esmaspäev, 28. oktoober 2013


Täna öösel me ei maga.





Käisin just väljas ja vaatasin oma aiakese üle.
Et poleks ühtegi lahtist ust, ega akent.
Et poleks ühtegi  reha ega ämbrit  ripakil.
Et poleks ühtegi üleliigset asja, mis öösel lendama hakkaks.
Et puuriida katus oleks ikka korralikult kinnitatud.
Et kass oleks ikka toas.
Et laps ei kolistaks tuulega mööda ilma ringi.
Plekkkatus-see koliseb niikuinii kõigest hoolimata.



Aga nüüd pange  igaks juhuks küünlad ja tikud voodi kõrvale, varuge ämbrisse vett,  kutsuge oma lemmikloomad tuppa, lugege lapsed üle ja  ulatage abikaasale järjekordne klaas suhkruveega. Meil igatahes puud kõiguvad ja sajab täiega.

pühapäev, 27. oktoober 2013


Kuhu kadusid aastad?




Tänane ilm on lausa imeline. Väljas on nii soe, et ei usukski, et kohe, kohe on saabumas november. Riisusin kokku viimased lehed ja poleks vist tuppa tulnudki kui väljas poleks hakanud hämarduma. Mäletan 18 aastat tagasi oli karge külm. Puud olid härmas ja maapinda kattis kirmetis.
Ootasime  oma viimast tütart, kelle sündimise tähtaeg oli lootusetult üle läinud. Ei aidanud ka peterselli tee, mida ma ämmaemanda soovitusel olin ohtralt pruukinud.
Ega ma väga ei muretsenudki, sest kaalus polnud ma eriti juurde võtnud ja olin nüüd erilise hoole all erahaiglas Fertilitas. Ei tahtnud midagi sellist enam kogeda nagu meie kolmanda lapse sünni ajal. Rahustasingi ennast sellega, et kuna kolmas laps sündis kaheksandal kuul, siis viimane peab kõik tasa tegema ja läheb sellepärast nii palju üle.
Mu vaene ämm ei osanud uneski arvata, et meie küpsed abieluinimesed plaanisime neljandat korda ta vanaemaks teha. Ta vaikis delikaatselt, sest mida sa ikka ütled kui minia on natuke kosunud. :D
Vaatasime just telerist  komöödiat "Beverly Hillsi politseinik" Eddie Murphyga peaosas, kui äkki tuli mul vastupandamatu veini isu. Polnud paar aastat joonud, aga nüüd tundsin, et ainult lonks veini võiks mind päästa. Keerasin muskaatveini pudelil korgi pealt  ja panin paraja punnsuutäie otse pudelist.
Hing jäi rahule ja poole tunni pärast helistasin juba oma ämmaemandale. Mitte küll sellepärast, et kohe oleks pidanud meie tütar ilmavalgust nägema, aga tunne oli kuidagi teistsugune. Kindlasti oli siin ka  veinil oma süü. Kell näitas südaöö esimest tundi ja kuna mu ämmaemand oli ise just valves, siis soovitas ta meil ikkagi sinna sõita. Jooksin veel koeraga paar tiiru ümber maja, sest  äkki oli mul nii palju jõudu ja energiat. Kõik oli nii naljakas, et ajas naerma.
03.05 oligi  tütar käes. Pisike, nääpsuke, aga kõige ilusam ja armsam.
Hommikul 9.00 tulime koju. Tunne oli nii kerge ja hea. Ja on siiani...
Ma ei kujutakski ette kuidas ma ilma oma väikese tütreta oleksin elanud...

reede, 18. oktoober 2013


Ilm on hukas.

