teisipäev, 29. november 2016


Talveromantika.


Mulle meeldib praegune ajajärk.
Iga päev midagi uut ja põnevat, pidevalt sündmuste keerises ning meelepärast tegevust jätkub terveks päevaks.
Pealegi veel see "suur saladus", mis praegu vargsi mööda maja hiilib, mis kõiki tegutsema ja sosistama paneb ning  kõikidele  hea tuju teeb. Varsti, varsti on see avalik ja ma kujutan juba ette, et see on üks vahva ja meeldejääv päev ja ka meie oleme pisut sellega seotud ning midagi endast ka jäädvustanud igaveseks ajalukku, et oli kord...
Eile käisime lastega Nõmme Rahu kirikus.
Mina külastasin seda  esimest korda ja väga huvitav oli vaadata puidust seintega kirikut. Selline armas ja hubane.
Väga ilus kirik, mis on 1931 aastast säilinud muutusteta ja on ka ajaloomälestis.

Kuna täna pole mul trennipäeva ja täitsa vaba õhtupoolik, siis käisime hoopis kinos.
Peale jäi mehe valik.
Minu jaoks oli "Saabumine" pisut liiga ulmeline ja selline poiste film, aga eks ma pean vahel kompromisse ka tegema, sest viimase aja kinovalik on olnud just minu maitse ja mina olen ka filmid valinud.
Mulle meeldivad psühholoogilised perefilmid  kus peab kaasa mõtlema ja loo lahendus tuleb viimastel minutitel ning  sugugi mitte selline nagu oled arvanud.

Pärast kino läksime muidugi jälle meie lemmikkohta sööma.
Tundub, et varsti peame seda pubi juba päris omaks hakkama pidama, sest teenindajad tunnevad meid juba nägupidi ja tervitavad  ukselt.
 Enamasti on ka meie nurgalaud vaba,



Loodan, et tänase päeva 5 roosi tunnevad ennast minu kummutil väga hästi ja rõõmustavad mind veel pikka aega.

esmaspäev, 14. november 2016



Isadepäeval.


Tänasel päeval mõtlen tegelikult ühe  oma hea sõbra peale, kes mu 6 aastat tagasi siia blogimaailma meelitas.
Enne seda ei teadnud ma suurt midagi ei blogidest ega ka  arvutitest  eriti.
Vahel tundub küll, et see aeg on palju pikem olnud, aga ei.
Meeles on need algusaastad, kus  sai poole ööni sõbralikult arvamusi avaldatud ja kui palju sai naerdud. Just see lihtsus ja sõbralikkus oli see, mis siin blogimaailmas köitis.
Muist blogijaid on vahepeal ära kadunud, mõned jälle tagasi tulnud, Meenutan seda aega alati sooja südamega. Eriti kui juhtun veel Alfredi pubist mööda minema.
Sellel isadepäeval oli aga kõik teisiti.
Läksime juba hommikul  linna, sest tahtisme  ühe ilusa päeva kahekesi veeta. Natuke teistmoodi ja pisut pidulikumana.
Alustasime traditsiooniliselt Raekoja platsi kuusest.
Selle  aasta kuusk on tõesti üks ilusamaid ja kujutan ette kui talle veel küünlad külge pannakse siis on imeilus.
Jalutasime edasi vanalinna, kus on alati huvitav käia ja ringi vaadata.
Lõunat läksime sööma Karja keldrisse.
Mulle maitseb väga caesarisalat kanafileega ja mees valis endale fetasalati. Portsud olid nii suured, et kõike ei jõudnud äragi süüa. Igatahes kõht sai väga täis ja läksime edasi tiirutama.
Õhtuhämaruses oli linn väga ilus. Jõulutuled põlesid ja ilm oli ka parajalt karge ja lumine.
Kohvi läksime jooma Raekoja platsi väikesesse kohvibaari.   Kohv oli väga maitsev. Just selline parajalt kuum ja aromaatne nagu mulle meeldib.
Edasi jalutasime Olevimäele ja vaatasime  Põhjasõja aegset kahurit.
Päeva lõpetasime Reval Cafes teega.
Mina tellisin ingveri teed, aga ingveri maitset oli pisut vähevõitu. Oleksin rohkem soovinud.

Kindlasti ärge unustage ka  imetlemast tänast kuud, mis on 21 . sajandi võimsam superkuu.






kolmapäev, 9. november 2016


Lapsesuu ei valeta.

Hommikuringis.
 "Õpetaja ma saan endale varsti väikese õe".
"Oi kui tore uudis".
Õhtul isale: "Teie perele peaks vist õnne soovima. Suur õde on  täna nii elevil väikese õe üle, kes varsti teie perre sünnib."
Isa :"Me läheme nüüd siis poest läbi ja ostame tordi. Räägime emmele ka toredast uudisest. Ta veel ei teagi."

laupäev, 5. november 2016


Lumest, jõuludest ja natuke muust ka.


