Imelik, et pidin enne nii vanaks elama, et jõuda aega mil tunnen, et ma ei ole mitte milleski kindel.
Aega, mil sõidan nagu valgete purjedega purjekaga merel.
Aega, mil olen lõpuks rahul ja samas ka nii rahutu.
Aega, mil kõik on ebakindel, aga ikkagi hakkan taipama, et mul on olemas minu vikerkaar.
Aega, mil tunnen, et üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Aega, mil saan aru, et olen eriline inimene mõne teise jaoks kõigi oma erinevate nukkide ja lohukestega.
Aeg enda tundma õppimiseks võib kuluda muidugi elu lõpuni, aga täit sotti ei saa ikkagi.
Iseennast lugedes on nii, et iga kord kui arvad, et nüüd tunned ennast läbi ja lõhki, siis tegelikult avastad, et pole esikaanelt kaugemale jõudnudki.
Mul on vahel tunne, et olen tühjaks pigistatud või nööripuntrasse seotud . Ma ei saa enam paljusid asju nautida ja teha ja kogu aeg teadvustan, et olen hommikul ärgates kahevahel- kas hea meel, et ärkasin või, et mida ma taas ärkasin? Üritan leida veel enda jaoks huvitavat niipalju kui suudan aga kui kaua suudan ei tea ... Enda jaoks olen ma läbiloetud raamat ja tean enam vähem milleks olen võimeline .. Üllatusi vist enam ei juhtu ..
VastaKustutaMulle meeldis see video ...
Ma tean vähemalt seda, et su elus on veel küll rõõme ja inimesi, kes sinust hoolivad ja sind vajavad.Seda ei olegi nii vähe.Eks meil kõigil on vahel ka neid halvemaid aegu, aga päike tuleb ikka ja alati pilve tagant välja.
KustutaÕudselt tahaks midagi öelda, aga parem jätan selle tegemata :D Tundub, et sa võtad praegust olukorda väga tõsiselt ja minu lõõpimine selle üle ei läheks mitte ;)
VastaKustutaEks sa tee proovi ja siis vaatame kas minust saab tuld purskav lohe või mitte. :D
Kustuta