esmaspäev, 12. märts 2012

Ei ole halvemaid paremaid aegu, on ainult hetk, kus elame praegu.



Ärkasin vastu hommikut oma  naeru peale üles.Olin  näinud und. Väljas oli soe suvine päev. Olin just pritsinud Mehe märjaks ja nüüd jooksin tagasitegemise ootuses  ta eest ära. Küllap ma väga ei pingutanudki...Ma tahtsingi, et ta mu kiiresti kätte saaks ja oma embusesse haaraks...
Ega mul polegi  midagi öelda. Tahtsin lihtsalt kirjutada, et olen olemas ja minuga on kõik hästi. Nii hästi, kui vähegi olla saab.Võib-olla kunagi tuleb mul jälle ka blogi jaoks aega ja tahtmist,  aga praegu on mu elu  nagu muinasjutt. Kõik on nii ilus,et midagi enamat ma ei oskagi soovida. Rohkem ei julgegi kirjutada, et mitte ära sõnuda.