Puhkusel.

Maailmas, kus kõigil on aega nii vähe, leidub veel kohti, kus seda on küllaga.
Nii võttis meid vastu Wagenkülli Lossispaa.
Loss ise on väljast väga võimas ja suursugune.
Sees seda väga näha pole. Võimalus oli tutvuda kõikide ruumidega, aga rõhk on pandud rohkem külalistele ja vanu mõisasaale eriti pole. Ronisime ka üles torni, kust avanes väga ilus vaade. Torn ise jättis seest  pisut kulunud mulje.
Meie tuba oli väga kena. Näha oli, et disainerid olid tublit tööd teinud. Kõik oli viimase peal ja  sobis ideaalselt kokku. Voodi oli mugav,  televiisor üle ootuste suur. Ainuke, mis natuke tuju rikkus oli jälle padi. 4 padjast ei leidnud ma endale ühtegi, millega rahule oleksin jäänud, aga kõik muu oli suurepärane ja oleks patt olnud padja pärast nuriseda.
Väga rahule jäime ka spaaga. Hubane, palju erinevaid saunu, basseine, mullivanne, külmaveeoaas, veemassaažiga bassein, jaapani vann kirsiokstega ja roosaka valgusega. Muidugi ka valgustus, mis muutis pidevalt värve.
Eriti tahaksin esile tõsta vana suitsusauna. Lapsepõlvest tuttava lõhnaga ja väikese tattninaga aknalaual.
Hommikusöök oli rikkalik, pererahvas abivalmis ja sõbralik.
Lossil on ka terviserada kus saab näha paruni matmispaika, kopratammi, musukivi ja palju muud.
Võimalik on laenutada ka jalgrattaid.

 Jäime  väga rahule.

Edasi sõitsime Holdre mõisa.

Holdre mõis on nagu  Wagenkülli Lossi  minivariant. See oligi kunagi  paruni jahiloss. Wagenküllist on sinna ainult 8 km.

Praegu käivad seal suured renoveerimistööd ja järgmise aasta maiks tahetakse pool maja juba külastajatele avada. Tahaksin väga loota, et nad ka jõuavad, kuigi  tööd on väga palju. Kunagi tuleb sellest kindlasti väga uhke koht.

Järgmisel nädalal juba uued  lossid, sest puhata tuleb väärikalt.

Uue ootuses.

Ärge arvake, et see kõik mulle kerge on.
Ma ei ole veel siiamaani päris kindel,et tean täpselt kuidas mu elu edasi läheb. 
Mulle meeldib mu igapäevarutiin ja ma ei talu väga muutusi.
Isegi siis mitte kui need on positiivsed, aga  muudavad mu igapäevaelu ja seda millega ma juba harjunud olen.

Natuke on kurb ja kahju, aga ma tean, et hiljemalt järgmise aasta jõuludeks oleme me kõik jälle tagasi oma vanas keskkonnas. Mis sest, et vana pole seal enam midagi ja praegu ei kujuta veel päris hästi ettegi, mis saama hakkab. 
Natuke lohutab mind see, et lähen tagasi sinna, kus ma 35 aastat tagasi alustasin. Selles lasteaias  käisid mu vanemad lapsed ja maja on mulle tuttav. Armas pisike nukumaja kahe rühmaga.
Vaadates seda, kuidas iga päev voorivad  meie lasteaia hoovil kolimisautod ja ruumid jäävad järjest tühjemaks on nii tühi tunne. Kahju lastest ja töökaaslastest, sest me kõik läheme erinevatesse kohtadesse.

Eile olime viimast korda koos Jõekääru Perepuhkuse ja forellipüügi platsil.
Me kõik olime ilmselt juba parasjagu väsinud, sest kolimiste, pakkimiste kõrvalt on meil ikka veel lasteaias lapsed ja nemad on muidugi esimesel kohal.
Tükk aega polnud keegi ilmselt ennast nii vabalt ja hästi tundnud.
Naersime, ujusime, saunatasime, istusime kümblustünnis ja sõime kala kamina  ääres. Isegi kargud ei olnud ühel töökaaslasel takistuseks. Naersime, et meil on "Nukitsamehe" etendus. Paar aastat tagasi sai seda lastele mängitud.
Väga mõnus koht puhkuseks. Kõik on olemas, parajalt ruumi ja privaatne. Võimalus isegi ööbida.

Teadsin, et mul on nii toredad ja vahvad töökaaslased, aga eile veendusin selles veel enam.
Puhkusele lähen pisut rahulikuma südamega, et augusti lõpus juba uues kohas alustada.

Ikka päikest, särtsu ja rõõmsat meelt.