teisipäev, 18. detsember 2012

Peaproov.

Ärkasin öösel vaikuse peale üles. Nii kummaline vaikus. Mitte ühtegi heli. Isegi mu õhksoojuspump oli tumm. Tahtsin kella vaadata, aga kella  numbrilaud oli  kustunud. Garaažis olevas elektrikilbis tundus kõik korras olevat. Vaatasin aknast välja. Nii kaugele kui silm ulatas mitte ühtegi tulukest. Helistasin riketesse ja tahtsin saada mingitki kinnitust, et vähemalt minu majas pole ainukesena probleem. Kuulsin ainult muusikat ja mitte keegi ei vastanud. Lõpuks kustus ka mu telefon. Nüüd oli küll tunne, et see, mida ma võtsin naljana ja mida ma sugugi ei uskunud, oli tõeks saanud, aga miks nii vara. 2 päeva oli ju veel aega. Olin oma suures majas ihuüksi. Laps oli oma sõbra juures ja mees Muugal ema juures. Ma ei saanud neile isegi helistada.
Eile alles muigasin oma paarilise üle, kes väitis, et temal on küll hirm ja ta usub, et midagi on tulemas. Kell näitas täpselt 03.23. Kass puges  minu lähedale. Tal vaesekesel oli  ka külm. Õnneks sain telefonile uuest koodi sisse toksides jälle elu sisse ja see andis natukenegi kindlustunnet. Lõpuks sain ka riketest vastuse, et Nõmme-Pääsküla piirkonna probleemiga tegeletakse ja orienteeruvalt kell 7 tuleb elekter tagasi.
Täpselt 6.30 helistas mu mees ja küsis kas minuga on ikka kõik hästi. Koer oli öösel 03. 30 ta üles ajanud ja pärast seda ta enam magada ei saanud. Midagi oli nagu valesti olnud. Ilmselt ma mõtlesin liiga palju nende peale. Järgmine helistaja oli mu laps, kes küsis, ega ta kooli ei pea minema, sest elektrit ju pole.
Kell 7 hommikul särasid jälle kõik tuled ja maailma lõpp oli selleks korraks  möödas. Reedel siis uuele katsele.:D

kolmapäev, 12. detsember 2012

Maagilisest kuupäevast.

Tahtsin täna eriliselt romantiline  olla ja oma mehele helistada just kell 12. 12. Mõtlesin, et ütlen talle midagi ilusat. Kõik läks aga untsu, sest tema ei vastanud minu kõnele. Helistas 3 minutit hiljem, aga siis oli kõik juba möödas ja ma ei saa mitte kunagi öelda, et helistasin 12 detsembril 2012 aastal kell 12.12 ja ütlesin, et ta on mulle kallis.:D
Ei lugenud isegi see, et ta ütles, et ma olen armas ja ta teab seda ju niikunii. Mina tahtsin  teisiti ja minuti pärast oli see hetk juba igaveseks möödas. Eks nädalavahetusel saab ta seda siis tõestada, kui ma sellest pikast ja kiirest nädalast ellu jään.
Täna oli kohal ka 12 last, kuigi tavaliselt on ikka 20-ne ringis.Vanemad kartsid ilmselt, et meie väikesed väsivad muidu päeva lõpuks ära, sest õhtul läksime veel teatrisse.




Esmaspäeval käisin oma  tavalises trennis, teisipäeval peale tööpäeva veel last hoidmas ja täna  lasteaia lastega teatris "Jõuluvana ja väike põhjapõder " vaatamas.
Väga vahva etendus  oli. Selgus, et isegi jõuluvana võib armuda ja jõuludest pole tal siis ei sooja ega külma. Teda ei huvitanud  ei pakkimata kingitused ega laste kirjad. Isegi habeme ajas ära, et noorem välja näha. Loomulikult ei jäänud  lapsed kingitusteta ja armunud jõuluvana pani ette valehabeme ning läks  oma tööd tegema.

Homme Salzburgi hotelli koolitusele, õhtul veel last hoidma ja siis saab minu nädal läbi. Loodan vähemalt, et ei tule jälle nii palju lund. Minu aed on küll juba oma normi saavutanud ja rattasõidud on selleks aastaks vist otsas.

kolmapäev, 5. detsember 2012

On päkapikuaeg.

 Lasteaias käivad jälle päkapikud. Midagi pole muutunud. Just nagu igal aastal peale esimest adventi. Ühte suurt tunnen mina ka.  Juba pool sajandit.
Kui juhataja küsima tuli, kas ma sellel aastal jälle hooaja avan, ei mõelnud ma kaua. Ainult paarilise pidin ise otsima ja see ei olnud enam sugugi lihtne. Selle aasta päkapikud olid kuidagi eriti jutukad ja toimekad ja agarad.D. Panime sinna kõik oma mängulised oskused.
On päkapikuaeg. Ka mina usun veel imedesse...

reede, 30. november 2012

Parem kaitse on rünnak.

