Neljapäev, 31. detsember 2015



Tagasi vaadates...

Järjekordselt hakkab üks aasta otsa saama. Aega tagasi pöörata pole meie võimuses, aga targemad olla ja enda vigadest õppida ning järeldusi teha saame ikkagi. Homme on juba uus päev ja uus aasta, kus minevikul pole enam mingit tähtsust. On vaid tulevik.
Igal asjal on oma aeg ja just nii antaksegi meile meile teadmine ja  tarkus, aga alati jääb veel midagi  mida tahta.
Aastaga võiks üldiselt rahule jääda. Minu sportliku poole pealt oli see üks tugevamaid. Rattaga sõitsin 5600 km ja täna ilmselt lisanduvad veel mõned kümned. Veebruaris hakkasin käima vesiaeroobikas, millest on saanud minu üks nõrkus  milleta enam elu ette ei kujuta.
Isikliku elu peal sain jälle ühe õppetunni võrra targemaks, aga vähemalt näitas see seda, et midagi sellist ma kindlasti oma ellu enam  ei taha. Mineviku varjud kummitavad mind küll siiamaani, aga olen suutnud järjekindlaks jääda. Sealt tunneli lõpust paistab küll hele valgus, aga Tuhkatriinu muinasjuttudesse pole mul erilist usku.
Minu perel läheb hästi. Noorem õpib nüüd ülikoolis esimesel kursusel.Vanem poeg vahetas töökohta ja naudib uusi väljakutseid. Vanema tütre maja ehitus on  jõudsalt edasi arenenud. Noorem poeg kolis Peetrikülla elama ja tema firmadel läheb edukalt. Mida rohkemat enam  tahtagi kui perel läheb hästi ja kõik on rõõmsad ning õnnelikud.

Hing soe ja valus – üks aasta hääbub…
Ei tule enam sellist teist.
Ta päevadesse helendama jäänud
on osakene kõigist meist.
Nii kordub kõik ja siiski kordumatu
on iga möödaläinud päev.
Sel ööl, sel nähtamatul lävepakul
neid hoopis uues seoses näen.
Sel ööl, head sõbrad, vaikselt soovin,
teil olgu uue aasta algus
niisama pidulik ja kaunis,
kui kuusel kumav küünlavalgus!

Laupäev, 19. detsember 2015


Läksin reklaami ohvriks. :D

Ostsingi poest, aga 2 tunni pärast oli ta täpselt samasugune külm ja toores nagu  ta külmutuskappi asetades oli.
Enne äraminekut lugesin küll veel sõnad peale, et  paari tunni pärast oleme tagasi ja siis tahaksime lõunat süüa, aga ei mingit isetegevust.
Usu siis veel, et jõulu ajal juhtub imesid.

Teisipäev, 17. november 2015



Nagu ikka juhtub.


Ma ei tea kuidas teiega, aga minu elus juhtub kummalisi asju millele seletust ei oska kuskilt otsida.
See, et mu ütlused vahel täide lähevad, ei üllata enam kedagi.
Panin paika naabrinaise lapse soo, sünnikuupäeva ja pikkuse. Kaaluga eksisin küll 150 grammi, aga kui teisel päeval haiglast koju jõudsid, siis just nii palju kaaluski.
Tütre ülikooli sissesaamises ei kahelnud ma kordagi,aga nimekirja kontrollides ütlesin talle, et vaata nr. 26 alt ja just nii oligi.
Nädalavahetusel Viljandis käies juhtus aga hoopis kummaline asi.
Mulle meeldib väga  sealne  kamin-pliit. Nii hubane on istuda köögis, juua teed ja imetleda tuld läbi klaasuste.
Istusime  tule paistel poole ööni kuni kõik leegid olid kustunud.
Pliidi omanik on varajase ärkamisega. Hommikul kell 7 oli pliit vanadest sütest puhastatud ja uued puud õhtuks hakkama pandud. Jäi ainult siibri avamise ja tikust tõmbamise vaev.
Ma pole varem  kedagi näinud, kes nii puud pliidi alla kuhja laob,  ajalehest torud keerab ja need puude vahele sätib.
Imede ime, et selline ehitis süttib ka esimesest tikutõmbest.
Laupäeval käisime SPA-s, hulkusime lossiaias ja istusime kohvikus. Tagasi jõudes oli kell juba 21.00.
Teed rüübates ütlesin, et nüüd võiks tule ka pliidi all põlema panna ja vaevalt olin ma seda öelnud kui juba ta lõõmaski. Me kumbki polnud aga  oma kohalt tõusnud ja tikku tõmmanud..
Olime nii jahmunud, et ei märganud enne siibritki lahti teha kui  pisut suitsu hakkas kööki tulema.
Seletust sellele ei oska me  leida ja kui me poleks kahekesi selle tunnistajaks olnud, siis ilmselt ei usukski.
Võiks ju arvata, et mõni süsi jäi kuskile hõõguma, aga miks need ei süttinud päeval kui meid kodus polnud vaid alles 14 tundi hiljem.

Kuidas seda seletada?


Pühapäev, 4. oktoober 2015



Tere.

