Kui aastaring saab täis,
sa oled veidikene vanem.
Ehk oled tänaseks ka veidikene parem?
On elu leebemaks ja lahkemaks sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid selle aasta teile?
Mis oli sinust kasu endale? Ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse.
Ja sulad jälle uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
soovin rahu.
Neid soove liites soovin kodurahu.

(Ave Alavainu)

 Vahva pühapäev.

Üle nädala kodus laisklemist ja pühade pidamist oli päris ära tüüdanud. Mul oli hea meel kui mu vanem poeg tegi ettepaneku midagi põnevat ette võtta.
Sõitsime Ellamaa lähedale asuvasse Valgejärve matkarajale.
Alustasime muidugi kalapüügiga. Näkkas ka kahel korral, aga kaladest hakkas kahju ja mõlemad sai kenasti vette tagasi lastud. Tegelikult polnudki meie eesmärk mingit saaki saada, lihtsalt sportlikust huvist sai proovitud.
Üks vene mees tuli ka uudistama ja õpetama. Ta pidas meid vist päris nõdrameelseteks, et me kalad vette tagasi viskasime, aga meil oli niigi lõbus.
Mees kasutas vahepeal juhust ja toppis kõik puud, mis olid lõkke tegemiseks kohale toodud oma autosse ja sõitis minema.Lõkke tegemine jäi meil seega ära ja läksime hoopis matkarada uudistama.
Polnudki päris  tüüpiline rabarada, mida ma olin harjunud nägema, vaid vaheldusrikas ja üsnagi omapärane.

Vahepeal tuli minna mööda laudteed, kus kahele poole jäid lubjajärved, kõrvemaalikud voored ja soomets.

Keset metsa oli suur telk, kus oli olemas kõik söögitegemiseks vajalikud nõud ja  tulease ning küpsetusrest.Isegi küttepuud olid võrguga valmis pandud.

Leidsime ka kellegi suured hambad ja see tõi mulle meelde, et homme pean oma hambaarstile helistama.

Edasi nägime imelikku ehitist ja see nägi välja nagu labürint. Polnud kuulnudki, et 19 sajandil püüti nii hunte

Siin oli meie matka kõige kõhedam koht. 2 väikest puust onnikest naridega ja ümberringi suur tühi soine väli.
Muud polnud kuulda kui ainult vareste kurjakuulutavat kraaksumist ja oli selline tunne, et kohe, kohe ühineb meiega Metsamoor oma koledate poegade Mõhu ning Tõlpaga.

6, 5 km pikkune matkarada sai edukalt läbitud. Mu põlv pidas kenasti vastu ja homme saan rõõmsalt jälle oma igapäevast tööd tegema hakata.

 https://www.dropbox.com/s/zqu028olfx8pmd4/cup_song_short.avi



Tundub, et mõni on meie peres päris andekas.Video pole just kõige parem, aga laulab siis mu kõige vanem lapselaps.
Jõulud on selleks aastaks siis jälle möödas.
Natuke teistsugused kui igal aastal.
Ilma külma ja valge lumeta.
Lisandunud on uus pereliige.
Muidu oleme ikka kõik samasugused, rõõmsad, ühtehoidvad ja täis tegutsemistahet.
Olime ilmselt kõik head lapsed olnud, sest jõuluvana oli toonud nii palju kingitusi, et kuuse alla ei mahtunud äragi.
 Järgmisel aastal tuleb suurem kuusk tuua.

Uskumatu, et kõik minu 4 last on äkki  nii suureks saanud ja üle pea kasvanud.              

Ütlesin Joosepile, et mul pole temast ühtegi pilti kuuse all.
Ta parandas kohe selle vea.  :D
Nüüd on mul pilt Joosepist kuuse all.

Endamisi.

Kas uskuda seda, mida me ei näe või mõelda, et see ainult tundus meile nii?
Vahel on selline tunne, et seisad pimeda ja sügava kuristiku serval ja otsid silda, mis viiks teisele kaldale.
Me suudame leppida oma kaotustega, me võime sellest isegi õppida, kuid me oleme selle läbi täielikult muutunud ning meie elu on läinud hoopis teistsuguseks.
Otsida iseennast, seda sädet, mille nimel elada ja pingutada.
Mälestused, olgu need siis head või halvad võivad uusi valupuhanguid esile kutsuda. Eriti raske on olla just jõulude ajal sellest hoolimata, et su elus on jälle kõik olemas ja midagi enamat ei oskaks tahtagi.
 Meel on muutlik. Oled tohutult õnnelik ja teisel hetkel on kogu maailm tume ja kurb. Ja nii sa siis kõigud ühest äärmusest teise leidmata seda rahu ja tasakaalu.
Las ma siis seisan veel hetke lahkuva aasta  ja minevikku sulgeva ukse vahel. Aga ainult hetke... kartes sinna tagasi joosta.

Motoorne rahutus.

