Kolmapäev, 28. detsember 2011

Kevadisest ilmast ja tuutust Toru-Jürist.

Nii kevadist, päikeselist ja tuulevaikset päeva peale öist möllu ei osanud oodatagi. Ainult mu aed oli paksult oksi ja lehti täis. Homseks lubatakse  veel suuremat ja tugevamat tormi. Loodan ikka, et pääseme sellest. See tuule undamine ja ulumine oli päris öövastav. Imelik, et toas tundus ta isegi hirmuäratavam, kui õues.
Lasteaias kaevati välja viimased ronimisredelid. Kurb, kui neid ei asendatagi uute ja kaasaegsematega. Lapsed armastasid väga ronida ja see aitas ju ka nende füüsilist poolt arendada. Muidugi saab ju ka väljas igasuguseid mänge mängida, kiikuda ja liumäest alla lasta, aga kindlasti avastatakse ühel päeval, et liumäed on ka ohtlikud.
Tegelikult on mul hoopis  hea tuju. Peale 3 tunnist ponnistust on mul lõpuks ometi keskkütte süsteem täiesti korras. Minu kõrvad, silmad on tulemustega  rahul. Kõik termomeetrid näitavad õiget temperatuuri ja puud praksuvad ahjus just selliselt armsalt ja lõbusalt nagu ma olen harjunud kuulama. Kõik on jälle nii tuttav ja oma. Ilmselt mu pojad võivad nüüd ka natuke rahulikumalt hinge tõmmata. Küllap ma tüütasin nad oma luuludega ikka päris korralikult ära, aga ega need ka päris ilmaasjata olnud. Oskasin ju õigel ajal märgata ja reageerida. Just tänu minu vanemale pojale ongi kõik jälle korras. Esimesed tunnid jooksis tema teise korruse ja kütteruumi vahet, aga  lõpetasin juba mina tema õpetuste järgi ja ausalt öeldes olin ise ka üllatunud, et ma sellega hakkama sain. Lahkudes patsutaski poeg mulle õlale ja teatas rõõmsalt:"ma pean nüüd minema ja sa saad hakkama küll!"
Ega ma siis isegi veel ei uskunud, et minust asja saab, aga igatahes villased sokid viskasin juba nurka. Sellele äpardunud Toru-Jürile, keda ma tundsin päris mitu aastat ja kelle igapäevane  töö seisnebki katelde parandamises, tahaksin  ikka täiega ülevalt alla vaadata, kui ta ainult nii suur ja pikk poleks ning minu kõnedele vastaks. Oleksin  ma natuke noorem, siis paneks ta teistele hirmutamiseks näoraamatusse. Nii äput töömeest pole ma tõesti kaua aega näinud. Kõige üllatavam oli veel see, kui ma talle teatasin, et ma ei saa kütta, kuna kogu süsteem läheb keema, vastas ta mulle, et tema töö oli ju ainult katla ribi vahetada. See oleks ju enesest mõistetav olnud, et ma peale parandust oleksin pidanud saama  ka kütta. Sama hästi oleksin  võinud ju siis selle 60-ne kilose ribi endale ööseks kaissu võtta. Äkki oleks sooja andnud? Lõpp hea, kõik hea! Selle peale teeks kasvõi 50 grammi konjakit.:D

Esmaspäev, 26. detsember 2011

Torm nimega Patrick.


Eile öösel puhkenud torm ei lasknud mul  magada. Mehe maja katus kolises ja mürises mis kole ja naabri koer, kes tavaliselt on öösiti toas, oli õue unustatud. Vaeseke ulus ja haukus öö läbi. Mees nägi  unes košmaare ja vahepeal ajas  mullegi  hirmu nahka. Õnneks oli see ainult uni. Tema unenägudest võiks terve raamatu kirjutada. Hommikuti räägib  nii uskumatuid seiklusi, mis ta öö jooksul on kõik läbi elanud. Ime siis, et pole väsinud.:D Mina näen und  harva ja enamasti ei mäletagi. Üksikud korrad, mis meelde jäävad on küll detailide ja pisiasjadeni meeles.
Lugesin netist, et Eesti kohale  jõudnud talvetorm Patrick on jätnud juba 20000 majapidamist ilma elektrita. Ilmateade ei luba ka lähipäevadel tuule kiiruse vaibumist. Vähemalt on tormil mehine nimi. Mu vanem poeg kogu aeg imestas, et miks tormidele tema pruutide nimesid pannakse. Loodan südamest, et sellel korral pole nimel mingit tagamõtet.
Süda kripeldas oma maja pärast. Uni oli niikuinii läinud ja mulle pole kunagi meeldinud niisama vedeleda.Tuul oli mõnusasti tagant ja jõudsin kohale 5 minutiga. Väravad olid pärani lahti, päkapikud olid kuuse all sirakil ja õu oli kaseoksi ning omaniketa asju täis.
Alles eile olin  riisunud kokku kõik oksad, aga tänane saak oli eilsega võrreldes mitu korda suurem.  Pean ilmselt peale tormi vaibumist leiubüroo avama. Muist tuttavaid asju viskasin küll kohe üle aia tagasi.Tormist hoolimata on ilm isegi ilus. Päike paistab ja pole seda lõputut vihma. Mõtlen kogu aeg, kui palju oleks olnud juba lund rookida, kui oleksid olnud külmakraadid ja krüsanteemid õitsevad ikka veel.