Ma ei tea kas mulle tundub või ongi sellel aastal rähne rohkem, kui tavaliselt olen juhtunud nägema. Aastaid tagasi kuulsin küll nende toksimist, aga  ega nad ennast väga ei näidanudki. Nüüd hakkab neid igal pool silma ja järjest julgemaks lähevad.
Mitmel hommikul tööle jõudes nägin maas isolatsiooniplaaatide väikeseid tükikesi, mis olid mööda õue laiali puistatud. Lõpuks tabasin ka süüdlase otse kuriteolt. Rähn oli toksinud meie lasteaia otsaseinalt suure tüki krohvi lahti ja edasi uuristanud  juba seina  sisse suured augud. Nüüd on tal teise korruse kõrgusel  2 pesa, kust ta hommikuti välja vaatab. Omamoodi veider pilt, et keset rohelist seina on linnu pea.
Kasutab vaheldumisi mõlemat auku. Sein näeb muidugi kole välja ja tundub, et kahest august on talle vähe, sest töö jätkub edasi. Pisikesi  augukesi  tuleb kogu aeg  juurde. Julgust on tal ülearugi, sest iga päev jookseb mööda aeda üle 100 mudilase ja kohe kindlasti ei tee nad seda vaikuses. Lapsed  juba küsisid kas meie maja on ussitanud, et rähn seal toksib.
Öösel lõi välku ja müristas, hommikul oli maa valge ning  homme on valimised. See küll head ei tähenda.:D Pealegi ei tea ma veel siiamaani  keda valida. Mul on valida 3 pastaka, šokolaadi ja rasvakriitide vahel, aga mul ei lähe korda ei heasüdamlikud koerad, kes ei aja taga ninasarvikuid ega ka laulvad poliitikud. Jääbki oma lasteaed, kuhu lähen jälle esmaspäeval.





Midagi nostalgilist ja ilusat tänasesse päeva.

teisipäev, 15. oktoober 2013


Mida väikesed tüdrukud kõik oskavad.

Täna pani ikka täiega muigama, kuidas väike 3. aastane tüdruk teadis täpselt, kuidas poistega manipuleerida ja neid enda kasuks ära kasutada.
Lõuna söödud hakkasime lapsi magama sättima. Ühel tüdrukul olid kõik üleriided peale sokkide seljast võetud.
Palusime tal sokid ka jalast võtta ja toolile asetada.
Väike kavalpea viskas enda hoopis diivanile patjade najale selili ja käratas kõige lähemal seisvale poisile: "Võta mu sokid jalast ära!"
3 aastane džentelmen tõstis surmtõsise näoga  tooli tüdruku ette, istus sellele ja tüdruk sirutas poisi poole oma väikesed jalakesed.
Poiss, keda tuleb iga päev riietamisel abistada, pusis kogu südamest, et tüdruku soovi täita. Kõik toimus nii endastmõistetavalt nagu oleks see igapäevane asi.

neljapäev, 10. oktoober 2013


Isiklikult mulle.



Kolmapäeval rattaga Nõmmele sõites tibas pisut vihma, aga see mind ei heidutanud, sest ilm oli soe ja sõita oli nii mõnus.
Nõmme keskuse ees jäin nõutult seisma, sest kõik postid olid rattaid täis ja oma ketaspidurite pärast ei saa ma enda ratast rattahoidikusse panna. Õnneks  sai esimene post vabaks ja kui ma parajasti oma ratast sinna lukku panin, astus mu juurde Rainer Vakra ning  teretas viisakalt.
Sain kiita, et sõidan sellise ilmaga rattaga ja ulatas mulle šokolaadi. Valima kutsus ka. Kuna šokolaad oli pisike, siis oli minu soov ka väike. Soovisin endale Nõmme keskuse ette  personaalset rattahoidikut, mis arvestaks mu ratta eripärasustega.
Vakra küsis  selle peale, et miks ma siis ostsin endale nii kalli ratta?
"Mis teha?" vastasin mina :"Lasteaia töötaja palk ei võimalda odavamat osta."
Vakra lubas mu soovi üle tõsiselt järele mõelda.

Palun ärge siis parkige peale valimisi oma rattaid minu personaalsel hoidikul. See on ainult mulle.