Õhtul Muugale jõudes ootas mees  koos koeraga juba bussipeatuses. Võtsin kohe oma suure sõbra rihma enda kätte ja otsustasime natuke veel jalutada. Koer on  päris sõnakuulelik ja jalutab kenasti vasakul pool rihma sikutamata.Olime juba peaaegu mehe majani jõudnud, kui äkki tormas ühe aia avatud väravatest must koeranuustik meie rihma otsas kõndivale koerale kallale. Meie koer kuulas kenasti sõna ja ei tikkunud teist purema. Kõige imelikum oli aga see, mis nüüd järgnes. Koera peremees kargas vihasena meie juurde ja karjus, et mida me endast üldse mõtleme ja miks me oma koera kinni ei hoia. Minu mehe mürgise märkuse peale, et kas ta juhuslikult ei näe, et meie koer kõnnib tänaval, on kenasti rihma otsas ja ei ründa võõrast koera, mühatas mees, et kas meie siis ei näe, et tema peab lund rookima ja tal pole aega vaadata. Ei tea kas ta kujutas ette, et me võtame oma vähemalt 40 kg kaaluva koera sülle. :D Tagantjärele ajab see naerma ja teeb tuju heaks. Ilmas on tõesti naljakaid  inimesi, sest selle peale annab alles tulla.

reede, 23. november 2012

Siit- ja sealtpoolt-ükstapuha.


Esimest korda oma 4 lapse koolis käimise ajal kirjutasin kooli avalduse, et usaldan oma last 100 %-liselt, vastutan täielikult tema eest ja ei ole nõus, et ta taskuid ning kotti mitu korda päevas läbi otsitakse.
Tütar rääkis juba mitu päeva, et ta tunneb  ennast koolis nagu vanglas. Ma saan aru ju küll, et lapsed on muutunud üksteise vastu julmaks, lokkab vägivald, suitsetatakse ja juuakse, aga kas äärmuslikke abinõusid peab ikka nii järjekindlalt ellu viima.
Söögivahetunni ajal oli lastel lubatud käia lähedal asuvast Lukoilist süüa ostmas, nüüd on aga koolimaja uksed terve päeva lukus ja välja saab ainult turvamehe loaga. Enne peab muidugi tükk aega selgeks tegema miks, kuhu ja kui kauaks. Vahel on selle aja peale juba vahetund lõppenud. Turvamees ise ei suhtu lastesse sugugi alati heatahtlikult ja tihti kohtleb neid mõnitavalt. Ilmselt on  ta oma elus palju näinud ja kogenud, aga ma ei arva tõesti, et minu õblukest 17 aastast tütart peaks mitu korda päevas läbi otsima. Isegi minu kirjutatud kirja koos telefoni numbriga pidas ta võltsinguks ja ei uskunud mu last. Seda enam, et ma olen ta üle uhke, sest teisipäeval kutsub direktor ta parimatele õpilastele korraldatud vastuvõtule. Muidugi ei tähenda see seda, et ainult tema on nüüd see eriline ja pailaps. Samuti ei usu ma, et suitsud jäävad suitsetamata ja mõningad pahateod tegemata. Kes ikka tõeliselt tahab, see on väga nutikas. Usun, et lapsi saab ikkagi veel usaldada ja mitte kõik ei ole ainult pahelised. Neid eeskujulikke ja tublisid on ikkagi kordades rohkem.
Teine okas, mis mind täna riivas, oli mu uus telefonipaketiga seonduv.
Aprillis ostsin endale uue telefoni ja ausalt öeldes ei meeldinud see mulle algusest peale. Olin päris õnnelik, kui ta  kuu aega tagasi üles ütles. Selle telefoni ostuga oli naljakas seik. Tegelikult läksin endale uut voodit ostma ja kuna ma juba suures kaubanduskeskuses olin, siis läksin ka telefone vaatama. Peale voodit eriti raha järgi ei jäänudki ja siis hakkaski mulle silma eriti soodsa hinnaga telefon. Müüja tuli kohe oma abi pakkuma ja ma muidugi küsisin,  mida see endast kujutab. Nooremapoolne mees vaatas mulle nii armsasti silma ja teatas, et sellega saab helistada ja sõnumeid saata. :D See oli muidugi nii tarvilik info ühe telefoni kohta. Ostsin siis kohe ära ja mõtlesin, et las ta siis  ajutiselt olla kuni ostan mõne normaalsema. Omaseks ei saanud ta mulle kuni lõpuni. Mees arvas, et uue telefoni eest pole mõtet maksta,  vaid võtame uue operaatori koos tasuta telefoniga. Muidugi olid sellel korral mul omad soovid ja eelistused nii, et tasuta ma seda ei saanud, aga ikkagi väga soodsalt. Kodus tutvudes käis küll mõte läbi, et miks küll mul oli nii keerulist ja nii paljude funktsioonidega telefoni vaja kui mul on vaja ainult helistada ja sõnumeid saata, aga ma saan sellel telefonil ju korpuseid vahetada ja punane on alati mu lemmik olnud ning siis veel sinine ja roheline ja lilla.....
Midagi polekski viga olnud, kui ma poleks saanud täna sõnumit, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele on mul arve maksmata ja nad on sunnitud minu suhtes sanktsioone kasutama. Vaatasin oma meilid kõik igaks juhuks üle, et kas mul on tõesti midagi kahe silma vahele jäänud, aga ei mingit teadet ega arvet. Helistades selgus, et minu arved olid kõik minu poja meilile saadetud. Sellest ei saanud ma küll mõhkugi aru. Esiteks tegin ju mina lepingu oma nimele.  Teiseks käisin mehega poes ja poeg pole mu telefonist veel kuulnudki ja kolmandaks selle asemel, et ta praegu seal Tais elevantidega ratsutab võiks ta ju oma ainukese emme arved ära maksta. :D
Midagi head ja ilusat ka. Esimest korda elus on mul selline ämm kellele tahaks tõesti ainult  ema öelda. Sama hooliv, armastav, tähelepanelik ja hoolitsev. Seda enam, et ta tuli alles põlve operatsioonilt ja vajaks tegelikult ise alles abi.  Mina, kes ma olen alati tahtnud teiste eest rohkem hoolt kanda jõuan nüüd pikkadelt tööpäevadelt koju ja mind ootab alati kaetud laud. Tavaliselt pole keegi veel ilma minuta söömagi hakanud, kui muidugi mu pool koera välja arvata. Tema sööb kogu aeg. :D Tunnen,  et nädalavahetused on minu jaoks tõeliseks puhkuseks kodus, kus minust hoolitakse ja minuga igal sammul arvestatakse. Midagi enamat ei oskagi momendil soovidagi.

