esmaspäev, 27. mai 2013



Ei ole elu, ma ütlen.

Täna olengi   selline isekas ja agressiivne. Emmeliinal võib isegi õigus olla, et punane värv õhutab tegudele, on võitlev ja ärritav. Vaatasin ennast ja enamus mu riietest  on punased. Ka kott ja kõrvarõngad ja tunnen, et need sobivad  minu meeleoluga.
Käisin Linnaplaneerimis ametis. Mitte just päris vabatahtlikult, aga mind pandi fakti ette, et  kui kohale ei ilmu, siis lahendatakse asi ilma minuta. Oli päris karm sõnastus.  Mingeid valikuid eriti ei jäetud. Nüüd jääb ainult veel oodata, mis otsus tehakse.
Mind vihastab kohutavalt, kui sa tahad midagi õigesti ja ausalt teha, siis leitakse  mustmiljon põhjust ning puudujääki miks seda ei saa just nii teha. Pidin pika seletuskirja kirjutama miks mu maja juurdeehitus on just nii ehitatud ja miks mu krundil on kasvuhoone, mis on 9 ruutmeetrit suur. Jah tõesti on see väga tähtis, sest seal elab härra Tomat koos oma proua Kurgiga ja neil on sada sugulast tillide, salati, rukola ja basiiliku näol. Vaja oli isegi kasvuhoone ehituse aastat. Ma ei saa aru, miks puudutab mingi kasvuhoone  minu maja projekti. Tahtsin  korralikku projekti, mis vastaks täpselt minu majale, sest aastate jooksul on seda kohendatud ja ümber ehitatud. Nüüd selgub, et garaažiknad ei tohi olla sellised, et uksed pole õiged ja veel sada muud viga. Halloo! See, et maja on ehitatud 30 aastat tagasi tüüpprojekti järgi, kunagi ka nõutekohaseks hinnatud, vastu võetud, ei loeks nagu midagi.
Tigedaks teeb  ka see, et  meie seadustes on nii palju bürokraatiat.
Oleme tütrega 2 majaomanikku. Minule kuulub  3/4 ja talle ülejäänu. Saan aru küll, et riik kaitseb alaealisi, aga kui me tahame oma majaga midagi ette võtta, miks me pean siis kohtu kaudu luba taotlema. Selle raha eest, mis sinna kulub, võiksin  hoopis oma lapsele midagi osta.  Kui ta 11 aastaselt majaomanikuks sai, ei küsinud keegi kust laps võtab igal aastal peaaegu 1000 krooni, et maamaksu maksta. Nüüd ei tohi midagi teha ilma kohtu loata, aga kuna  suvi on tulemas, siis on karta, et enne kui me loa saame, on laps täisealiseks saanud. Pealegi mida teavad võõrad inimesed mis on minu lapsele kõige parem? Mina olen teda toitnud, koolitanud ja kasvatanud. Mina elan temaga päevast päeva koos.
Midagi ilusat ka. Vähemalt ilm oli päikeseline ja õhtu  soe.
Käisin jälle oma terviserajal sõitmas. 2 päeva olid vahele jäänud, kuna pidin oma haiget meest poputama. Sõitsin kohe mõnuga ja rohkem kui tavaliselt. Silt hoiatab endiselt suusatajate eest, aga neid ma ei näinud,  nägin kahte kassi rihma otsas jalutamas. Üks oli väga ehmunud, sest rahvast oli palju. Eriliselt palju oli   veel sääski ja sitikaid. Hea, et võtsin prillid kaasa. Sellel aastal on neid  tõesti rohkem kui muidu.  Vahepeal korjasin piibelehti ja sääsed tahtsid päris nahka panna. Leidsin ka lagendiku karukelladega. Nii pehmed ja ilusad. Ühed mu lemmikutest.

pühapäev, 19. mai 2013


Võta tasuta.

