Kaugele, kõrgele Tähevöölinna...

Kõik mis algab lõppeb ka kunagi .Igale asjale on määratud  aeg. Täna on väljas kohe eriti sügisene. Vihm, külm, märg - kurbust tekitav. Võiksin küsida endalt, et miks jälle minuga? Mida ma oma elus olen valesti teinud? Elumuster lihtsalt kordub ja asjad juhtuvad. Miks küll? Aega tagasi kahjuks enam pöörata ei saa, aga targem olla oleks kindlasti meie eelisõigus. Küsitav on muidugi see, et kas ma siis oleksin midagi teisiti teinud? Tean ainult seda, et teist inimest muuta ei saa kui ta seda ise ei taha. Kui oskaks tingimusteta armastada, siis teaks täpselt miks mõned inimesed on just sellised nagu nad on. Armastust ei saa muuta omamiseks ja ahistamiseks. Aga miks see on nii valus? Elus peaks olema ka muid vahepealseid variante, mitte ainult tõrjumine ja klammerdumine.

Me oleme kõik inimesed. Me peame õppima lahti laskma millestki, mis meid õnnelikuks ei tee. Oma tee, mis meid jälle naeratama ja andestama õpetab. Ja miks see kõik nii läks? Ilmselt sellepärast, et muudmoodi sa ei osanud ja ei saanud.

Täna 20 aastat hiljem.

 Reedel töölt koju tulles nägin kuidas sõiduteel äkki autol aken avanes ja keegi kõva  häälega mu nime hüüdis. Jäin ehmunult seisma. Õnneks tuli foori punane tuli ja üks õbluke tumedapäine tüdruk hüppas  mulle  kaela kinni ning naeris ja  nuttis läbisegi. 

Mul käis mustmiljon mõtet läbi pea, et kes küll võiks see tüdruk olla. 30-ne aastase lasteaia tööstaaži jooksul on minu käe alt läbi käinud tohutul hulgal lapsi. Siis äkki kangastus mulle silmade ette pisikene tumedapäine ja hästi terane tüdruk Sandra. Just needsamad arukad silmad, tumedad juuksed ja isegi soeng oli sama. Vahepeal oli ta ema suutnud auto ohutult ära parkida ja tuli ka mind kallistama. Lapsed võivad küll muutuda, aga ma ei saa aru kuidas mõned emad on 20 aasta jooksul täpselt sama nooreks suutnud jääda. Sandrast on mul väga head mälestused  ja üldse oli terve see rühm väga toredaid ja sõbralikke lapsi täis. Sellised kohtumised teevad südame soojaks ja hea tuju  tükiks ajaks.

Meie uus beebi sai lõpuks endale nime ja esimene sünnipäevgi sai ära peetud.

Lasteaias töötab veel 2 rühma. Homme saan oma oskused kõige pisematega proovile panna. Lusikaga söötmine ja pampersite vahetamine tuleb meelde tuletada. Siiamaani on nad kõige tublimad olnud. Eelmisel nädalal oli  25 kohal. Tuleb ilmselt tõsine tööpäev, aga pole hullu. Nädala pärast hakkab minulgi pikk puhkus ja loodan, et selleks ajaks tuleb jälle 30 kraadi sooja. Vihmast on selleks korraks juba isu täis.

-

Luke mõisas.

Luke mõis on minu mõisade nimekirjas 102. mõis. Ei teagi miks me polnud sinna veel jõudnud. Oma olemuselt on ta väga omapärane ja armas väike mõis. Seda peaks ise nägema, sest raske on kirjeldada kauneid tiike, imelist parki,lõvide kujusid ning hooneid.

 Kõige varasemad teated pärinevd Luke mõisast juba 1557 aastast.Mõisahoone ise hävines II maailmasõjas1941 a.

Meie saabusime mõisa kõigepealt romantilisele lõunasöögile. Pererahvas oli väga lahke ja toidud olid väga maitsvad. Kaunilt serveeritud ja nõud ise olid juba paras vaatamisväärsus.

 

 

 

 

 

 

Väga ilus nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde.

  

-

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Elu on lill.

 See, et mu vanaema tiitlile tänasest veel üks vana ette tuli pole midagi imelikku. Sain  oma esimese lapselapse täpselt oma 40-dal juubelil. Hoopis see, et mu esiklapsest sai vanaema ja pesamuna sai vanatädiks on naljakas. Poisid vahepeal võivad olla kesiganes. See ei häiri.

Juunikuu on väga hästi alanud.  Vanem poeg tegi ametlikuks oma pika suhte elukaaslasega ja kui meie noor vägilane haiglast välja saab, siis on oodata ka perepidu. 

Mul on nii hea meel, et lisaks mu viiele lapselapsele on mul nüüd ka lapselapselaps.