neljapäev, 1. november 2012

Vahel lihtsalt juhtub...

Tulin just Haapsalust...Täna olen siis unetu.
Mõtlesin, et minu hullumeelne töönädal saab kohe läbi ja mind ootab ees romantiline nädalavahetus kui teen ainult seda, mida tahan ja just niipalju, kui tahan.Viimast päeva sellel nädalal last hoides sain vanemalt tütrelt telefonikõne. Alguses ei saanud ma  midagi aru. Ehmatasin kohutavalt, sest kuulsin ainult nuttu ja hingeldamist. Kartsin, et tal on kas autoavarii juhtunud või midagi lastega. Õudne on  oma lapse suust appikarjet kuulda, kui oled temast peaaegu 100 km kaugusel ja täiesti võimetu  teda aitama. Tütar teatas, et ta ei tea kus on ta kodu, kuhu peab sõitma, käed jalad on täiesti tuimad,  õhku ei ole ja tal on nii paha olla, et kohe kaob pilt ka eest ära. Surusin väikese 2 aastase poisi enda  vastu ja mõtlesin mida ma edasi teen. Püüdsin tütart rahustada ja teda ärkvel hoida.  Ma ju ei teadnud  kui kaugel ta kodust on. Teadsin ainult, et tal on 25 km. sõita. Kui ta  oleks veel linnas olnud, siis oleks loomulikult saanud seisma jääda ja abi paluda, aga kui juba maal oma kodu lähedal, siis seal on täiesti inimtühi ja pole lootustki, et keegi appi ruttab. Õnneks polnud ta siiski kodust väga kaugel ja jõudis  kohale, aga kiirabi temani alles 40 minuti pärast. Helistasin  mitu korda ja uurisin kuhu see nii kauaks jääb. Kodus olid ju ainult 2 last, kellest noorem alles 5 aastane ning mees Norras tööl.
Tütar on nüüd Haapsalu haiglas, aga mis temaga juhtus, ei ole siiani selgunud. Arstid ei oska veel midagi öelda. Loodan südamest, et see on ainult minult päritud rauapuudus ja madal vererõhk, aga eks homme selgub rohkem.
Vanema lapselapsega toimus kohe suur muutus. Temast sai  silmapilkselt  hoolitsev õde oma väikesele vennale ja ma vaatasin imetlusega kuidas ta kohe toimetama hakkas. Ega ma ju päris täpselt ei teagi mida ta tunneb ja selle vapruse taga peidab.Tean ainult mida mina tunnen ja see pole sugugi hea tunne.

neljapäev, 18. oktoober 2012

Aeg miks kiirelt kaod...

Viimasel  ajal on selline tunne, et alles oli esmaspäev ja juba  jälle on reede. Vahepealsed päevad on kuhugi märkamatult haitunud. Muidugi on  ka palju sündmusi olnud. Käisime Kurtna laadal ja  mootorratta muuseumis. Meeldejääv oli ka õpetajatepäeva ekskursioon Tartusse, kus külastasime Jääaja Keskust. Seal saab läbi kolme korruse uurida jääajaga seonduvaid erinevaid teemasid, vaadata filme ja tunda ennast nii väikesena suurte mammutite kõrval. Käisime ka keraamika töökojas, mänguasjade muuseumis ja Eivere mõisas.
Mõisa omanikuks on energiline ja naerusuine jaapanlane, kes tutvustas meile oma mõisa eesti keeles. Saime naerukrambid, kui ta oma külalistest rääkis. Muidugi polnud kõikide  sõnade tähendus ta kõnes õige, aga ta ei lasknud sellest ennast segada. Näiteks rääkis  jahimeestest, kelle auto taga oli suur karu. Imestasime, et karud nii avalikult aias käivad. Pärast selgus, et auto taga oli ikkagi suur käru, aga käru peal oli tema jutu järgi puder. Muidugi muutus see puder varsti põdraks. Mõisal oli ka 2 kummitust nagu ikka ühel korralikul mõisahoonel  olema peavad. Üks oli kena daam ja teine väike poisike. Poissi oli jaapanlane ka ise kohanud ja esimesel korral  päris ära kohkunud. Täpset teavet poisi kohta polegi, aga kunagi on selles hoones olnud lastekodu ja ilmselt oli  midagi temaga siin juhtunud.
Lasteaias käib iga päev rekordarv lapsi kohal ja vihmased tubased päevad on päris väsitavad nii lastele, kui ka meile. Seda enam, et jälle on 2 peret lahku läinud ja lapsed elavad seda väga traagiliselt üle. Ühele lapsele on 4 aasta jooksul juba teine katsumus. Vanemad ei usugi ilmselt, et tegelikult kannatavad  lapsed rohkem, kui nad arvavad. Nad näevad, kuulevad vanemate vahelisi konflikte, nende agressiivset käitumist üksteise suhtes ja siis tekib neil hirm, mida nad meiega jagavad. Püüame igati lohutada, aga lapse muret see ära ei võta. Meie rühmas käib 25 last ja nüüdseks on lahku läinud juba 11 peret. See on päris mõtlemapanev arv. Muidugi mängib suurt rolli ka see, et paljud lähevad välismaale tööle ja siis kasvatakse lihtsalt lahku.








