teeb seda nii eneseltmõistetavalt ja armsalt.
Mulle meeldivad  meie pere naljakad nokkimised üksteise kallal ja huumor, millest me vahel ainult ise aru saame.
Mulle meeldib, et päeva jooksul astub mu elamisest mõni külaline ootamatult läbi.
Eile oli neid lausa 2.
Esimesena tuli mu lapsepõlve sõbranna, keda ma polnud vist oma kümme aastat näinud.
Tore oli meie ühiseid lapsepõlve mälestusi meelde tuletada ja südamest naerda.
Tundus, et me oleme täpselt samasugused  nagu siis.
Teine külaline oli minu saatusekaaslane.
Väike tüdruk minu lasteaia rühmast, kellega oli samuti õnnetus juhtunud.
Ta arvas, et kuna me oleme temaga nüüd pisut ühtemoodi, siis ta lihtsalt peab minu juurest läbi astuma.
Temal juhtus õnnetus hüppenööriga hüpates ja mõnda aega peab kipsi kandma.
Jagasime siis omavahel tarkuseterakesi ja lobisesime  maast ja ilmast.
Sain talle külakostiks vähemalt kooki pakkuda, mis mulle just toodud oli.
Söömise koha pealt on mul ikka imelikud isud ja tahtmised ning ega väga kiita polegi.
Mulle meeldib, et mu aias said  valmis esimesed maasikad ja nad olid just nende päris maasikate maitsega.
Mulle meeldib, et ma ei pea enam olema maailma naba ja kõik läheb edasi nagu ennegi.
Ma saan nautida oma päevi ja tean, et kõik tööd saavad tehtud.
Ma ei tunne isegi praegu oma laisklemise pärast süümekaid.
Mis veel kõige suurepärasem on see, et ma  saan olla jälle oma kodus.
Just nagu Teele ja Arno seal "Kevade" filmis.
"Mis sul on kodus?"
"Lilled, puud, heinamaa, päikesepaiste."
Loomulikult ka minu inimesed.



teisipäev, 13. juuni 2017


Kolmapäevaselt.

Kui sa ei tea mida teha, siis ära tee midagi. Igal asjal on oma aeg ja koht. Lahendused tulevad siis kui me neid kõige vähem ootame.
Just nii ma praegu elangi.
Ärkan hommikul rõõmsana ja mõtlen, et mul on jälle üks ilus päev sisustada. Kiiret pole kuhugi.

Eilsega sai esimene etapp mu kipsinduses üle elatud. Klambrite eemaldus ja uus kips, mis jääb nüüd ilmselt pikemaks ajaks.
Sellega sai nalja ka. Polnud enne kunagi pidanud selliseid protseduure nii lähedalt vaatama. Õde mässis mu jala igasuguseid erinevaid sidemeid täis ja lõppviimistlus oli pritsikaga üle. Sain korraliku dušši ja siis söidutati mind koridori ning  jalg pandi pingile kuivama. Haiglast sõitsime nii väljagi, et mina hoidsin jalga sirgena ees. Oi neid muigavaid nägusid, kes meile vastu tulid.
Vähemalt sobis tänase kipsi värvus minu kleidiga. Hea, et otsustasin hommikul sinise kasuks.
Autosse istumine osutus pisut keeruliseks. Jalga ei tohtinud täieliku kuivamiseni allapoole lasta ja kuna me olime tulnud "pirukaga", siis tahaistmele ei saanud ka lösutama minna, sest neid lihtsalt polnud.
Leidsin suurepärase koha armatuurlaual ja nii me koju sõitsimegi.
Uus kips on pisut mugavam ja tundub, et kergem ka. Igatahes sain täna öösel ennast keerata nagu tahtsin. Selg hakkaski pisut ära väsima, aga nüüd on võimalik jälle oma lemmikasendis köhuli magada.
Hakkan vist juba harjuma oma eluga. Tänane päike muidugi lisab ka positiivsust juurde.
Mul on vöimalus ka ilma suure vaevata rõdule minna päikest nautima.
Oma kassikesest tahaksin ka mõne sõna kirjutada. Tavaliselt oleme ikka harjunud koera truudusest kirjutama ja kassid on sellised isepäised olevused.
Minu kass ootas mind köik need 2 nädalat minu toas aknalaual ja aina vaatas kas ma juba hakkan kuskilt paistma. Terve elu on ta elanud enamuse ajast teisel korrusel ja ega ta väga peale minu teiste inimestega ei suhtle ka.
Esimesel päeval peale haiglast kojutulekut oli ta suures segaduses. Ta vaeseke vist ei uskunudki, et mind veel näeb.
Nüüd  oleme temaga maja esimesel korrusel ja ta ei jää minust sammugi maha. Saadab mind varjuna igal sammul.


laupäev, 10. juuni 2017


Elukestev õpe.