Kui mu põlv 2 nädalat tagasi  valutama hakkas, siis ei võtnud ma seda veel tõsiselt.
Proovisin kõiki koduseid vahendeid ja lohutasin ennast sellega, et  kui inimesel midagi ei valuta, siis on ta surnud. Tundus küll, et mida edasi, siis seda rohkem ma ikka elus olin. Issand küll, lõppude lõpuks olen ju vanainimene ja olekski imelik kui midagi ei valutaks. Siiamaani olingi  kapanud hommikust õhtuni nagu noor hirv ja pole kunagi miskit häda olnud. Tegi ikka hinge täis küll, et nii palju oleks vaja teha, aga ühe põlve pärast pidin kogu aeg valima, mida saan ja mida mitte. Kaua sa ikka jaksad diivanil lebotada ja sokke kududa.
Nädal aega käisin longates ringi ja lootsin, et ise tulnud küll läheb ka ise üle, aga võta näpust. Viimaks jõudsin ikkagi arsti juurde. Lonkasin läbi rõntgeni, andsin analüüsid ja saingi vastuse, mis mind vaevab.
Arst andis retsepti ja ettekirjutused edaspidiseks eluks. Kodus juhendit uurides sain päris kõvasti naerda. Kui inimene oma hädade üle veel naerda jaksab, siis järelikult pole kõik veel kadunud.
Söö rohkesti puu-ja juurvilju.
Kui sul valutab parem põlv, siis võta abivahend vasakusse kätte, et koormus ühtlaselt jaguneks.
Muretse endale jalgratas, et säilitada liigese liikuvust.
Mina, kes ma olen võimeline unustama liha ja sööma ainult puu-ja köögivilju.
Mina, kellel täitus hiljuti just 6000 km jalgrattaga sõites.
Ainult üks punkt on mul täitmata.Vajan keppi. :D

Kriibib.

Öeldakse, et oma hirmudest peame me üle olema, sest see on ainus võimalus elus edasiminekuks. 

Vahel kardan ma isegi mõelda, sest mu mõtted kipuvad täide minema. Mõtlen millegi peale ja just nii lähebki. See on päris hirmuäratav. Olen paljusid asju elus ette näinud ja sugugi mitte ainult positiivseid. 

Sa tuled ikka ja jälle. Ootamatult. Ilma teatamata, helistamata seisad äkki mu esikus. Vaatad mind oma siniste silmadega ja küsid.  Ometigi tead sa vastuseid, minu hirme, aga küsid ikkagi. Tuled alati just siis  kui ma sind enam oodatagi ei oska.

Su nägu kõlab tuttavalt.

Eelmisel aastal samal ajal olin ma täiesti veendunud, et see on mu lasteaias töötamise viimane aasta ja hiljemalt suvel olen ma juba uuel töökohal.
Olin täiesti kindel, et viimast korda olen selles lasteaias päkapikk, kes avab jõuluhooaja.
Viimasele korrale mõeldes sai rohkem ulakusi tehtud ja lapsi narritatud ning naerutatud.
Oli selline kerge ja viimase korra tunne.
Nüüd aasta hiljem pean oma sõnu sööma. Midagi pole muutunud.
Lahkus Neiud ärevil ja saabus  Päkapikk.
Just nagu kõik need 21 aastat, mis ma siin töötanud olen.

Lase lahti....Kas liiga lihtne?... Lihtsalt suurepärane meeldetuletus.

Kui palju on palju ja kui kaua on kaua ?
Tana on laupäev ja  punased kingad vaja kapist välja tuua.

Hirmul on suured silmad.


Minu puhul on kujunenud reegliks, et alati kui mu majas midagi juhtuma hakkab,  pole ühtegi meest parajasti kuskilt võtta.
Hakkasin eile õhtul sauna kütma, kui äkki kuulsin, et saunalüliti ragiseb ja päris kõvasti kohe.Kustutasin kiiresti tuled ära, aga ragin ei jäänud järele. Ma saan paljude asjadega hakkama, aga elektrist tean ma ainult nii palju, et oskan peakaitset sisse ja välja lülitada ning pirne vahetada.
Milleks inimesel on siis 2 täiskasvanud poega? Helistasin vanemale ja targemale ning  rääkisin talle oma loo ära.  Selgus, et nad on naisega Rootsis. Poeg püüdis mulle selgeks teha, et lülitil on 2 asendit ja vajutagu ma siis sinna teise asendisse, et tuled kustunud oleksid ja siis ei ragise. Ajas naerma, et ta mind nii rumalaks pidas. Püüdsin talle selgeks teha, et mu tuled ei põle sellepärast, et pirnid on läbi või on mõni muu jama vaid just sellepärast, et ma tule kustutasin ja kui ma põlema panen, siis ragiseb veel rohkem.
Helistasin teisele pojale. Teine poeg oli naisega Poolas.
Läksin naabrimehe ukse taga. Tuled põlesid, aga uks jäi suletuks.  Selge naabrimees naisega saunas.
Tarkurist poeg helistas uuesti ja oli nõus mind telefoni teel juhendama.
Jalad tudisesid, aga mõte, et ma peaksin öö läbi tulekustutiga valves seisma, ei meeldinud samuti.
Viga oli nii pisike ja tühine, et lausa naerma ajas. Muidugi tuleb lüliti ära vahetada, aga praegu ei kujuta ta ka mitte mingit ohtu.

