Laupäev, 24. mai 2014



Love kills.



Need sõnad oli keegi kirjutanud suurelt terviserajale kus ma rattaga sõitmas käin.
Ausalt öeldes olin ise ka hommikul suures masenduses. Pea lõhkus meeletult valutada ja paljas mõte kohvile ajas iiveldama.
Mõtlesin, et nüüd ongi just see koht käes nagu meil viimasel kooitusel räägiti.
Mõned inimesed pidid enne surma saavutama tohutu energia, muutuma väga toimekaks ja siis äkki totsti kokku kukkuma. Ma olen  juba tükimat aega tundnud, et  mul oleksid nagu tiivad selga kasvanud. Elu tundub nii ilus  ja kerge.
Õnneks aitas ühest peavalutabletist ja ikkagi tassist mustast kohvist.
Pesin puhtaks kõik teise korruse aknad ja kardinad, kaevasin selleks korraks jälle välja  hekialused naadid ja läksin rattaga sõitma.
Oleksin  ma ainult teadnud, et  pean jala koju vantsima, siis poleks ma nii kaugele kihutanud. 10 km kruusast teed, trahh,  põmm ning mina jalamees. Vedas vähemalt, et  ma ise ninali ei lennanud. Ega palju puudu ei jäänud ka. Minu selle suve lemmiku hõbedasest litritega jalavarju nina sai küll kannatada. Marssisin palavaga  kõik need 10 km tagasi hing täis, sest sihtmärgini jäi ainult paar km. Oleks  keegigi lohutanud ja pead silitanud, et pole hullu küll kõik saab korda, aga ei midagi.
Terve tagasitee püüdasin mõelda  ilusatele asjadele. Sellele, et varsti on teisipäev ja siis tuleb mees Soomest tagasi. Ja siis veel ühe 3 aastase tüdruku sõnadele, kes puges mulle sülle ja ütles, et ma olen nii armas ning mul on emme lõhn juures. Kuidas küll 3 aastased oskavad vahel nii hinge pugeda?
Põrutasin ratas käekõrval otse töökoja uksest sisse ja palusin korda teha.
Mehhaanik  ainult muigas kui sai teada mis juhtus ja arvas, et  on mul raske jalg, aga ratta kilometraazi vaadates  küsis kohe mitmes kett  on? Selgus, et  oleks pidanud  vähemalt viies olema, sest ühe keti eluiga on 1500 km ja peale seda hakkab juba hammarattaid sööma. Mul polnud sellest aimugi. Selleks korraks sain ratta ajutiselt korda, aga suuremaks remondiks panin aja kinni.


1 kommentaar:

  1. Väga suur õnn, et suuremat viga ei saanud. Kukkuda võib ju väga pahasti, õnneks sul vedas. Mina ei julge juba ammu ratta selga istuda, sest kui mina sealt maha kukuks või ümber läheks siis on kondid puru .... Ole ettevaatlik . Oi, lapsed oskavad jah tuju heaks teha ja oskavad olla nii siirad oma ütlemistes. Ilusat nädala algust !

    VastaKustuta