Lisaks lasteaia tööle olen ma 2 õhtut nädalas ka väikesele 2 aastasele poisile hoidjaks. Lapsega on mul kohutavalt vedanud. Oma ea kohta on väga arenenud, viisakas, tähelepanelik .Võttis mu kohe esimesel kohtumisel omaks ja nüüd oleme kõige suuremad sõbrad. Jookseb alati rõõmuga vastu ja on üldse eriline naerupall. Toon ta eralasteaiast tema koju ja olen seal niikaua kuni ta vanemad koju jõuavad. Päevad venivad küll väga pikaks, aga praegu pole ma veel kahetsenud. Vahel tunnen ennast küll nagu majapidajanna "Pilvede all" seriaalist. :D. Maja on tohutult suur ja ilmselt pole ma kõikidesse tubadesse veel jõudnudki. Mõned korrad on ema helistanud ja palunud mul perele söök valmis teha. Avastan siis suurt majapidamist ja kombineerin olemasolevate toiduainetega õhtusööki. Siiani on minuga  rahule jäädud ja ema räägib mulle alati, et ta ei tea mida ta minuta küll teeks. Ilmselt oleks siis minu asemel lihtsalt keegi teine, sest asendamatuid ju ei ole.
Õnneks on kohe, kohe tulemas nädalavahetus ja need päevad on ainult minule.

neljapäev, 13. september 2012

Täna siis sedamoodi.

Kogu alumine korrus haiseb vastikult kala järele. Ega mul kala enda vastu polegi midagi, aga kui ta hais sellisel moel minu koju jõuab, siis on küll ebameeldiv.
Tänasega sai siis see hullumeelne nädal läbi, et saadad hommikul puhta lapse kooli, aga keda koju oodata, ei teagi.
Esimesel päeval tuli vurrudega vöödiline. See oli isegi natuke armas ja naljakas. Kolmandal päeval midagi Shreki ja marsimehikese vahepealset. Andis alles nühkida seda õlivärvi näo pealt maha. Isegi keemiaõpetaja antud piiritus ei lahustanud. Arvasin, et peangi nüüd sellise lapsega leppima, aga kuuma dušši all ligunemine ja lõpuks lisaks veel näopuhastuspiim taastasid esialgse näovärvi. Täna siis see nädalanael, kui koju tuli retsitud, tainaste juuste,  kalarapete ning tooreste munadega miksitud laps.
Tema seiklusi kuulates mõtlesin küll, et see on mingi ulmejutu järjekordne osa.
Kõigepealt oli neile vanad kaltsuka riided selga topitud, et nad piisavalt tobedad välja näeksid. Seejärel kamandati õue rivisse, kus toimus hommikuvõimlemine. Edasi läks joostes marss kooliaiast välja metsa poole. Rivi  ees sõitis üks auto ja lõpus teine. Esimese auto pagasnikust anti  läbi ruupori  käsklusi. Jooks käis laulu saatel "Oleme kõik lollid rebased". Kujutan ette millist vaatepilti kummaline seltskond pakkus.
Metsa jõudes olid uued katsumused. Näiteks tuli limbo saatel veriste kalapeadega ehitud kepi alt läbi tantsida või siis silmad kinni kilega kaetud liumäest alla sõita, kus maandusid jalgupidi õli, kalarapete, toidujäätmete ja küüslauguga maitsestatud veelompi. Kogu rada ise oli ka õliga üle valatud, et oleks libedam minna. Eriti rõve oli minu meelest ketšupiga maitsestatud tampoonid, mida tuli lakkuda. Et kõik näost kenad välja näeksid, siis selleks oli 2 anumat. Esimeses oli kleepuv morss, mille põhjast tuli üles leida 1 kummikomm ja siis oma kleepuv nägu pista teise anumasse ja kõvasti puhuda. Seal oli loomulikult jahu. Võite siis ette kujutada milline mu laps välja nägi ja mitte ainult tema. Lõpuks siis vanne, kus kõik lubasid korralikult sõna kuulata, ennast hästi üleval pidada ja ainult viitele õppida. Tuju on tal  hea, ise  veel õhinas  ja pesumasin teeb juba teist ringi. Kassi nägu oli nii naljakas, kui ta avastas, et üks pereliikmetest lõhnab kuidagi teisiti ja ilmselt päris isuäratavalt.
Õnneks on ta mu viimane  koolilaps. Aktusel tuletas tütre õpetaja, kes on ka mu teisi lapsi õpetanud, et me olime esimesel koolipäeval talle lubanud, et ausõna see on viimane laps.Ilmselt me siis ei valetanudki. :D

esmaspäev, 10. september 2012

Midagi minule.