Esimene lumi tuleb alati ootamatult ükskõik kui valmis sa selle saabumiseks ka oled.

Lapsed leiavad igas olukorras väljapääsu.

 Lasteaia värav käib riivis. Riiv ise on üleval kõrgel, et lapsed ei ulataks seda lahti tegema.
Paarilise poeg pidi tulema ema töö juurde ja lõuna paiku saigi ta  võõralt numbrilt kõne, mille peale ta õue tormas.
Selgus, et ta poeg oli hommikul kooli minnes telefoni taskust mööda pistnud ja selle ära kaotanud. Lasteaia värav oli muidugi kinni ja ta ise ei ulatanud seda avama. Emale helistada ka ei saanud, sest polnud ju telefoni. Lapsed on aga nutikad. Ta pöördus esimese onu poole, kes väravast mööda läks ja palus tema telefoni, et on vaja emale helistada. Selle peale, et  paluda onul värav lahti teha, ta ei tulnudki.

Jõuluootus.

Ma ei tea miks ma ei saa täiskuuöödel magada? Päev enne seda tabab mind veel tunde kestev peavalu ja siis on energia üleküllus. Voodisse pole mõtet isegi minna. Vähkren ja vähkren ning siis avastan, et mingi suur kuurajakas vahib mulle otse silma. Libahunt olen või?

Kass norskab, katus koliseb ja mu hõbekuusk kõigub tuules nii, et on ainult minutite küsimus millal ta mulle aknast sisse sajab. Varsti on jõulud.

Kena  päeva teilegi.

Sain hommikul kõne võõralt numbrilt.
Ma ei tea, mis külgetõmbe magnet minu number on, et juba mitmendat korda pakutakse mulle telefoni teel kvaliteetpesu.
Palusin siis  mulle kirjeldada 85 B sensuaalset rinnahoidjat, mis just täpselt minule sobiks.
Teisel pool oli tükk aega vaikus. Tänasin viisakalt ja teatasin, et mul on liiga ilus keha, et seda varjata. Sellega oligi jutt lõppenud. 
Järgmise korrani.

Muhv nõudmiseni.

“Asi seisab selles, et mulle meeldib väga kirju saada.” ütles Muhv. “Aga sõpru mul pole. Ma olen nii ääretult üksik  ja sellepärast peangi ise endale kirjutama.”

  Päris nii hull see asi siiski pole, aga tundub, et endale paki saatmisega olen juba 2 korda hakkama saanud.  
Hea sõber Viljandist saatis mulle lõnga. Lihtsalt niisama, heast südamest teades minu nõrkust kudumise vastu. Vastutasuks otsustasin talle  2 paari villaseid sokke saata. Enne ärasaatmist tahtsin veel täpsustada, aga kuna ta mu kõnele ei vastanud  panin paki teele.
Paari nädala pärast  helistas ta ise ja minu küsimuse peale kas ta sai paki kätte selgus, et Viljandi asemel on ta otsaga juba Tartus ja pakile ta kindlasti järele minna ei saa.
Läkski nagu ma arvasin ja kuu aja pärast sain paki hoopis mina. Polnud eriti meeldiv, sest ma teadsin täpselt, mis seal sees on.
Sõber oli õnnetu ja ütles, et  kompensatsiooniks pani mulle uue laadungi lõnga teele.
Pakk kenasti käes küsisin, mida ma omalt poolt võiksin  nüüd vastu pakkuda. Sõber arvas, et kui ma viitsin, siis võiksin sellel korral hoopis ta õele sokid kududa, sest sünnipäev tulemas. 
Kudusin siis ühed palmikutega väiksemad  ja teised suuremad sokid ja panin õe aadressiga teele.

Arvasin, et nüüd läheb pakk kenasti kohale, sest ega ometigi 2 korda järjest ei saa vussi minna.

Paar päeva tagasi sain kirja.

Nagu anektoot see elu. Õde küsis postiljoni käest pakiteadet, kuid seda polnud. Puhkused seal ning asendaja vist ei saatnudki. Reedel sai õde uue teate ning läks täna järele. Aga pakk oli juba tagasi saadetud. Loomulikult langes postitöötaja valimatu sõimu osaliseks, aga abi oli sellest vähe.Seega pean paluma pakk uuesti saata. Ja eks vaeva kompenseerimiseks peaks saatma näiteks lõnga. 

Täna hommikul oligi mu postkastis jälle pakiteade. Tean ilma vaatamatagi, mis seal sees on.

Kas riskida veel kolmandat korda või loobuda? Või ootan enne lõnga ära?

Täna öösel me ei maga.

Käisin just väljas ja vaatasin oma aiakese üle.
Et poleks ühtegi lahtist ust, ega akent.
Et poleks ühtegi  reha ega ämbrit  ripakil.
Et poleks ühtegi üleliigset asja, mis öösel lendama hakkaks.
Et puuriida katus oleks ikka korralikult kinnitatud.
Et kass oleks ikka toas.
Et laps ei kolistaks tuulega mööda ilma ringi.
Plekkkatus-see koliseb niikuinii kõigest hoolimata.



