Pühapäev, 26. märts 2017


Päikseliselt.

"Head aega kallis musurull."
Nii saatis mind töölt koju üks  5 aastane poiss.
Pisut üllatav ja naljakas oli  väikese poisi suust seda kuulda, aga eks lapsed on kodu peeglid ja küllap nii tema kodus teele saadetaksegi.
Igatahes väga armas, et seal peres sellised kombed on.


Minul sai aga sellel nädalal  kevadhooaeg avatud ja nii mõnus oli üle hulga aja kohvitass peos õues mõnuleda ning varbad päikese kätte sirutada. Esimene jume on igatahes olemas.


Poiste majad edenevad jõudsasti ja loota on tõesti, et paari kuu pärast  saabki juba sisse kolida. Sisetööd käivad usinalt ja väljast on krohvimine pooleli, aga iga päeva õhtuks on jälle hulk tööd tehtud.



Pisike tibulinnu aina kasvab ja iga kord kui ma teda jälle näen on tal  mõni uus oskus õpitud.
Tundub väga hakkaja poiss olevat, sest teab täpselt mida soovib. Iga tühja asja pärast virisema ei hakka ja uudistab hoolega maailma oma siniste silmadega. Tuttavad näod tunneb ära ja naeratab äratundmisrõõmus.


Esimesed kevadlilled on õitsema läinud. Lumeroos on veel nuppus, aga suured pungad on kohe, kohe lahti minemas.
Roosid on õnnelikult talve üle elanud ja tundub, et sellel aastal pääsesin ilma kadudeta, mis muidugi suurt rõõmu teeb.







Teisipäev, 21. märts 2017


Lihtsalt.

Olen  alati olnud arvamusel, et naeratus kaunistab inimest ja teeb päeva rõõmsaks.

Mõned asjad lihtsalt lähevad  hinge, kuigi oma arust käitud täiesti  tavaliselt ja midagi muud ei tuleks üldse kõne allagi.
Sa teed täpselt seda, mida tunned ja mida su süda ütleb. 
Sa ei  oota selle eest mitte mingit tähelepanu ega tunnustust. See on lihtsalt nii endastmõistetav ja loomulik, aga kui su päev algab lillekimbu ja soojade sõnadega, siis  sa saad järjekordselt aru, et oled õigel teel.
Su ümber on inimesed, kes muudavad su päeva ilusaks ja hoolivad sinust päriselt.

Pole mingit kahtlust, et väljas on kevad.


Pühapäev, 19. märts 2017


Kinoelamus.


Sellel korral valisime kinokülastuseks kriitikute poolt  taevani kiidetud filmi "Kao ära."
Film räägib noortest armunutest  kelle suhe on jõudnud sinnamaani, et tüdruk tahab poissi oma  vanematele tutvustada.
Poiss muutub küll pisut murelikuks sest ta on mustanahaline ja tüdruk pole seda oma vanematele rääkinud.
Mis edasi hakkab juhtuma on täiesti ootamatu. Vahepeal oli küll ka selline tunne, et peab paika, et filmi stsenarist ja lavastaja on seni komöödianäitlejana tegutsenud.
Nõrganärvilistel muidugi ei soovita vaatama minna, aga mina kes ma olen õudusfilmide fänn, jäin väga rahule.
Üle hulga aja läksime sööma jälle oma lemmikkohta Karja keldrisse.
Reede õhtu puhul oli rahvast  väga palju, aga meie saime kohe väikese nurgalaua.
Kõik oli jälle viimase peal ja väga maitsev.



Pühapäev, 12. märts 2017


Midagi hingele.

Kui mees mulle teatas, et ostis Mireille Mathieu kontserdile piletid suhtusin ma sellesse pisut skeptiliselt.
Olen ennast rohkem ikka rokimutiks pidanud ja ei kujutanud hästi ette, et lähen prantsuse šansoone kuulama.
Tondiraba jäähallis oli mul siiani veel  käimata ja nüüd oli hea juhus ära näha kõige ruumikam kontserdisaal.
Minu mälestused lauljatarist jäävad sinna aastakümnete taha ja ausalt öeldes polnud ma viimasel ajal tema  laule kuulanudki.
Kontsert oli aga väga äge ja suursugune täis südamesoojust ja armastust.
Lauljatar  ise oli välimuselt  ehk pisut muutunud, aga võrratu esinemine sünfooniaorkestri saatel ning tema võimas hääl läks otse südamesse. Repertuaaris oli palju tuttavaid laule.
Jäin kontserdiga väga rahule  ja veel tänagi olen selle mõju all.