Iga korraga vaimustun  oma uuest tantsutrennist aina enam ja enam.. Muidugi on suur mõjuvõim ka meie elurõõmsal,  positiivsel ja energilisel õpetajal. Tund aega kaob nagu lennates ja terve see aeg tunnen ennast kerge ja graatsilisena  hoolimata sellest, et tempo on kõva, higi voolab ojadena ja vahel on selline tunne, et pead olema sajajalgne, et kõiki neid samme teha jõuda. Jalgade töö on nii kiire ja sammud küllaltki keerulised, aga just see teebki asja huvitavaks. Midagi hoopis teistsugust kui ma harjunud olen tegema. Kõik on nii hästi läbi mõeldud ja paika pandud, et midagi enamat oleks raske soovida.
Nüüd õhtul kodus teed  nautides tunnen, kuidas jalad surisevad ja nii hea ja mõnus on olla. Loomulikult ei jäänud ka minu rattaretk vahele:D

pühapäev, 9. september 2012

Kus pole puudus tahtest, seal pole puudust ka võimalustest.

Täna täitus  mul jalgrattaga sõites 3000 km ja selle puhul võib natuke rämpstoitu ka süüa.Olin  nii laisk, et ostsin valmis pitsad. Tuunikala oma polnud ma varem söönudki. Natukene siiski tuunisin ja täiendasin, aga lõppkokkuvõttes sai väga hea.Siiamaani olin alati kõik ise teinud, aga vahel võib natuke lihtsamalt ka teha.

Et oma edevust veelgi rõhutada, läksin lisaks kõigele Reet Kriegeri tantsutrenni. Reet naeris, et tal pole nii vahvat seenioride rühma veel olnudki. Esimene trenn sissejuhatus, teine juba tõsisem ja peale kolmandat siis Lohusallu esinema. Oi saab nalja. Mulle igatahes väga meeldib. Ei kujuta ettegi kuidas ma siiamaani ilma selleta hakkama sain. Pean ju talveks ette mõtlema. Varsti lumi maas ja jalgrattaga kihutamised jäävad harvemaks.
Ja minge kõik seenele. Ma käisin eile 2 korda ja lõpuks polnud enam kuskile korjata. Talvevarud paari tunniga olemas.

teisipäev, 4. september 2012

Tõde pole kunagi lihtne.

Täna lõuna ajal oma telefonile vastates kuulsin seal reibast ja optimistlikku häält.
"Tere, mina olen Toomas"
Esimese ehmatusega mõtlesin, et missugune Toomas? Kas ma peaksin teda tundma?
Kui aga hääl küsis kas mul on paar minutit aega, sain kohe aru, et tegemist on järjekordse kaubapakkujaga. Kuna lapsed olid muusikatunnis, siis otsustasin ära kuulata, mida  on Toomasel mulle siis seekord pakkuda.
Esimene küsimus oli kohe kuidas ma oma organismi turgutan ja saabuvale talvele vastu lähen?
Teatasin, et ma ei tee selleks mitte midagi, sest ma ei vaja seda. Olen niigi täiesti terve.
Toomas küsis kohe vastu, et kas mind siis ei kimbutagi kõrge vererõhk, kolesterool ja liigesehädad. Nüüd oli minu kord talle reipa häälega teadustada, et mu vererõhk jääb alla 100, mu kolesterool oli paar nädalat tagasi 4 -seega kõige paremas korras ja mul pole ühtegi liigesehäda sellest hoolimata, et sõidan igal õhtul jalgrattaga umbes 30 km.. Arst oli just kiitnud, et minu analüüsid on nagu noorel tütarlapsel.
Toomas  küsis kohe, et kas mina üldse tean, mis asi on karukibuvits?  Ütlesin, et kibuvitsa ma tean,  aga karu omast ei tea midagi aga sellegipoolest ostma ei hakka ma  mitte midagi.
Ilmselt ajasin ma Toomase juba närvi, sest ta hääl polnud enam sugugi ei reibas ega heatahtlik ja ta pahvatas mulle juba päris kurja häälega, et elagu ma siis oma unistuste maailmas edasi ja tal pole plaaniski mulle midagi pakkuda ja pealegi ei kasvagi karukibuvits minu lähedal vaid mägedes.
No räägi siis veel inimestele tõtt.

esmaspäev, 3. september 2012


3 september.