Aga nüüd pange  igaks juhuks küünlad ja tikud voodi kõrvale, varuge ämbrisse vett,  kutsuge oma lemmikloomad tuppa, lugege lapsed üle ja  ulatage abikaasale järjekordne klaas suhkruveega. Meil igatahes puud kõiguvad ja sajab täiega.

Kuhu kadusid aastad?

Tänane ilm on lausa imeline. Väljas on nii soe, et ei usukski, et kohe, kohe on saabumas november. Riisusin kokku viimased lehed ja poleks vist tuppa tulnudki kui väljas poleks hakanud hämarduma. Mäletan 18 aastat tagasi oli karge külm. Puud olid härmas ja maapinda kattis kirmetis.

Ootasime  oma viimast tütart, kelle sündimise tähtaeg oli lootusetult üle läinud. Ei aidanud ka peterselli tee, mida ma ämmaemanda soovitusel olin ohtralt pruukinud.
Ega ma väga ei muretsenudki, sest kaalus polnud ma eriti juurde võtnud ja olin nüüd erilise hoole all erahaiglas Fertilitas. Ei tahtnud midagi sellist enam kogeda nagu meie kolmanda lapse sünni ajal. Rahustasingi ennast sellega, et kuna kolmas laps sündis kaheksandal kuul, siis viimane peab kõik tasa tegema ja läheb sellepärast nii palju üle.
Mu vaene ämm ei osanud uneski arvata, et meie küpsed abieluinimesed plaanisime neljandat korda ta vanaemaks teha. Ta vaikis delikaatselt, sest mida sa ikka ütled kui minia on natuke kosunud. :D
Vaatasime just telerist  komöödiat "Beverly Hillsi politseinik" Eddie Murphyga peaosas, kui äkki tuli mul vastupandamatu veini isu. Polnud paar aastat joonud, aga nüüd tundsin, et ainult lonks veini võiks mind päästa. Keerasin muskaatveini pudelil korgi pealt  ja panin paraja punnsuutäie otse pudelist.
Hing jäi rahule ja poole tunni pärast helistasin juba oma ämmaemandale. Mitte küll sellepärast, et kohe oleks pidanud meie tütar ilmavalgust nägema, aga tunne oli kuidagi teistsugune. Kindlasti oli siin ka  veinil oma süü. Kell näitas südaöö esimest tundi ja kuna mu ämmaemand oli ise just valves, siis soovitas ta meil ikkagi sinna sõita. Jooksin veel koeraga paar tiiru ümber maja, sest  äkki oli mul nii palju jõudu ja energiat. Kõik oli nii naljakas, et ajas naerma.
03.05 oligi  tütar käes. Pisike, nääpsuke, aga kõige ilusam ja armsam.
Hommikul 9.00 tulime koju. Tunne oli nii kerge ja hea. Ja on siiani...
Ma ei kujutakski ette kuidas ma ilma oma väikese tütreta oleksin elanud...

Ilm on hukas.

Ma ei tea kas mulle tundub või ongi sellel aastal rähne rohkem, kui tavaliselt olen juhtunud nägema. Aastaid tagasi kuulsin küll nende toksimist, aga  ega nad ennast väga ei näidanudki. Nüüd hakkab neid igal pool silma ja järjest julgemaks lähevad.
Mitmel hommikul tööle jõudes nägin maas isolatsiooniplaaatide väikeseid tükikesi, mis olid mööda õue laiali puistatud. Lõpuks tabasin ka süüdlase otse kuriteolt. Rähn oli toksinud meie lasteaia otsaseinalt suure tüki krohvi lahti ja edasi uuristanud  juba seina  sisse suured augud. Nüüd on tal teise korruse kõrgusel  2 pesa, kust ta hommikuti välja vaatab. Omamoodi veider pilt, et keset rohelist seina on linnu pea.
Kasutab vaheldumisi mõlemat auku. Sein näeb muidugi kole välja ja tundub, et kahest august on talle vähe, sest töö jätkub edasi. Pisikesi  augukesi  tuleb kogu aeg  juurde. Julgust on tal ülearugi, sest iga päev jookseb mööda aeda üle 100 mudilase ja kohe kindlasti ei tee nad seda vaikuses. Lapsed  juba küsisid kas meie maja on ussitanud, et rähn seal toksib.
Öösel lõi välku ja müristas, hommikul oli maa valge ning  homme on valimised. See küll head ei tähenda.:D Pealegi ei tea ma veel siiamaani  keda valida. Mul on valida 3 pastaka, šokolaadi ja rasvakriitide vahel, aga mul ei lähe korda ei heasüdamlikud koerad, kes ei aja taga ninasarvikuid ega ka laulvad poliitikud. Jääbki oma lasteaed, kuhu lähen jälle esmaspäeval.

Midagi nostalgilist ja ilusat tänasesse päeva.