Hommikul termomeetrit vaadates näitas see üle 8 kraadi külma.
Lubati küll lausa 14 külmakraadi, aga ausalt öeldes ei uskunud ma, et niigi palju tuleb.
Sellel aastal tuli lumi kuidagi ootamatult ja vara maha. Muidugi pole mul selle vastu midagi. Väljas on palju valgem ja  puhtam. Samuti meeldib mulle lund rookida kui ta on pehme ja kerge.
Lumerookimisega on muidugi pisut keeruline, sest millegipärast meeldib see meie peres kõigile ja kes ees, see mees. Samuti meeldib mulle, et ma saan jälle jalga panna jälle oma lemmiksaapad, mis mu  rattaga  kuidagi kokku ei sobi.
Rattasõitu lumi loomulikult veel ei takista  aga praegu  naudin just neid rahulikke jalutuskäike, kui saan imetleda loodust ning karget talveilma.
Meil siin äärelinnas on valged lumised teed ja pole sellist  lumesodi nagu kesklinnas.
Jõulutunnet lumi siiski veel toonud pole ja  samuti  väldin praegu suuri kaubanduskeskusi, Mulle ei meeldi, et jõulukaubad nii vara välja pannakse. Minu meelest oleks õige aeg 1 detsembril
Meie pere jaoks saabub jõulutunne koos traditsioonidega. Sõidame ühiselt metsa ja valime välja kuuse.
Majas peab loomulikult olema jõululõhn. Just esimesed piparkoogid, natuke metsalõhna ja põlevad küünlad on need, mis loovad selle õige jõulutunde. Kui see kõik on ühel päeval siin olemas, siis on ka minu jaoks see õige aeg kätte jõudnud.
Tänasel ilusal päeval läksime aga lihtsalt rappa.
Rabas on huvitav vaadata aastaaegade vaheldumist. Iga kord avastad midagi sellist, mida enne pole tähele pannud.
Täna oli rabas väga palju inimesi
Palju oli suusatajaid ja lihtsalt  ilusat päeva nautima tulnud peresid. Kõik olid   rõõmsad ja heatujulised.
Minul tekkis küll selline tunne nagu teaks ja tunneks neid inimesi juba ammu, aga eks paljud ole ka seal igapäevased sportijad kellega oleme ennegi kohtunud.
Minge ise ka rappa ja te ei kahetse.
Hea tuju ja punased põsed on garanteeritud.






neljapäev, 3. november 2016


Kas vana arm ka roostetab?

Olen tahtnud sellest juba ammu kirjutada, aga kõigepealt pidin selgusele saama iseendas.
Täna tunnen, et on just õige aeg ilusatest asjadest kirjutada.
Nädalavahetus oli armas, täis armsaid inimesi ja rõõmsaid  kohtumisi. Sain hulga häid sõnu ja soove ning ikka enam ja enam  saan aru, et see maailm on üks ilus koht ja inimesed on väga toredad ja osavõtlikud. Just paari viimase päeva jooksul olen selles eriti veendunud.
Tegelikult tahtsin ma aga kirjutada hoopis oma naabrimehest.
Kõigepealt peaks  aega kõvasti tagasi keerama. Esimest korda kohtusime   35 aastat tagasi kui oma maja ehitama hakkasime.
Juba esimesel kohtumisel saime aru, et tegemist on äärmiselt sõbraliku ja abivalmis mehega.Tema abikaasa oli täpselt samasugune abivalmis ja naerusuine päikeseline naine,
Tol korral anti välja hulk krunte ja meie olime kõige nooremad, kes endale kodu ehitama hakkasid.
Naabrimees  oli meist oma kümmekond aastat vanem ja oli alati nõu ja jõuga abiks kui seda vaja oli. 2 aastaga kolisime oma majja ja nii me naabritena kõrvuti elama hakkasimegi ja alguse  sai meie pikk sõprus.
Ma ei mäleta kordagi, et me oleksime tülis või riius olnud. Alati sai jõulude ja sünnipäevade ajal külas käidud ja neid teisi ühiseid vestlusi ja tegemisi oli päris hulgi.
Nii sõbralikult kõrvuti elades möödusid aastakümned kuni ühel kevadisel päeval teatas naabrimees mulle kurvast uudisest, et naabrinaist enam pole.
Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda, Nii palju aastakümneid oli ta meie kõrval olemas olnud ja äkki teda lihtsalt enam ei olnud. Pealegi oli ta ise veel arst.
Just sellisena nagu ta meie viimasel kohtumisel seal kodutrepil naeratades ja mulle lehvitades ta meelde jäigi.
Kevadel olin mina naabrimehele nõu ja jõuga abiks, sest ta tahtis, et tema aias oleks kõik täpselt samamoodi nagu ta naise eluaajal.
Meele tegi nii kurvaks, sest ma teadsin täpselt millist eluperioodi ta läbi elab. Mina olin küll endale juba kaaslase leidnud, aga tema valu mõistsin ikka.
Suur oli aga  üllatus kui sügisel nägin, et ta aias riisub lehti naine, keda ma polnud varem näinud.
Naine oli sama sõbralik, aga iga kord kui teda aias nägin tundus, et vana naabrinaine on seal samuti.
Alles aasta hiljem julgesin küsida kuidas nad omavahel  tuttavaks said ja selgus hoopis üllatav asi. Ühes klassis õppides oli nende vahel tärganud esimene armastus, mis kestis nii kaua kuni naabrimees sõjaväkke läks. Saatus viis nad aga lahku, ja kui järgmisel korral kohtusid oli kummalgi juba oma pere.
Nüüd üle 50 aasta  sai üks armastaja paar jälle kokku.
Usun, et mu vanal naabrinaisel seal vikerkaare taga on süda samuti rahul, sest tema mees on heades kätes. Armastatud ja hoitud. Kodu ja aed on ideaalses korras ja  naabrimees ise on jälle naerusuine ja rõõmus.