Kõigepealt tahan  tervitada oma kalleid ekssugulasi ja teatada neile, et ma olen endiselt edev ja vastik vanamutt. :D Oma blogis võin ma kirjutada just seda, mida ma tunnen ja tahan ning  mul on õigus oma mõtteid väljendada. See, et mõnel  läheb minu edevusest ja rikkusest süda pahaks, on tema enda mure. Mitte keegi ei pea vägisi siia lugema tulema. Seda enam, kui siin mitte midagi ei meeldi. Ma võin siin  kirjutada kasvõi sedagi, et  olen abielus Rootsi kuningaga ja John Lennon ei surnudki tegelikult 1980-dal aastal,  vaid elab edasi ja toob mulle igal hommikul kohvi voodisse ning äratab mind  "Imaginet" lauldes. Loodan nüüd, et teie audients on lõppenud ning te lähete oma igapäevaste toimetuste juurde ja mõnel polnudki  täna sinine esmaspäev esimesest koolipäevast hoolimata.  Mina  võin aga nüüd oma ilusast päevast kirjutada ja suhelda just nende inimestega, kes mulle on olulised ja hindavad mind sellisena nagu ma oma olemuselt olen. Õnneks pole neid sugugi vähe.
Õppeaasta alguse puhul oli lasteaias täna külas mustkunstnik.  Ma tean ju küll, et kõik on lihtsalt käteosavus ja pettus, aga kui silma all hakkavad lauad lendama ja elus küülik jälle kübarast välja hüppab, siis on ikka päris uskumatu kõigest hoolimata. Laua raskust said lapsedki proovida ja lapsesuu  ei valeta. Oleks seal mingi pettus olnud, siis nad oleksid  kohe öelnud. Laud hõljus nagu õhupall mustkunstniku järel  kui ta seda linast sikutas. Kübarast looma võlumisel küsis ta  kõigepealt meie käest,  keda me tahaksime sealt välja hüppavat. Ei teagi kas ta lootis siis, et vastamegi selle traditsioonilise vastuse, et kübarast tulevad ju ikka jänesed. Kui me oleksime aga tahtnud mingit teist looma, mis siis oleks saanud?  Ta ütles, et tegelikult võib ta ka  karu meile võluda, aga siis selle väiksemat sorti-pesukaru. See polnud muidugi päris, aga oli nii ehtne ja liigutas täiesti ilma tema käte abita. Mõtlemisvõimet oli kolmveerand tunniks ja vahepeal ajas lausa marru, kui nägin asju, mis tegelikkuseses ei saaks kuidagi võimalikud olla. Kõige koomilisem oli veel naaberlasteaia õpetaja nägu, kui 1 kadunud punane pall tema peopesast välja tuli. Ta ei osanud ise ka seda seletada. Igatahes õppeaasta sai alustatud väga vahva üritusega ja neid on meil nüüd järjest tulemas. Järgmisel nädalal õppematk Aegnale.

pühapäev, 2. september 2012

Kahetsused on sama isiklikud, kui sõrmejäljed.

Reedene õhtu- nii vaikne, armas ja romantiline, oli nagu palsam mu töörohkele nädalale. Lausa imelik oli ennast diivanile mehe kõrvale unustada ja nautida vaikust, mitte midagi tegemist,  küünlavalgust koos hea veiniga. Maja oli tühi, ainult meie päralt. Noorem laps oli läinud oma sõbra õe pulma ja nii hea oli lihtsalt olla. Terve suvi oli olnud üksainus rutt  ja nüüd oli äkki aega küllalt. Ei pidanud kusagile minema ega kiirustama. Ei kippunud täna isegi oma rattarajale. Lihtsalt nii hea oli olla mitte midagi tegemata.
Laupäev selle eest oli külm, kõle, vihmane. Täiesti sügisene see esimene koolipäev. Õnneks läks õhtul taevas selgeks, vihm jäi üle ja isegi külm polnud enam. Sellegipoolest oli rattarada täiesti inimtühi. Jõudsin siia ka päris hilja. Siingi on alustatud kokkuhoiuga. Lampidest põlesid ainult pooled ja kohati oli täiesti pime. Ainult minu ratta esituli andis valgust. Pole siis ime, et ma ehmatasin kui jänes mulle põõsast raginal ette jooksis. Rumal loom ei märganud ka metsa tagasi minna vaid jooksis tükk aega minu rattatule valguses enne, kui ära kadus. Mulle tegi nalja jänesega võidu sõita. 
Täna üldse loomade päev. Hommikul püüdsin kasvuhoonest konna. Ta oli üle kõrge lävepaku hüpanud, aga tagasi ei osanud enam tulla. Oli tükk tegemist, et see küllaltki ebameeldiv limane elukas jälle välja saada. Mitu korda rabeles mu peost lahti. enne, kui ta tagasi välja sain transportida. Peaks ta kuhugi kaugemale viima. Kogu aeg on hirm, et sõidan tast muruniidukiga üle või jääb ratta alla. Millegipärast on ta minu elamisse sisse kolinud ja on siin juba mitu kuud suvitanud.Varsti talv käes. Ei tea kas peaksin kuhugi sooja magama ka panema.:D
Garaaž on mul nüüd mootorrattaid täis. Poisid ostsid 2 sõidukorras tsiklit, et seda ühte ära retsitud korda teha. Selgus, et ta on veel hullemas seisukorras, kui esialgu arvasime.Täitsa kurb hakkas seda hävitustööd vaadates.Kahju, kui inimesed ei saa aru, millega nad tegelikult on hakkama saanud ja segavad sinna ka oma lapsi, kes asjast tegelikult midagi ei tea ja näevad kõike ainult oma vanemate mätta otsast. 
Karmaseaduse järgi saavad kõik selle mida külvavad mitmekordselt tagasi. Osad saavad oma vilju juba selles elus maitsta, teised järgnevates eludes. On olemas karmaseadus-õiglase tasu seadus. Need on õigluse kaalud, mis näitavad inimesele tema tõelist tegelikku palet.Õiglaselt  möödetakse tagasi iga tegu, iga mõte, iga sõna.mida iganes teed teisele, seda teed iseendale. Me oleme ju iseenda voolijad oma tegudega ja sõnadega.


kolmapäev, 29. august 2012

Naine su nimi on Edevus.