Käisime tütrega kolamas. Terminaalist läbil lipates avastasin sildi millel seisis " võta tasuta". Tavaliselt pakutakse tasuta Linnalehte, aga sellel korral oli midagi hoopis enamat.
Küsisin tütrelt kas võtame, kui tasuta antakse?
Tütar küsis vastu, et mida me sellega peale hakkame?
Tõepoolest, mida teha mehega? Kena, noor ja vormiriietuses küll, aga ikkagi.
Tahtsin pilti teha, sest äkki keegi tõesti tahab tasuta, aga tütar ei lubanud.
Ütles, et turvamehi ei tohi tööpostil pildistada.
Naljakas oli. Ma ei tea kas ta ise ka pani tähele, et seisis täpselt selle sildi ees.
Tegelikult oleks pidanud ikka võtama. Oleks vähemalt meie uue tolmuimeja autosse tassinud.

laupäev, 11. mai 2013



Neljapäeval ilma ilmata.

Mind huvitas eriti just neljapäevane päev, sest tahtsin teada, mida peaks selga panema, kui me lastega Nokia Kontserdimajja etendusele läheme. Läks kohe kergemaks, kui selgus, et järgmisel nädalal jääb lihtsalt neljapäevane päev vahele. :D
Pühapäeval (12.05.) tekib Ukraina või Valgevene kohal väike osatsüklon, mis liigub üle Läti kirde poole. Tänastel andmetel jõuavad selle sajupilved Lõuna-Eestisse ja ka Peipsi ümbrusse. Päeva peale läheb ka seal ilm paremaks. Tuul on valdavalt läänekaarest ja nõrk. Õhutemperatuur on öösel 4..9, Ida-Eestis kuni 12, päeval 15..19°C. Rannikualadele toob aga merebriis märksa jahedamat õhku.

Esmaspäeva (13.05.) öösel on saju võimalus väiksem ja tuul nõrk. Õhutemperatuur on 3..8, pilvisema taeva all kuni 10°C. Hommikul tugevneb madalrõhuvööndi mõju ja päeval tuleb vihmahooge laialdasemalt. Tuul on nõrk ja muutliku suunaga. Õhutemperatuur on 13..17, Ida-Eestis kuni 20°C.

Teisipäeval (14.05.) on tugevam kõrgrõhuvööndi mõju ja ilm enamasti sajuta. Tuul on nõrk. Õhutemperatuur on öösel 3..8, maapinnal on hallaoht, päeval 15..20, mere ääres briisituulega vaid kuni 12°C.

Kolmapäeval (15.05.) võib alata paari-kolme päevane kuivem periood. Kõrgrõhkkonna püsimisel on veel ka neljapäev (16.05.) sajuta. Tuul on nõrk. Õhuvool peaks kagusse pöörduma ja sooja tooma. Õhutemperatuur on öösel 5..10, päeval 17..22°C.

Reedel (17.05.) võib kõrgrõhkkonna serva mööda niiskust lisanduda. Suureneb hoovihma võimalus ja äikese oht. õhutemperatuur on öösel 6..11, päeval tõuseb sisemaal 20..25°C-ni.

Järgmine ülevaade 13.mai keskpäeva paiku.

reede, 10. mai 2013



Mitte, et ma ei hooliks, aga mul lihtsalt pole.
.


Mõtlesin, mida  rahaga  peale hakata, kui toidupoodi enam asja pole ja kohe hakkasid asjad liikuma.
Esimesena  kärssas läbi meie tolmuimeja. Ega tal veel vanust väga palju polegi, aga ma olen ammu arusaamisel, et kodumasinaid ei tasu parandada. Alati tuleb uue ostmine odavam.
Eile oli mul kena kiri postkastis. Elevantidega ja puha-kõik laste joonistatud. Sees oli aga abipalve toetada SOS  Lasteküla emasid kas siis 100, 300 või 500 euroga. Mina, kelle palk pole 2007 aastast tõusnud.
Täna oli ukse taga uus külaline. Kena, blond üliõpilane, kes naeratades küsis, kuidas mul läheb? Vastasin samuti naeratades, et läheb väga hästi, aga sisse eriti ei tule.
Neiu rääkis mulle pika jutu projektist, mis kestab juba 7 aastat ja tema isiklikult tegeleb sellega 3 aastat. Nimelt korjab ta Narva SOS Lastekülale annetusi mööbli ostmiseks.
Ma ei tea kas ma näen siis tõesti nii rikas välja või?

