Neljapäev, 29. mai 2014








Imelik, et pidin enne nii vanaks elama, et jõuda aega mil   tunnen, et ma ei  ole mitte milleski kindel.
Aega, mil  sõidan nagu valgete purjedega purjekaga merel.
Aega, mil  olen lõpuks rahul ja samas ka nii rahutu.
Aega, mil kõik on ebakindel, aga ikkagi hakkan taipama, et mul on olemas minu vikerkaar.
Aega, mil tunnen, et  üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Aega, mil saan aru, et olen eriline  inimene mõne teise jaoks kõigi oma  erinevate nukkide ja lohukestega.
Aeg enda tundma õppimiseks võib kuluda muidugi elu lõpuni, aga täit sotti ei saa ikkagi.
Iseennast lugedes on nii, et iga kord kui arvad, et nüüd tunned ennast läbi ja lõhki, siis tegelikult avastad, et pole esikaanelt kaugemale jõudnudki.









Laupäev, 24. mai 2014



Love kills.



Need sõnad oli keegi kirjutanud suurelt terviserajale kus ma rattaga sõitmas käin.
Ausalt öeldes olin ise ka hommikul suures masenduses. Pea lõhkus meeletult valutada ja paljas mõte kohvile ajas iiveldama.
Mõtlesin, et nüüd ongi just see koht käes nagu meil viimasel kooitusel räägiti.
Mõned inimesed pidid enne surma saavutama tohutu energia, muutuma väga toimekaks ja siis äkki totsti kokku kukkuma. Ma olen  juba tükimat aega tundnud, et  mul oleksid nagu tiivad selga kasvanud. Elu tundub nii ilus  ja kerge.
Õnneks aitas ühest peavalutabletist ja ikkagi tassist mustast kohvist.
Pesin puhtaks kõik teise korruse aknad ja kardinad, kaevasin selleks korraks jälle välja  hekialused naadid ja läksin rattaga sõitma.
Oleksin  ma ainult teadnud, et  pean jala koju vantsima, siis poleks ma nii kaugele kihutanud. 10 km kruusast teed, trahh,  põmm ning mina jalamees. Vedas vähemalt, et  ma ise ninali ei lennanud. Ega palju puudu ei jäänud ka. Minu selle suve lemmiku hõbedasest litritega jalavarju nina sai küll kannatada. Marssisin palavaga  kõik need 10 km tagasi hing täis, sest sihtmärgini jäi ainult paar km. Oleks  keegigi lohutanud ja pead silitanud, et pole hullu küll kõik saab korda, aga ei midagi.
Terve tagasitee püüdasin mõelda  ilusatele asjadele. Sellele, et varsti on teisipäev ja siis tuleb mees Soomest tagasi. Ja siis veel ühe 3 aastase tüdruku sõnadele, kes puges mulle sülle ja ütles, et ma olen nii armas ning mul on emme lõhn juures. Kuidas küll 3 aastased oskavad vahel nii hinge pugeda?
Põrutasin ratas käekõrval otse töökoja uksest sisse ja palusin korda teha.
Mehhaanik  ainult muigas kui sai teada mis juhtus ja arvas, et  on mul raske jalg, aga ratta kilometraazi vaadates  küsis kohe mitmes kett  on? Selgus, et  oleks pidanud  vähemalt viies olema, sest ühe keti eluiga on 1500 km ja peale seda hakkab juba hammarattaid sööma. Mul polnud sellest aimugi. Selleks korraks sain ratta ajutiselt korda, aga suuremaks remondiks panin aja kinni.


Kolmapäev, 14. mai 2014



Otsin iseennast... Juba pikemat aega. 
Elu on nagu roosa ja täpiline unistus, mis  paneb jätkuvalt imestama. Kõigepealt peaksin  jõudma selgusele iseendas.Tunnen küll seda tunnet, mis peaks olema kellegagi koos olles, et mõistus ei tööta, süda peksab, käed värisevad, et üks pilk ütleb kõik ja sõnu polegi vaja. Millegi vähemaga leppida tundub sulaselge lollusena, aga nagu mu horoskoop ütles mõned päevad tagasi, et ma vajan oma ellu muutust, aga parim muutus  on see, kui ma ei pea midagi muutma.
Tundub, et sellel on tõepõhi all. Ehk kui ma piisavalt hästi kuulaksin, siis ilmselt kuuleksin isegi seda, mis mul endal öelda oleks. Ei tea..






Esmaspäev, 5. mai 2014



Motoorne rahutus.

Sellist elu nagu praegu pole ma kunagi  varem elanud.
2014 aasta algus oli päris kurb, aga nüüd olen jõudnud hoopis isemoodi maailma. Maailma,  kus on palju muusikat, rokkareid, patsiga poisse, kontserte, mootorattaid, kiireid autosid.
Ma ei teagi veel mis minu osa seal on, sest viimasel ajal pole mul palju öelda. Kuulan küll huviga, osavõtlikult, mõtlen kaasa ja imestan.
Imestan ikka ja jälle selle üle kui pisikestes asjades võib rõõm vahel peituda. Tulesädemetes, mõnusas meloodias, naeratustes, maitsvas toidus, heas veinis, päikeses, lemmikloomades ja kallistustes.
Üritan seda kõike iga päev märgata ja mõista. Ma ei teagi veel mis mind seal  õnnelikuks teeb. Pea on täis kummalisi mõtteid. Vahel on sellest isegi raske aru saada ja veel raskem sõnadesse panna, aga ühte ma tean. Seal kollases majakeses sadade kilomeetrite kaugusel on rahu ja vaikus, seal jääb aeg seisma.