Kliendil on alati õigus, isegi siis kui tal õigus ei olegi. Klienditeenindus peaks olema ettevõtte edukuse ja uhkuse võti. Hea teenindus peaks olema see kui kliendid tulevad ikka ja jälle tagasi, viivad endaga kaasa positiivseid elamusi ja soovitavad seda ka sõpradele. 
Eile õhtul sõitsin kella 20.00 paiku Viljandist Tallinna poole. Olin natuke külmetanud ja kurgus kraapis.
Otsustasin Mäo Cuppsis peatuse teha ja mingit sooja jooki osta. Soovisin ka ühte einet kaasa osta. Kell polnud sugugi veel palju, aga kõik mis küsisin olid juba otsas ja teenindaja   vaatas mind nii tülpinud ja tüdinenud näoga, et tundsin ennast lausa pahasti, et teda segan ja tüütan. Palusin siis anda seda, mis veel järgi on. Tagasi sain 10 eurot müntides. Kuna  tahtsin ka tankida, siis palusin, et kas oleks võimalik paberrahaks ümber vahetada.
Cuppsi teenindaja vastus oli jahmatama panev :"Miks ma seda tegema peaksin? Ega ma pank ei ole."
Loomulikult saan aru, et ega ta ei pea seda tegema, aga kui ma ilusasti ja viisakalt palun, siis eeldan, et viisakalt saab ka ära öelda. Ütlesin talle, et äkki ta peaks ikka oma suhtlemist natuke kontrollima, et see jätab nagu soovida.
Selle peale tuli kirss tordil. Teenindaja tegi mulle nägusid ja ütles, et varem pole nagu probleemi olnud äää.
Autosse istudes loksutasin endale tulist kohvi peale. Kindlasti pani ta meelega topsile   kaane viltu peale ja nüüd naerab, et tüütu mutt kõrvetas enda ära. Paras mulle. :D
.





Teisipäev, 24. veebruar 2015


Hulle otsimas. 

Kui lumikellukesed oma pead mulla seest välja pistavad ja õitsema hakkavad, siis  minu jaoks on kevad käes ning tagumine aeg jalgratas garaažist välja ajada.
Päris talvekorterisse ma teda ei pannudki, aga vahepeal oli lihtsalt nii libe, et isegi jalgadel püsida oli päris keeruline.
Esimese pikema sõidu tegin juba paar päeva tagasi ja siis olin tõesti ainuke jalgrattur. Rada on veel päris jäine ja lumine ning mitu korda mõtlesin, et kohe keeran otsa ringi ja sõidan koju tagasi, aga uudishimu ei lasknud. Tahtsin näha kas raja lõpus on mingeid muutusi või mitte ja tõesti viimased 3 km. olid päris talutavad. Korra oleks ikka päris külili ka kukkunud, sest jää peal oli vesi ja piduritest polnud mingit tolku. Kui jala maha panin, siis oli selline tunne, et saabaste asemel on jalas hoopis uisud. Õnneks jäin ikka püsti ja täna läksin siis uuele ringile. Esimesed 82 km sellel aastal nüüd sõidetud.

Kolmapäev, 18. veebruar 2015


Maa on seda meile andnud,
päike seda valmistanud.
Armas päike, armas maa,
teid ma tänan lõpmata!

Meie rühmas on traditsioon. Enne kui lapsed sööma hakkavad loevad nad söögisalmi.
Tegelikult on see armas komme ja lapsed said salmi päris kiiresti selgeks. Nüüd ei kujutagi nad hommikusööki ilma selle salmita ette ja ise tahavad  seda alati lugeda.
Naerma ajas mind hoopis ühe emme hommikune jutt.
Vanaemal oli juubel ja seda peeti uhkes restoranis.
Kohale oli kutsutud päris hulk inimesi. Kõik istusid kenasti lauda ja alustasid juba söömisega kui meie väike 4 aastane tirts oli äkki näpu püsti tõstnud ja hüüdnud kõva häälega üle terve saali:" stopp".
Kõik olid tardunud ja ehmunud nägudega vaatama jäänud.
Väike neiu oli aga teatanud, et  enne sööki  tuleb söögisalmi lugeda ja oli  seda ka kõva häälega teinud. Lõpetades oli  kõigile head isu soovinud..
Vot nii! Lasteaia kommetest ikka kasu ka.


Esmaspäev, 16. veebruar 2015





Sõnadel on tohutu jõud. Nendega saab haiget teha, inimest mõjutada ja loomulikult ka palju muud.
See mida me usume on muidugi meie endi teha, aga vahel võib mõni kuuldud lause su elu nii pahupidi pöörata, et kulub väga kaua aega enne kuni sa jälle tasakaalu tagasi saad ja suudad normaalselt elada ja mõelda.
Kui ma poleks eelmisel aastal puugi käest pureda saanud. Kui mulle poleks oktoobris antibiootikumide kuur välja kirjutatud. Kui ma poleks nendest nii hirmsat allergiat saanud, mis ei allunud ühelegi ravile. Kui  ma poleks viimases hädas 7,5 tundi EMO-s istunud ja ikkagi abita jäänud, siis ilmselt  poleks ma ka Raplasse  imeravitseja juurde jõudnud ja neid sõnu kuulnud, aga mida nende  teadmistega peale hakata seda ma veel ei tea.
Tean seda, et mu elu oleks võinud olla hoopis teistsugune ja täna oleksime tähistanud oma 38-dat pulmaaastapäeva.
Alati kui kuulan seda  ABBA lugu tuleb meelde  meie pulmapäev ja sellel on eriline tähendus minu jaoks igaveseks.
Olen märganud, et see, mida ma välja ütlen, see mu elus ka juhtub.