Julge pealehakkamine on pool võitu.

Tütrel käivad tihti sõbrad külas ja loomulikult ka kohvitatakse. Olen sellega juba harjunud, et kohv on meile esmatarbe kaubaks saanud. Isegi joon paar korda päevas, vahel ka rohkem.
Ühel päeval saabus tütre klassiõde kohvipakiga ja teatas, et tema ema oli käskinud tuua. Täna saabus juba teine.:D Paar pakki  kohvi nädalas on loomulikult päris suur kogus, aga siiamaani oleme hakkama saanud. Lubasin homseks nimekirja koostada enim vaja minevatest toiduainetest. Tänasest pole mul siis enam poodi asja.

teisipäev, 7. mai 2013


Tasuta arstiabist.



Ma ei saa öelda, et mul oleks elus väga arstidega vedanud. 2 korda on mind maha kantud, aga imede ime, olen ikka veel elavate kirjas. Ainuke, keda ma tõesti tänuga mäletan, oli mu ämmaemand Fertilitase erahaiglast, kes tegeles minuga 10 kuud. Nii sooja südamega inimest annab otsida. Teised on tulnud ja läinud ja erilist abi pole ma nendelt saanud. Üle 5 aasta vaevanud aneemiast sain ma jagu just nii, et jätsin kõik rohud ja ettekirjutused. Päris lahti pole ma temast küll saanud, aga ma saan vähemalt elada ja ma ei pea kartma, et ma ärkan jälle kuskil mustas augus ja ma ei tea, mis vahepeal on toimunud.

10 aastat tagasi läksime terve perega uude perearstikeskusesse ja valisime endale uue arsti. Sattusime vihma käest räästa alla. Meie arst oli teoorias väga tugev. Ta vaatas otsa ja rääkis pikalt haigusest ja selle sümptomitest. Ega tema jutule ei olnudki võimalik vahele rääkida. Vahel tundus, et ta ei kuulanudki. Nii ametis oli ta enda tekstiga. Ravimisega oli aga iseasi. Mäletan kuidas ma päris alguses arsti vastuvõtule minnes rääkisin, et mul külmetavad  sõrmed ja varbad ning  mul on pidev õhupuudus. Ta arvas, et äkki mul on maja külm ja põhjus ongi selles. Õhupuuduse kohta teatas ta rõõmsalt, et kui on nii viletsad alnalüüsid, siis ei saagi  ennast hästi tunda. Miks mul nii suur rauapuudus oli, seda ta ei jõudnudki välja uurida. Lõpuks  lihtsalt teatas, et nii palju rauapreparaate ei tohi  võtta ja ta ei tea miks mu analüüsid aina hullemaks lähevad. Õnneks läks ta dekreeti ja sellega päästis mu arsti vahetusest.
Järgmisena sain tõesti hooliva arsti, kes minu analüüse vaadates vangutas pead ja imestas, et kuidas ma suudan  üldse liikuda ja veel iga päev tööl käia. Mind polnud kunagi nii palju uuritud, kui tookord, aga kahjuks läks see arst ka kuu aja pärast dekreeti. Mul oli tõsiselt kahju, sest ta oli esimene, kes minuga tõeliselt tegeles ja kellesse mul usku oli. Kolmanda perearstiga ma ei kohtunudki rohkem, kui mul oli ainult vaja pikendada tervisetõendit ja siis korraks nägin teda. Kui järgmine kord arsti juurde läksin, siis selgus, et arst oli lahkunud ja mul oli juba neljas.Vahva nimega, pisike, pika patsiga tütarlaps. Esimesel korral ma ei uskunudki, et tegu on arstiga. Ta tundus nii noor ja ulatus vaevalt mulle rinnuni.  Väga hakkaja ja ma sain kohe abi. Lootsin, et nüüd viimaks jääb mulle kindel arst.
Nüüd aasta hiljem oli mul jälle perearsti abi vaja. Tegin endale puulõhkumisega ilmselt liiga. Algul valutas õlg ja eelmisel nädalal hakkas ka ranne valutama.Viimase põntsu panin poja sünnipäevaks salati hakkimisega. Lubasin küll eelmisel aastal, et ma ei lõika kunagi enam üksi 100 kilo salatit. Pidasin oma lubadust ka ja lõikusin ainult 50kg.  Mul oli aega ainult 4 tundi ja muidugi oli tempo peal. Määrisin küll kätt Diclaciga, aga sellest polnud erilist abi. Sõitsin siis eile perearstikeskusesse ja mu imestus oli tõeliselt siiras. Jõudsin kohale 16.15, aga selgus, et maja on juba kinni  ja arstid töötavad ainult kella 16.00. Kuidas peaksid siis inimesed, kes iga päev tööl käivad arstiabi saama? Täna otsustasin  helistada ja uurida kas ma saaksin  numbri lõuna ajaks või hommikul kohe kõige varasemaks. Kui oma arsti nime mainisin, siis selgus, et teda ei ole ja tal on asendusarst, aga asendusarstil pole mitte ühtegi vaba numbrit. Saaks alles järgmiseks nädalaks. Minul aga käsi valutas ja oli kohe abi vaja. Soovitati minna EMO-sse. Ma polnud ju ometigi kukkunud, vaid tahtsin oma perearsti vastuvõtule. Küsisin siis, et kuidas tööinimesed peaksid saama arsti juurde, kui polikliinik töötab ainult kella 16.00-ni ja lisaks kõigele on veel  13.00-14.00 lõuna ka? Lõpuks soovitati mul pereõele helistada, et äkki saab tema mind aidata. Pereõega  ei olnud muidugi võimalik ühendust saada. Pool tundi oli number kinni ja siis lõpuks keegi lihtsalt ei vastanud. Loomulikult saan ma aru, et tema teeb  oma protseduure ja ta ei saa kogu aeg telefonile vastata. Mul  läks meel päris kurvaks. Mõtlesin, et ma olen  terve elu korralikult tööl käinud ja haiguslehel nii minimaalselt olnud. Nüüd, kui mul tõesti on abi vaja, ei saa ma seda. Ootamatult  helises mu mobiil. Vaatasin, et võõras number. Pidin juba järsult vastama, sest arvasin, et kindlasti jälle mõni kaubapakkuja. Helistajaks oli hoopis seesama arst, kes oli kunagi minu pereaarsti asemele tulnud ja minuga tõeliselt tegelema hakanud. Ta küsis kohe, et mis mure mul on ja kuidas ta saaks mind aidata? Pakkus kohe järgmiseks hommikuks numbrit ja kirjutas ka rohu, mida saan kohe võtma hakata. Kuna päev oli juba selline nagu oli, siis loomulikult rohu sain ma alles kolmandast apteegist.