Väljas on nüüd löpuks suur suvi ja mul on  olnud peaaegu nädal  aega harjuda uue olukorraga. Ausalt öeldes polnud  ma siiamaani  aeda veel väga kippunud. Meelsamini vaatasin köike üle rõdu ääre ja nautisin  päikesepaistet.
Täna võtsin siis löpuks ka julguse kokku  ja kooberdasin maja taha. Muidugi on mul kogu aeg körval turva, kes  avab uksi ees ja taga ning  julgustab, et ma kuhugi ei vajuks  ega kukuks. See  tasakaal on praegu veel natuke ebakindel, Eks mu parem jalg on ikka parajalt raske ka. Iga päevaga saan kindlust ja tasakaalu juurde ja usun, et varsti olen juba päris osav.
Ilusa ilma puhul grillisime kana ja söime salatit. Söömine on praegu veel pisut raskevõitu, aga kuna ma füüsilist tööd eriti ei tee, siis ilmselt täiesti normaalne.
Kasvuhoones on pisikesed tomatid juba küljes ja salat on ammu  söömiseks küps.
Vanem tütar tegi eile terve päeva aias tööd ja nüüd on jälle kena vaadata.
Reedel valmistasid  lasteaia lapsed mulle suure üllatuse. Kuna  mina ei saa lasteaeda, siis tuli lasteaed mulle koju. Lapsed olid väga rõõmsad mind nähes ja sain hulga kallistusi ning  kena albumi joonistustega. Ühel pildil olen ma isegi kipsis jala ja karguga. Isegi jalg on  öige joonistatud, aga jalas on ikka kontsakingad.
Töökaaslastelt oli samuti suur üllatus.
Sellel aastal tuli iseloomustada anonüümselt töökaaslasi ja töökeskkonda  ning ma olin tösiselt üllatunud, mis minu kohta oli kirjutatud. Loodan südamest, et see polnud mitte mu kipsis jala pärast. Olen köike nii loomulikult võtnud ja pole kordagi mõelnud miks ma midagi teen. See lihtsalt on nii enesestmõistetav olnud.
Vaatamata praegusele pisut ebamugavale olukorrale on mu elus ikka endiselt palju rõõmu.
Kuhu minu jalad ei ulatu ja ei küündi, sinna töstavad mind mu elukaaslase tugevad käed.
Sügiseks on  ilmselt hulk  parema jala  kingi välja pakkuda, sest vasaku jala omad olen ma  ribadeks  kandnud.



esmaspäev, 5. juuni 2017



Olen jälle tagasi.


Kõigepealt tänan oma blogisõpru, kes minu pärast muretsesid ja tundsid huvi kas minuga ikka köik hästi on.
Ega ma ise ka ei arvanud, et see ilus suvepäev 2 nädalat tagasi minu jaoks nii löppeb.
Tagantjärele mötlen kas ma oleksin saanud seda ära hoida või midagi teisiti teha, aga ju see oli siis mulle nii määratud. Viimasel ajal  oli mul töesti hullumeelne tempo peal. Tööl olid paljud haiged ja mulle tundus nii loomulik, et just mina olen see, kes peaks köik selle töö ära tegema. Lisaks veel 3 õhtut vesiaeroobikat, lugematuid km. jalgrattal ja muidugi mu aed, kus köik just tärkama hakkas.
Ise ma ei saanud üldse aru, et seda köike liiga palju on. Mulle tundus, et mind jätkub igale poole ja tegelikult ma ju  nautisin seda köike ja tegin suure rõõmuga.
Just nädal enne õnnetust küsis  mu tööandja, et kuidas sina küll seda köike jaksad ja igale poole jöuad. Vastasin talle, et elus ei tea kunagi millal mina vöin abi vajada. Just nii see läkski. Mina, kes ma olen aastaid kihutanud rattaga läbi jää ja lume, Pole midagi kartnud ja kunagi kukkunud. Nüüd lihtsalt üks rumal kokkulangevus. Isegi kiirust polnud, aga jah.... Saatuse vastu vist ei saa.
2 nädalat selili voodis panid mind elu üle hoopis teisiti mötlema. Nüüd ma saan aru, et pisiasjades vöib väga suur rõõm peituda.Varem nii ebaolulistel ja loomulikel asjadel on hoopis teistsugused tähendused. Sain aru kui palju on tegelikult inimesi, kes minu pärast muretsevad ja minust hoolivad. Mu töökaaslased, mu tööandja, mu lapsed ja muidugi mu elukaaslane. Nad kõk on iga päev mu körval ja toeks.