Mida väikesed tüdrukud kõik oskavad.

Täna pani ikka täiega muigama, kuidas väike 3. aastane tüdruk teadis täpselt, kuidas poistega manipuleerida ja neid enda kasuks ära kasutada.

Lõuna söödud hakkasime lapsi magama sättima. Ühel tüdrukul olid kõik üleriided peale sokkide seljast võetud.
Palusime tal sokid ka jalast võtta ja toolile asetada.
Väike kavalpea viskas enda hoopis diivanile patjade najale selili ja käratas kõige lähemal seisvale poisile: "Võta mu sokid jalast ära!"

3 aastane džentelmen tõstis surmtõsise näoga  tooli tüdruku ette, istus sellele ja tüdruk sirutas poisi poole oma väikesed jalakesed.

Poiss, keda tuleb iga päev riietamisel abistada, pusis kogu südamest, et tüdruku soovi täita. Kõik toimus nii endastmõistetavalt nagu oleks see igapäevane asi.

Isiklikult mulle.



Kolmapäeval rattaga Nõmmele sõites tibas pisut vihma, aga see mind ei heidutanud, sest ilm oli soe ja sõita oli nii mõnus.
Nõmme keskuse ees jäin nõutult seisma, sest kõik postid olid rattaid täis ja oma ketaspidurite pärast ei saa ma enda ratast rattahoidikusse panna. Õnneks  sai esimene post vabaks ja kui ma parajasti oma ratast sinna lukku panin, astus mu juurde Rainer Vakra ning  teretas viisakalt.
Sain kiita, et sõidan sellise ilmaga rattaga ja ulatas mulle šokolaadi. Valima kutsus ka. Kuna šokolaad oli pisike, siis oli minu soov ka väike. Soovisin endale Nõmme keskuse ette  personaalset rattahoidikut, mis arvestaks mu ratta eripärasustega.
Vakra küsis  selle peale, et miks ma siis ostsin endale nii kalli ratta?
"Mis teha?" vastasin mina :"Lasteaia töötaja palk ei võimalda odavamat osta."
Vakra lubas mu soovi üle tõsiselt järele mõelda.

Palun ärge siis parkige peale valimisi oma rattaid minu personaalsel hoidikul. See on ainult mulle.

*** 

Sünnipäeva hommikul helistasin vanemale pojale ja laulsin nagu ikka talle ta lemmikut tervituslaulu. Peale laulu  järgnes aga aplaus. Poeg oli mikrofoni  sisse lülitanud ja terve inseneribüroo kuulas mu etteastet.Ütlesin, et mina tänan ja häbeneda polnud ju midagi. Terve elu kooris laulnud ja pealegi veel muusikakool lõpetatud. Õnneks nad minu nägu ei näinud, aga pojaga me veel räägime.

Nagu lasteaias.

Tulime mehega hommikul peolt koju. Mina kaine rool nagu alati ja mees natuke svipsis. Magama minekuks tundus aeg liiga varane ja pealegi pidi kohe, kohe tulema mulle kasulaps hoida. Vanemad pidid kuskile mõisa banketile minema ja mida muud mul ikka pühapäeval teha on, kui lapsi hoida.
Mehel soovitasin muidugi magama minna.
Mees: "Ma ei saa magada."
Mina: "Miks? Mis sul siis viga on?"
Mees: "Ma pean mõtlema. Kui ma nüüd ära suren ja taevasse lähen, mida ma siis sinu mehele ütlen, et ma nüüd tema naisega koos elan? Kuidas me sind tulevikus jagama hakkame?"
Mina: "Aga taevas on ju sinu naine ka ja sa võid ju temaga olla."
Mees: "Ei minu naine läks põrgusse."
Mina."Kust sa tead, et sina põrgusse ei lähe?"
Mees: "Jumal ei oleks ju mulle sinusugust head naist  andnud, kui ma põrgusse läheksin."
Vahel tundub tõesti, et pole mingit vahet, kas õpetad 3 aastaseid või juba suuri mehi, aga omamoodi armas ikkagi.
Mehe sain magama, aga 2 aastasest ei käinud jõud üle.:D Loodan, et muumitrollid suudavad ta magama uinutada ja siis hakkan oma 11-das klassis õppiva lapse õpikutele pabereid panema. Just nagu igal aastal ja rõõmuga. Mulle igatahes meeldib.

