Ärkasin vastu hommikut oma naeru peale üles.Olin näinud und. Väljas oli soe suvine päev. Olin just pritsinud Mehe märjaks ja nüüd jooksin tagasitegemise ootuses ta eest ära. Küllap ma väga ei pingutanudki...Ma tahtsingi, et ta mu kiiresti kätte saaks ja oma embusesse haaraks...
Ega mul polegi midagi öelda. Tahtsin lihtsalt kirjutada, et olen olemas ja minuga on kõik hästi. Nii hästi, kui vähegi olla saab.Võib-olla kunagi tuleb mul jälle ka blogi jaoks aega ja tahtmist, aga praegu on mu elu nagu muinasjutt. Kõik on nii ilus,et midagi enamat ma ei oskagi soovida. Rohkem ei julgegi kirjutada, et mitte ära sõnuda.