Laupäev, 11. märts 2017


Sünnipäev on tore päev


Meie lasteaed tähistas hiljuti järjekordset sünnipäeva.
Seekord siis juba 31. 
Just nagu iga lapse sünnipäev on väga tähtis on seda ka lasteaia oma. 
Terve nädal oli planeeritud sünnipäevateemaline.
Lõppes aga lõbusa karnevaliga, kus saime laulda ja tantsida.
Kõik lapsed olid kostüümides ja meil oli üks ütlemata vahva ning lõbus nädal.
Ega siis muud  kui jääme järgmist aastat ootama.

Kolmapäev, 8. märts 2017


8-dal märtsil.

Tänasel päeval lasin ennast lihtsalt hellitada ja ei liigutanud lillegi.
Valetan :D Kõik oma lilled panin kenasti vette.




Esmaspäev, 6. märts 2017


Pühapäev mere ääres.


Pole võimalik kirjeldada tunnet kui seisad tuulisel mererannal peos tõeliselt läbitestitud kalli inimese käsi. 
Mitte ilmaasjata pole  öeldud, et inimene on loodud poolikuks just selleks,et ta leiaks üles oma teise poole ja saaks jälle tervikuks.
Seda on võimlik vaid tunda. Tunda enda vastas usaldavalt naaldunud kaaslase kehasoojust ja teada, et see soe  ja imeline inimene ongi see, kellega sul on nii hea. 
Ei olegi mõtet unistada, et see üks inimene vastaks kõikidele su tingimustele ja vajadustele, aga põhiline on see, et sa tunned ennast temaga kindlalt. 
See kindlustunne on olemas  mitte ainult päikeselistel päevadel vaid ka siis kui on vaja vihmavarju avada.













Laupäev, 4. märts 2017

Märtsimõtted.

Avastasin enda jaoks  uue spordiala, mida olen nüüd kahel järjestikusel päeval proovinud.
Tavalises vesiaeroobikas olen  üle kahe aasta käinud, aga süvaveeaeroobika on palju tõhusam treeningtund, mis toimub basseini sügavamas osas, kus jalad basseini põhja ei ulatu. 
Tunnis kasutatakse spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud vöösid, mis ümber keha panduna aitavad hoida treenijat „hõljuvana“ õlgadeni vees. Algajana võid ennast alguses tunda nagu vees hulpiv jonnipunn. Nõuab kogu keha lihaste valitsemist ja kuna jalad ei ulatu põhja, siis polegi nii lihtne tasakaalu hoida. 
Päris esimeses tunnis oligi selline tunne, et kaastreenijad viivad su oma vooluga kaasa. 45 minutit saab nii kiiresti otsa, et ei märkagi. Peale trenni väsinud küll ei olnud, kuigi mahv oli suur ja tempo päris kiire.
Hoopis naljakas oli, sest vahepeal oled nagu kaaluta olekus.

Ja üldse meri on põlvini. Igas mõttes...sest kõik on veel ees. 
Nii palju päikesetõuse,,, nii palju naerukiirekesi silmanurkades ja varsti algab kevad.Tead, et su kõrval on soe ja imeline inimene, sinu kindel inimene.
 Rõõmu tulekski osata näha kogu spektris ja detailitäiuses. Hommikupäikeses pärlendavad vihmapiisad, miljon tillukest detaili, mille üle saab ainult puhast rõõmu tunda.


Kolmapäev, 1. märts 2017


Vastlapäevast.

Igas inimeses võiks parimas mõttes pisut lapsemeelsust olla. Uudishimu, mängulisuse, imetlus-ja hämmastumisvõime mõttes. See aitab ka paratamatult ligihiilivale vanadusele vastu seista.
Mitte, et ma ennast nüüd vanana tunneksin, aga vahel on tõesti mõnus minna tagasi sinna lapsepõlve ja teha seda, mida tegid siis. Mis loeb üks märjavõitu tagumik kui süda on rahul ja meel on rõõmus.
Selle aasta vastlapäev juhtus küll pisut  vesisevõitu olema, aga päike säras taevas ja natuke lund ikka veel jagus. Linad said igatahes märjad ja mitte eriti pikad
Tublid lapsed teevad alati rõõmu ja kõige olulisem ongi asjaolu, et väike laps vajab alati  armastust ja turvalisust. Kui aastasadu said inimpõlved toetuda oma lapsepõlve kogemustele, siis nüüd tänu tehnoloogilistele hüpetele pole see enam alati võimalik. Enda ümbert tuleb ka kaugemale vaadata, aga traditsioonid jäävad ikkagi ja nendest tuleb kinni pidada.