Pealkirjata lugu. :D



 Nagu kooliski, on ka lasteaias septembri algus teistsugune. Natuke töisem ja pidulikum ja lapsed on suvega kasvanud.
Urmas Reinsalu külastas meie lasteaeda ja tõi uue õppeaasta alguseks tordi. Tort oli küll imepisike ja meie suure naisetekollektiivi vahel jaotamine oli päris keeruline, aga ega me ju sööma ei tulnudki. Rohkem  rõõmu oli ikkagi sellest, et meid meeles peeti.
Juhataja omalt poolt oli meie pidulauda täiendanud ja kõik said tükikese midagi head suhu pista.
Koolilapsed on lõpuks kooli läinud ja meie uued pisikesed kõik ribu-rada pidi kohale  jõudnud. Viimased  koolilapsed võtsid lasteaiast veel viimast. Pühapäeval oli aktus, aga reede oli veel lasteaiapäev. Vahva oli vaadata kuidas nad meie uusi pisikesi abistasid ja nendega mängisid. Sellised pikad ja targad ja iseteadjad. Eks meil on suur töö veel ees. Paljud lapsed on kodust tulnud ja pole varem kunagi suurtes kollektiivides olnud. Esimesed õppetunnid ongi lusika õige hoid ja riietumine. Küll me hakkama saame. Vähemalt tahavad kõik lapsed lasteaias käia ja keegi ei nuta.
Lõpetuseks oma tööandja õnnitluselt, mis sobib kõikidele uue kooliaasta tervituseks ja ka muidu.
Siin me oleme Raba serval-oma maailma keskel  sõbralikult lähestikku, teineteisele seltsi ja vajadusel varju või tuge pakkumas. Meid on parasjagu, et jaksata ja saada osa kõikidest rõõmudest, avastustest ja innustuda koostegemistest. Elu on ilus, sest üks säde vaimustust, mille te kingite teisele inimesele kiirgab tuhatkordselt tagasi.Teie kiitus äratab kolleegis võimed, millest ta ei pruukunud isegi teadlik olla.Te usute headusesse, mis on igatahes viljakam, kui halbadest viljadest head vilja loota. Oma vaimse kuningriigi piirid määrate teie ise.

*****

Pühapäeval Haapsalust tagasi sõites nägime tavatut vaatepilti. Sellega, et mehed leiavad igasuguseid kohti ja vahendeid, et oma ihuhädasid leevendada oleme kõik harjunud. Püüad teha pähe sellise näo, et mina ei tea midagi ja könnid vaikselt mööda.
Sellist pilti, kus noor naine keset suure liiklusega maanteed auto ukse avab ja siis oma tagapalged kõigile nähtavale sätib, nägin küll esimest korda. Hea, et meie juht ikka kindlalt teel püsis. Ma saan aru küll, et häda ei anna häbeneda, aga kas just keset päeva ja nii avalikult.  :D  Mets oli ju sealsamas. Minu mees ütles selle peale, et tervis on tähtsam, kui etikett. Meestel oma loogika.

Miks mina?


  Huvitav, kes kitus ära, et ma töötan mitmel kohal ja  lisaks kõigele koon öösiti veel sokke? Kuidas muidu oleksid minu postkasti potsatanud täna hommikul lausa 2 kirja SOS Lasteküla laste toetamiseks. Ma saan aru küll, et 7 aastane Andrus läheb esimesse klassi ja tal on vaja riideid ja koolitarbeid. Minu laps läheb samuti pühapäeval jälle kooli ja pole vahet, et ta läheb juba 11-dasse klassi. Talle on samuti vaja riideid ja koolitarbeid ja süüa ja turvalist kodu. Just sellepärast ma töötangi palehigis, et tal oleks see kõik olemas.

Seal tähtede taga ehk adub Su aim, et Sa ikka veel kuulud mu juurde.

Kui on olnud nii palju kevadeid, suvesid, sügiseid ja talvi, siis Sa mõistad, mida tähendab armastus, aga iga päev saab kord otsa. Ükskõik, kui rõõmustav või kurb see ka poleks.

Just praegu ma mõtlen su peale,
ja soovin et oleksid siin..
Just praegu ma tahaks, et mind hoiad,
aga ma  ei leia sind kusagilt....

Jälle algab kõik otsast peale. :D

Kuidas ei viitsinud täna hommikul ennast voodist välja ajada ja üle hulga aja jälle tööle minna. Selline tunne oli, et nii palju on veel pooleli, nii palju tegemata ja puhata pole  saanudki. Tegelikult pole  mitte millegagi nii kiire, et seda ei jõuaks teha homme, ülehomme või ka nädala pärast. Kurgid on purkides, vaarikad ja mustsõstrad sügavkülmas ning tomateid sööme iga päev nii palju, kui sisse mahub.
Eile õhtul Klooga-rannas oli küll energia üleküllus ja tahtmine tööd teha, aga öö jooksul kadus see kuskile.
Omalt poolt mõjutas tänast  töömeeleolu  närviline õhkkond ja teadmatus tuleviku suhtes. Paljud asjad on  teistmoodi, kui harjunud oleme. Uued väikesed mudilased on muidugi toredad ja armsad.

Kus on siis see õige koht?