Suure üllatuse valmistasid mulle mu lasteaia lapsed koos mu paariliste ja vanematega. Lõpupeole ma minna ei saanud, aga olin keset pidu otseeetris ja sain hulga ilusaid soove vanematelt ja lastelt. Köik soovisid kiiret paranemist. Eks seda ma siis nüüd teen ja iga päevaga proovin rohkem kohaneda oma praeguse olukorraga.
Mõtlesin, et kui ainult koju saan, siis on köik hästi, aga eile piisas ainult neljast trepiastmest, et aru saada kui saamatu ja abitu ma tegelikult praegu olen, aga ole hullu. Inimene kohaneb köigega ja olen õppinud juba palju uusi nippe kuidas elu lihtsamaks teha. Trennis käimine on kasuks tulnud ja jöudu jaksu mul jätkub. Kui jalg ei kanna, siis on abiks käed ja igasugused abivahendid. Usun, et kuu aja pärast olen ma juba päris osav.
Haiglast vöiks muidugi terve romaani  kirjutada ja seal juhtus ka igasuguseid naljakaid juhtumeid vaatamata sellele, et tegelikult on see üks kurb ja valus koht. Usun aga, et just huumorimeel ja positiivsus aitavad paranemisele kaasa ja tagantjärele võtan seda kui ühte elu öppetundi, mis oli mulle nagu hoiatuseks selle eest, et elu vöiks juba natuke rahulikumalt võtta.
Elu läheb aga edasi  ja selle 2 nädala jooksul on palju muutunud. Kui läksin, siis polnud kasedki veel korralikult lehes, aga nüüd on terve mu aed öisi täis. Mina sellel aastal küll nende eest ei hoolitse, aga õpetada mulle meeldib.Sellest pole ju ka midagi kui kõik on pisut teisiti kui igal aastal.
Vähemalt oma naeratust ja huumorimeelt pole ma kaotanud ja arst ütles mulle lahkudes, et nii hea patsiendiga on rõõm koostööd teha.
Terve päikeseline päev täna minu käsutuses ja kiiret pole kuhugi. Köigepealt ilmselt istun natuke aega rõdul ja naudin päikest, millest olen 2 nädalat ilma olnud.
Seisma pole ju midagi jäänud. Köögiremont läheb edasi, poiste majad on peaaegu valmis. Veel viimased viimistlused ja siis ongi kolimine.
Elu on ilus köigele vaatamata ja  mingu selleks kasvõi pool aastat, et köik jälle endiseks saab. Kujutan juba ette röömupisaraid, mis iga uus edusamm toob.

pühapäev, 7. mai 2017


Lihtsalt ja loomulikult.

Kurbus ja rõõm on mõlemad inimesele omased. Ma olen  olnud alati arvamusel, et need mõlemad kaunistavad inimest. Neil mõlemil on inimhinges täisväärtuslik osa.
Olen kokku puutunud inimestega, kelle näol on suu-kõrvuni -kiipsmailing. Minu meelest on see nii võlts ja vale. Selline tunne jääb, et sellega on soovitud kinni katta hoopis kõik inimhinge läbiroostetanud kohad.
Nukrus  on omamoodi indikaator, mis heidab valgust inimese mõttemaailma. Need, kes üritavad  meeleheitlikult ratsutada vaid rõõmude laineharjal  jäävad paljust ilma peljates kurbuse halle voogusid. Minu silmis jäävad nad poolikuks ja ei sobi mulle.
Reaalset armastust on meie tõtlikus elus niikuinii väheks jäänud. Armastuse jalajälg on niivõrd suur, et seda pole võimalik sõpruse kitsasse kinga pigistada. Ajatelg on ühesuunaline ja kuidas me ka ei sooviks seda protsessi pole võimalik peatada ega ka tagasi pöörata. Peame oma kogemustepagasiga  seljakoti  kukile võtma ja edasi sammuma. Pikk paigalseis pole kunagi kuhugi viinud, aga kui su peos on endiselt kalli inimese käsi,siis võiks pildilt eemaldada isegi kõik klassikaliselt  romantilised elemendid-mere, koidiku, päikeseloojangu ning tegelikult ei muutuks mitte midagi.
See just ongi imetore-mittemidagiütlev. Uks unustusse, argipäevamuredest koosnev elu, millesse põimub ehe armastus, mis polegi nii kauge ja kättesaamatu....
 .

neljapäev, 4. mai 2017


Võimetel pole piire.

Kellegi väikesed käed olid ladunud torni, mida nähes ma ei julgenud hingatagi.
Ainult teadmatus kummale  poole kukkuda hoidis seda ehitist püsti.
Muigel kavalaid nägusid oli terve tuba  täis.
Tasapisi hakkab kohale jõudma, et pooled nendest  lähevad mõne kuu pärast kooli.