Pärast seda, kui ma oma pea punaseks värvisin, juuksed pealaele kokku kuhjasin, riietuse tuunika ja retuuside vastu vahetasin, olen saanud iga päev komplimente. Tänagi lausa kahel korral. Isegi mu armas morn tööandja arvas, et ma lähen iga päevaga aina nooremaks.Tunnen kuidas mulle järele vaadatakse ja ega ma ausalt öeldes ei tahagi teada, kas sellepärast, et ma tundun imelik või heas mõttes. Ise tunnen ennast jumala hästi hoolimata sellest, et  teen lasteaias 10 tunniseid tööpäevi ja paaril korral nädalas veel poole ööni ka Klooga-ranna kämpingus. Eks näeb milleni see viib. Praegu igatahes mulle meeldib selline elustiil.Sellegi poolest jääb energiat veel ülegi. Isegi imestan, et kohe, kohe on käes september ja suvi on märkamatult mööda libisenud. Nädalavahetusel siis jälle-TERE KOOL.

teisipäev, 28. august 2012

Mitte, et ma ei hooliks, mul läheb selleks lihtsalt aega.... 



Horoskoobi järgi peetakse veevalajaid sageli mässumeelseteks ja rahulolematuteks, sõbrana aga truuks  ja ustavaks  kogu eluks. Olen ennast siiamaani liigagi leplikuks ja rahumeelseks pidanud, sageli just  andjaks ning  vahel  isegi  endast rohkem ära andnud, kui vastu saanud. Ükskord hakkab ikkagi karikas üle ääre ajama ja ka minu hing ja olemus mässama. Kui sõda, siis sõda ja lõpuni välja. Kaua siis võib käituda selle põhimõtte järgi, et targem annab järele.
Et kõigest täpselt aru saada, peaksin ma ajas tagasi minema umbes 20 aastat.
Sellel aastal oli meie peres 3 kurba sündmust väikeste vaheaegadega. Ei hakkagi kirjeldama, mis siis täpselt juhtus, aga ma olin selle momendil täiesti kindel, et veri on paksem kui vesi ja seda sagedast  riidu, mis varanduse jagamisel sugulaste vahel tekib,  ei tule meil kunagi. Olin arvamusel, et oleme õega liiga lähedased ja ma usaldasin ning  uskusin iga sammu, mis ta tegi väites, et vahet ju pole, nii kui nii läheb kõik pooleks. Kahjuks ma eksisin ja läks ikka päris kaua aega enne, kui ma tõesti uskuma hakkasin, et pole minu õdegi mingi erand  ja ta oli võimeline rahumeeli 3-toalise korteri kesklinnas maha müüma ja raha enda taskusse pistma. Mul oli siis mu armas pere, oma kodu ja mul polnud kunagi sellist suurt rikkust peo peal olnud. Tähtis oli see, et ma olin õnnelik, oma   eluga rahul ja ema viimased tunnid hoolivusega täitnud. Minu südametunnistus oli rahul, sest olin endast kõik andnud, mis oli võimalik 3 väikese lapse ja majapidamise kõrvalt. Astusin vaikselt kõrvale, ei läinud kohtuga võitlema ebaõigluse vastu. Ega ma südames viha ei tundnudki, lihtsalt kurb olin, et nii raskel ajal pidin loobuma ka ainukesest allesjäänud õest..
Aastate möödudes kohtusime aeg-ajalt ikka mõnel suguvõsa kokkutulekul või sünnipäeval. Ega me väga ei suhelnud, sest endisest lähedusest polnud midagi järel ja tundus nagu oleksime lihtsalt 2 tere -tuttavat.
Vanaema matuste ajal  jälle üle hulga aja kokku saades tundus, et ikkagi on meil mingi side kõigest hoolimata olemas. Suhtlesime ja saime päris sõbralikult läbi. Arvasin, et inimene õpib oma vigadest ja saab aru, et tema teguviis polnud õige, aga ma eksisin. Mitte midagi polnud muutunud. Ta tegi seda uuesti. Ma ei tea siiamaani kuidas tal õnnestus maha müüa meie kahe ühisomand- garaaž. Mina polnud ju ometigi ühtegi allkirja andnud sellest loobumiseks. Teist korda oma õde uskuda ja usaldada oli suur viga.
Nüüd mõned päevad tagasi  tegutsedes just tema käekirja järgi ainult, et väärtuselt sadades kordades  väihemaga,  saime sellise pahameele osaliseks, et peaksime ennast nüüd kurjategijatena tundma. Ma ei saa inimestest aru, kes ennast süüdimatutena tunnevad.Kui meenutasin neile korterit ja garaaži, siis küsis õepoeg, mis need siia puutuvad.
Tegelikult polegi sellel esemel erilist väärtust ja veel vähem rahataegemise eesmärki . Mu pojad on piisavalt rikkad niigi. Eesmärk on hoopis nostalgiline -austusest, mälestusest  meie isa vastu. Heaga  polnud see ju võimalik. Poiste kinnisidee kõik taastada ja korda teha  pälvis minu heakskiidu ja poolehoiu. Päris valus oli vaadata, mis oli kunagisest isa "uhkusest" järele jäänud.
Tagasiteed enam pole ja nüüd tuleb minna võiduka lõpuni. Olen veendunud, et lõpuks pääseb õiglus võidule ja üksmeelsuses peitub jõud. Vaatasin viimase peo ühispiltigi uhkusega. Minu "poole" peal on kõik säravad ja värvilised.Teine pool on ilma kostüümideta.
Edaspidi tuleb uskuda vaid iseennast. Kui kukud, siis ka tõused, ise pettud ja põrud ning selles kõiges saad  süüdistada vaid  iseennast.

pühapäev, 26. august 2012

Pidu, pidu.