Pojaga Pärnamäel ämma hauda korrastades mõtlesin, et mina küll ei taha endale sellist platsi, kus minu lapsed peaksid käima kastmas, istutamas, rohimas. Peale surma pole mul sellest enam sooja ega külma ja kellele on siis seda vaja. Palavate ilmadega tuleb käia üle päeva kastmas, et lilled õitseksid ja ei närbuks. Kõigil oma elu ja tegemised ning  kellel on siis seda üleliigset aega. Kui tahavad mind mäletada, siis saab ju ilma platsitagi või just praegu, kui ma veel igati triksis-traksis olen.
Koos ämmaga sain  endale ka tema mehe, mehe 2 naise, ema ja õe hauad. Ma pole neid kõiki näinudki, tundmisest rääkimata. Tulen siia ja mul pole mitte mingisuguseid tundeid. Riisun, koristan, sätin lilli, küünlaid ja mõtlen, et saaks korda ning  minema. Ma ei tunne ennast surnuaias üldsegi hästi. Ämmagagi polnud erilist sidet, sest võtsin verinoorelt tema ainukese poja.
Ütlesin pojale, et palun mulle mitte iial sellist platsi ja teile kohustust, et peate käima  korrastamas. Poeg arvas, et see on väga mõistlik otsus, sest tema ei viitsiks mitte mingi raha eest käia siblimas. Kus  oleks siis see õige koht? Loodan, et selle üle on mul  veel palju aastaid aega mõelda. :D

****

Öösel oli selline äike, millist ma pole mitte kunagi näinud. Vaatasin nagu etendust. Mu tuba oli valge nagu päeval ja taevas aina sähvisid tuled. Mürin algas tund  aega  hiljem ja see oli tõesti võimas. Mu süda tagus ärevusest ja natuke oli ka hirm. 3 tundi tulede mängu, siis tund aega vaikust ja kõik algas uuesti. Võimas.

Parem hilja, kui mitte kunagi.


Poeg arvas, et kuna mul küpsetamine nii hästi välja tuleb, siis ma võiksin ta soolaleivapeoks pirukaid teha. No nii umbes kümne inimese tarbeks. 2 tingimust olid ka, et peaksid olema soolased ja mitte seente, ega kapsaga.
Mul oli ka oma tingimus, et vaeva nägemise eest peaksin vähemalt pudeli punast veini saama palavate ilmade jahutuseks. Poeg andis mulle vabad käed ja lubas rikkalikult kõik kulud kanda.
Poes ladusin  pirukate küpsetamiseks vajalikud kaubad korvi ja suundusin juba kassa poole, kui tuli meelde, et kõige tähtsama olin ju unustanud. Nii väikese veinitarbijana pole see ju ka imeks pandav, kuigi isegi mu perearst on soovitanud juua klaasi punast veini päevas, et mu vere kvaliteeti parandada.Viimasel ajal pole aga  verega enam probleeme olnud ja nii see joominegi on meelest läinud.
Alkoholi poole peale suundudes märkasin õllekasti peal riidest kotti. Uudishimulik nagu ma olen, piilusin ka kohe sisse. Seal oli rahakott koos võtmete, pangakaartide ja rahaga. Korraliku ja ausa inimesena viisin koti loomulikult kassasse ja selgus, et naine, kes oli oma mehe kotti otsima tulnud, oli veel kassa juures.
Ta  oli   saatnud mehe poodi piima ostma, kusjuures mehe vanus pidi olema 92. Mees jõudis koju ilma piimata ja teatas, et on koti ära kaotanud. Naine tuli kohe poodi kotti otsima ja koos kassapidajaga olid nad kogu poe läbi käinud  seda leidmata. Mina muidugi ütlesin, kust ma koti leidsin ja naise imestusel polnud piire. Tema teada pole ta mees kunagi joonud ning sellepärast jättis ta sealt otsimata.
Minu loogika aga ütleb, et mees pidi selle ikkagi ise sinna unustama, sest kui näiteks keegi oleks koti kuskilt mujalt leidnud ja pärast sinna vaikselt poetanud, siis oleks ta  ilmselt selle ka tühjaks teinud, aga  kogu raha oli ju alles.
Huvitav, mida mees oma naisele ütleb? :D

Oh seda lapsesuud.

Mulle meeldib päike ja soojus, aga ma tunnen oma mustale kassile südamest kaasa. Ta kasukas on tulikuum ja otsib pidevalt endale varjulisemat kohta.
Mu väike tütrepoeg leidis aga hea lahenduse, kuidas jahutada musta kassi.
Sügavkülmast tuleb võtta jääpurikad, need teibiga kassile selga kinnitada ning  tal on hea jahe .

****
Õhtul läksime jalutama. Poiss pistis ühe käe minu pihku ja teise mu mehele ja teatas asjalikult: "Nüüd ei lähe keegi kaotsi."

****

"Vanaema, kas sul sügavkülmas on midagi külma. Mu hambad on nii palavad?"

****

Geniaalne äriidee: "Kui mul oleks 100 hammast ja need kõik korraga ära tuleksid, siis ma saaksin hambahaldjalt 100 eurot."

Tadaa.:D

Kaua tehtud kaunikene.
Täna sain siis oma maja projekti koos ehitusloaga kätte. Mõtlesin, et nüüd lõpuks on kõik seljataga ja saan rahus edasi elada, aga võta näpust. Maakler ütles, et nüüd on jäänud veel kasutusloa hankimine.
Mina vastu, et mis kasutusluba? Ma olen seda maja juba  üle 30-ne aasta kasutanud ja nii vanadel majadel pole mingit kasutusluba vaja. Tean, et seda ei pea taotlema majadele, mis on ehitatud enne 22.07. 1995. Ma ei näe küll põhjust, et ma peaksin veel maksma üle 60-ne euro riigilõivu mingi kasutusloa pärast. Projekti peal on juba niigi  kõik  peensusteni ja üksikasjalikult kirjas.Isegi see, mitu autot mu maja ees võivad parkida. Vot nii!