Laupäev, 24. detsember 2011


Jõulud.

Reede õhtul sadama hakanud lumi tõi lõpuks ka selle kauaoodatud jõulutunde kohale. Tassisin kuuse, mis oli mitu päeva õues ämbris oma aega oodanud tuppa ning noorem tütar asus ehtima. Mulle ei meeldi, kui kuusk on väga kirju ja ta loomulik ilu ei paista välja. Sellel aastal sai ta endale sinised tuled ja ehted. Noorem poeg küll kommenteeris, et väga igav kuusk, aga minule meeldib.Eriti ilus on veel hämaras ja kui elektriküünlad põlevad.

Terve hommiku mässasin  oma keskkütte süsteemiga. Mees ütles kohe, et tema ei tunne seda süsteemi ja vanemale pojale helistades sain hea soovituse ise  loogiliselt mõelda. Sain aru küll, et õhk on  vahel, aga peale õhutamist ja süsteemi vee juurde  laskmist  ei läinud pooled radikad ikka soojaks. Ei jäänudki muud üle, kui keerasin  kraanid uuesti lahti ja lasin veel lihtsalt  läbi süsteemi voolata. Kasu oli nii palju, et ülemine korrus läks soojaks.2 radikat aga käitusid ikka loogika vastaselt. Homme võin juba normaalselt kütma hakata ja ehk nad mõtlevad öö jooksul järele ning hakkavad teistega koostööd tegema. Ma poleks iial arvanud, et ma pean kunagi selliste probleemidega tegelema, aga eks iga asi on millekski hea. Loodan ainult, et järgmine aasta tuleb natuke lihtsam. Sellel aastal tuli liiga palju kodumasinaid välja vahetada küll äikese ja muude jamade pärast. Arvan, et minu limiit on tükiks ajaks täis.
Jõuluõhtu oli meil ikka selline traditsiooniline pere kokkutulek. Õnneks ruumipuudust pole ja meie suur pere mahub kenasti ära. Jõuluvana ei käinud, aga päkapikud olid pakid kuuse alla toimetanud ja ega ilma salmita kätte ikka  ei saanud ka.  Minu mees oli kavalpea. Tema nunnutas magavat kassi ja mina pidin siis topelt lugema ning tema pakid ka välja lunastama. Lasteaias jääb midagi ikka kõrva taha ka ning salmipuuduse üle ei saanud kurta.




Neljapäev, 22. detsember 2011

Tadaa.


Nüüd võivad minugi pärast jõulud tulla koos lume ja tuisuga. Just praegu lõpetasin proovikütmise ja tundub, et saime ahju korda. Paar päeva peab veel ettevaatlikult ja tasahilju kütma, sest uus ribi tahab harjumist. Esimesed 5 halgu on aga pidulikult põletatud ja kogu süsteem töötab. Majale sellest muidugi mingit kasu polnud - ei läinud kraadigi soojemaks, aga algus on tehtud. ja mina jälle jupi targem.
Homme võin rahuliku südamega panna süldi keema ja hakata valmistuma oma pere traditsioonilisteks jõuludeks. Keegi ei pea külmetama ja punane nina jäägu ainult jõuluvanale.

Kolmapäev, 21. detsember 2011

Toomapäev.

Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust.Sellel päeval oli  kombeks jõulueelne suurpuhastus. Nii meiegi korjasime lasteaias kuuselt ehted ja laulsime talle

Oh kuusepuu, oh kuusepuu
kui paljad on su oksad.
Sind detsembris rühma tuuakse
 ja jõuluks välja viiakse...
Vaene kuusepuu. Ta oli kaotanud pooled oma okastest hoolimata sellest, et iga päev olime korrapäraselt talle vett pannud. Väga kurvad me polnud, sest enamikel lastel on kodus oma puud juba olemas ja jõulupidu on meil ka olnud.
Tegelikult oli meil täna päris põnev päev. Lapsed olid hasardis Tahma Toomase otsimisega. Kui keegi teda märkas, siis tuli kiiresti sokutada naabrite ukse taga. Me ju ei tahtnud, et meie  rühma peetakse mustaks. Lapsed on meil  päris usinad mänguasjade koristajad, aga täna olid nad veel eriti hoolikad. Mitu korda avastasime  Toomase oma ukse tagant. Õhtul oli aga keegi sokutanud ta meie direktori ukse taha. Sinna ta minust jäigi.
Mina ise sain tõelise jõuluüllatuse osaliseks. Mõni aeg tagasi sattusin juhuslikult kommentaare lugedes Anny Liisi blogisse. Teda omakorda huvitas just see, kuidas keegi on tema blogisse sattunud. Ma muidugi kirjutasin. Ei saanud loomulikult jätta mainimata kui väga mulle  meeldivad tema käsitööd. Eriti just kaltsuvaibad. Kunagi ammu, ammu olen vanaema käe all ka kangastelgedel kudunud. Isegi käterätiku riiet, aga see oli nii ammu ammu. Nüüd selguski, et Anny Liis oli vastajate vahel välja loosinud albumi ja õnn naeratas mulle. Sain valida roosa ja sinise vahel. Minu valik langes sinise kasuks, kuigi imeilusad olid mõlemad.