neljapäev, 2. mai 2013



Vahel piisab nii vähesest.

Hommikul saatis ämm mind kallistusega tööle ja ütles, et ta ei tea, mida  head on ta teinud, et vanajumal on minu tema teele saatnud. Ma pidin olema päikesekiir tema elus ja ta tänab igat päeva, mis meile  on antud.
Ma ei tea ise ka, kas ma armastan rohkem ämma ja tema koera või meest. Võib-olla on meil erilised suhted just sellepärast, et kaotasin varakult oma vanemad ja minu esimene päris ämm  oli tõeline ämm kõige otsemas mõttes. Meie suhe oli külm ja viisakas lõpuni minu pingutustest hoolimata. Kuigi  ei saa ma ka salata üksikuid helgemaid hetki. Ega mu vanemad lapsedki ei meenuta teda tihti, sest tüüpilist vanaema polnud temas ollagi. Alguses ma ju tõesti püüdsin, sest võtsin temalt ta ainukese poja ja veel nii noorelt, aga kaua sa ikka jaksad. Läks  nagu läks. Peale meie polnud tal ju mitte kedagi.
Lasteaias kuulsin täna kuidas üks poiss ütles teisele: "Kui sa midagi teada tahad, siis küsi  Reedalt. Tema teab alati kõike ja ei riidle kunagi."
Vaevalt ma ikka kõike tean ja riidlen ka, kui asi seda väärib, aga alati saab ju ka lihtsamalt.
Ikkagi  oli see armas ja tegi südame soojaks. Vahel on tõesti nii vähe vaja, et ennast hästi tunda.