 Pulma.

Ma olen alati arvanud, et head naised oskavad imet teha.
Poleks iial uskunud, et minu pöörasest sugulasest saab ükskord ometigi inimene ja ta muutub tundmatuseni just selles heas mõttes.
Täna siis  see päev, mis on kahe inimese elus üks tähtsaimaid  ja  ilmselt ka meeldejäävam sündmus.

 Peigmehe isa-ema on nii ehmatanud nägudega, nagu oleksid  pulmad neile ootamatult tulnud. Tegelikult saime kutsed juba mais ja jõudsime päris pikalt selle mõttega harjuda.



Ja nüüd pidutsema, sest pulmad maal kestavad mitu päeva.

Kahjuks puudub mul ilumeel..

Vaatan oma maja ja ei suuda kuidagi ta uue ilmega leppida. Sõrestik isegi sobib sinna ette, aga see lai katuseäär on nii võlts ja vale ning  teeb mu maja üldmulje  kandiliseks.  Võib-olla on see tingitud ka sellest, et 20. aasta jooksul  olin ma sellise vaatepildiga nii harjunud. Sõrestik ise on tegelikult ka täiesti üleliigne, sest tugipostid on nii kinnitatud, et iga kord, kui üks rida puid keldrisse läheb, kruvin ma ka posti ära. Lõpuks jääb alles  ainult katus.

Nüüd seda enam teha ei saa. Õnneks on katuseäär nii pandud, et seda saab täies tükis lahti kruvida ja ära võtta. Enne pean  kõrged külalised ära ootama ja lootma, et seekord pole enam midagi, mille kallal norida. Muidugi võiks nüüd garaažiuksed ette võtta, sest seal on ju laudis diagonaalis ja ei sobi kindlasti jälle puuriida katuse ning  rõduäärega kokku. Eks reedel siis selgub, mis on järgmine samm.
Oma mässumeelsust ei saanud ma muidugi ka päris maha matta. Ladusin tänava äärde just sellise puuriida, milliseid on terve Nõmme täis ja proovigu keegi mulle öelda, et see ei sobi jälle minu aeda. Mul ei ole seal ei katust, ega vundamenti. Võiks ju kellegi majapidamisest mõned  tükid ruberoidi või eterniiti laenata, et pilt  oleks täiuslik.
Mina ise ei suutnud  sellest palaganist osa võtta  ja töö tegid ära minu tublid abilised. Mina soolasin selle asemel hoopis terve hunniku kurke sisse. Nii, et homme siis hapukurgile, kes soovivad. :D

Kuidas ma endale lapsed sain.

Sõitsime tütre sünnipäeval tema tulevasse koju, mida nad  hoolega  ümber ehitavad. Tahtsime natukenegi käed külge panna ja oma panuse anda.

Naljakas, et jõudes külavaheteele, kus ei liigu peaaegu kunagi ei inimesi ega autosid, kihutas meile täiel kiirusel vastu politseiauto. Polnud kaasas isegi mu nooremat poega, kes on nagu politseimagnet. Temaga koos kuhugi sõites võib alati kindel olla, et politsei  kinni peab. Õnneks oli neil kiire ja nad ei tundnud meie vastu huvi. Roolis oli mu noorem tütar, kes harjutab hoolega sõitmist, et sügisel luba saada.
Vahepeal oli tütre pere suure hulga  tööd ära tehtud. Toad olid üleliigsest rämpsust puhtaks saanud ja aed oli kaotanud suurema osa oma metsikusest. Kõik oli tundmatuseni muutunud, aga minul on  ikkagi natuke hirm selle suure töömahu ees, mis neid siin veel ees ootab enne, kui elama saab tulla. Tütart tundes ja teades ei kahtle ma mitte sentigi, et varsti on siin sama kena ja hubane nagu ta praeguses kodus.
Tütrepojaga arenes meil selline dialoog.
"Vanaema, sul pole üldse enam väikesi lapsi. Keegi peaks sulle ühe lapse andma."
Mina: "Kas sa  pakud siis ennast mulle lapseks?"
"Ma ei saa, sest ma pean oma emme laps olema."
Natukese aja pärast läks ta oma emale  selgitama, et peab minuga Tallinna kaasa tulema, sest vanaemal pole enam ühtegi väikest last.
Suurem lapselaps pidi niikuinii minu juurde tulema ja mis mul sai siis selle vastu olla, kui ühe asemel saan 2. Pealegi mul ju puhkus ja ega ma oskagi ilma lasteta olla.
Veedame nüüd lõbusalt aega ja naudime sügist. Suvi on kuidagi märkamatult otsa saanud.