Teisipäev, 20. detsember 2011

Vahel on lastel nii õigus.

Kui ma koridoris temast möödusin, siis läbistasid minu keha külmavärinad. Ma polnud oma elus enne nii valget ja kahvatut inimest näinud. Tundus nagu oleks tegemist olnud kummitusega, sest tema näos polnud verepiiskagi. Ka tema juuksed, mis olid laiali ümber näo, olid samuti lumivalged. Lapsele teatades, et talle tuli järele vanaema ütles laps:"Ma kardan ja ei julge esikusse minna."
"Miks ometi? Ta on ju sinu vanaema."
"Ta on  nii hirmus."
Mina: "Vanaemad on head ja ei ole kunagi hirmsad."
Selle jutu peale tuli teine laps, kiikas korra esikusse ja teatas kõva häälega:"Sul on õigus! Ta ei ole mitte ainult hirmus, vaid lisaks veel kole ka."
Vaene vanaema. Ma ei tea, mida tema sellel hetkel tundis, kui laste suust karmi tõde kuulis.



Pühapäev, 18. detsember 2011


Pühapäev vihmas.


Noorem poeg äratas mind juba hommikul vara ja palus endale appi. Ta oli tellinud 17 kandise konteineri, mis oli vaja enne pimedat täis laduda. Ausalt öeldes ega ma väga ei viitsinudki mehe soojast kaisust külma ja vihma kätte ronida, aga mõeldes sellele, et järgmisel nädalal peab selguma minu katla saatus, siis erilisi valikuvõimalusi mul ka polnud. Pidin ju enda entusiasmi üles näitama. 
Nõrgemad on läinud Barcelonasse oma konte ja närve puhkama, tugevamad jätkavad tööga.
Täna oli päris raske ja tüütu päev. Olime kohal ainult neljakesi. Mehed lõhkusid müüri ja meie miniaga kärutasime kive konteinerisse. Andis ikka vedada läbi sopa ja pori. Poole kuueks olime kõik nii tüdinenud, läbi vettinud  ja väsinud, aga õnneks saime enam-vähem konteineri täis ka. No mõni kärutäis oleks ehk veel mahtunud, aga mitte keegi ei viitsinud enam ja pimedaks läks ka. 
Mõtlen õudusega, kui palju on veel teha enne, kui ehitama saab hakata.
Kivivoodri alt tuli aga välja palkmaja. Natuke küll pehkinud ja mädanenud, aga päris huvitav ikkagi.
n
Nii kurb.


Noorem poeg palus mul oma tulevase maja juurde  natuke süüa tuua. Sõitsingi siis kõigepealt sealt läbi, et uurida palju inimesi tal täna tööl on. Nägin 3 poissi. Olid sellised 12-13 aastased. Minu tervituste peale nad eriti ei reageerinud ja jutukad  ka ei olnud. Sellised omaette nokitsejad. Kogu nende olemuses oli hoopis kurbust ja tõsidust. Polnud üldse sellises eas poiste moodi. Küsisin  kas nad hakkaliha kastet söövad? Vastuseks poisid  ainult noogutasid. Toiduga tagasi jõudes tõstis igaüks endal taldriku täis ja kadus omaette nurka sööma. Oleksin nii tahtnud küsida, kas neil on mingi mure või miks nad nii tõsised on, aga nad jälgisid mind kogu aeg nii ehmunud pilguga, et ma mõtlesin ümber. Toit söödud läksid nad jälle oma töö juurde tagasi.
Peale 4 tunnist tööd oma palka kätte saades muutusid nad natuke rõõmsamaks.
Sain teada, et nad olid lastekodu lapsed. Vaevalt neil väga oma taskuraha on ja õnneks mu poeg väga ei koonerdanud ka. Oleksin tahtnud nii väga neid kallistada, aga ma ju ei tea, kuidas nii suured poisid oleksid sellesse suhtunud. Äkki oma teenitud taskuraha saades  muutus nende  päev natukenegi ilusamaks.