Lõpuks jõudsid ka kauaoodatud tütre ja lapselapse sünnipäevad kätte. Seekord siis stiilipidu-kuldsed 80-dad.
Panime juba Tallinnas endale peoriided selga ja sõit läks Läänemaaa poole. Poisid muidugi olid omas elemendis ja nende kostüümid kuulusid ikka natuke sinna kaugemasse aega, aga sellel on ka omaette tähendus meie suguvõsas ja nad teadsid täpselt millele rõhutada, et pidu korda läheks.
Meie kirju auto tõmbas juba tähelepanu ja mis siis  muust veel rääkidagi..
Esimene peatus oli Paliveres kaupluses A ja O. Maarahvas vaatas meid  muigega ja üks päris vindisevõitu kohalik arvas, et tal on juba deliirium käes, sest kuidas muidu seletada, et poodi sammusid neeger ja 2 Hitlerit.
Tütre pere talu juurde muidugi auvalve  ja aupaukudega nagu nii tähtsa päeva puhul kohane.






 Peokava oli hästi läbi mõeldud ja saime teha nii kotijooksu, kui ka suusatada. Päris keeruline oli joosta õunapabul lusikas ja mitte lasta tal seal välja kukkuda.
Toimus ka viktoriin ja äraarvamismäng. Naerda sai nii palju, et kõhulihased olid haiged.
Vahel on nii vahva oma perega midagi huvitavat korralda.







neljapäev, 23. august 2012

Pealtkuuldud kõnelusi.

Ema:"Oi, kui ilusa pildi Sa eile joonistasid. Kas Sa oled siin koos oma sõbraga?"
Poiss:"Kuidas Sa siis aru ei saa! Siin on ju hunt ja Punamütsike."

kolmapäev, 22. august 2012

Igaüks on paratamatult oma eluloo kangelane.

Kuulasin korralikult Bianka sõna ja ei läinud täna pimedas sõitma. Jõudsin juba hämaras  koju tagasi, aga ilm oli ka vihmane ja sõitjaid peaaegu polnudki. Eile selle eest oli veel peale 22.00 täitsa tihe liiklus. Mõtlesin kas  üldse lähen, sest päev oli pikale veninud-poole viieni lasteaias, õhtul  Klooga-rannas tööl ja lõuna ajal jõudsin veel tund aega vanaema ka olla. Väsinud polnud üldse ja kuidagi imelik oli igaõhtune sõit ära jätta.
Lasteaias oli täna väga kiire päev. Kuna kõik rühmad pole veel avatud, siis on meie oma üleasustatud. Lõuna ajal tuli muist juba kõrvalrühma, mis pole veel avatud, magama panna. Juurde tuli ka 3 uut last.Ühte väikest tüdrukut oleme nüüd nädal aega  nunnutnud ja sületanud,  sest ta meel kipub vahel  kurvaks minema. Murelikuks  teeb ka see, et ta  õpib meid tundma, harjub meie ja meie rühma lastega ja 2 nädala pärast läheb  oma rühma, kus algab kõik otsast peale. Hoian talle pöialt, et see võimalikult valutult mööduks.
Paljude laste juures on nagu reegliks kujunenud, et esimesed 3 päeva on nad rahulikud  ja rõõmsad ning  siis saabub tagasilöök. Uudsus on möödunud,  kõik asjad  üle vaadatud ja tõehetk käes. Palju kannatust, järjekindlust, pisaraid ja ka vaprust on vaja, et sellest jälle välja tulla. Homme aga uus päev ja kindlasti tuleb see sama toimekas, kui kõik eelmised.

esmaspäev, 20. august 2012

Kõike, mis on sulgudes võib ignoreerida. 

Kõik koerad, kes pimedas oma peremeestega jalutavad, võiksid välja näha nagu Baskerville koerad. Näeksin vähemalt  kus on nende pea ja kael ja oskaksin selle küljes jalutusrihma aimata.
Täna oleksin pimedas peaaegu õnnetuse põhjustanud.
Perenaine jalutas ühel pool teed ja ta pisikene sülekoer oli  murulapikese peale läinud oma jalga kergitama. Loomulikult polnud jalutusrihma märgata. Tegelikult ei märganud ma koeragi. Suutsin siiski  viimasel hetkel pidurdada. Ei teagi, mis oleks võinud juhtuda.
Tänane öö oli juba päris  külm. Oleksin pidanud ikkagi oma rattakindad kätte panema. Selleks korraks siis need hullutavad soojad augustiööd jälle möödas.

laupäev, 18. august 2012

Jälle suvi.

Täna oli haruldaselt ilus suvepäev. Vahepeal oli juba  tunne, et sügis on käes.
Sõitsime hommikul Piritale. Seekord tegin  ise muffineid kaasa ja ega mul ei tulnud ka mehe plönnidest palju ilusamad. Selle-eest on kapsa-ja seenepirukad alati korralikud.
Pirita rand oli päevitajaid täis. Ega vette eriti ei kiputudki. Minu jaoks oli  vesi külm, aga mees käis ikkagi korra ennast kastmas. Nüüd on teki all, lödiseb ja kurdab külmavärinaid. Isegi väike palavik. Imelik-ta on harjunud oktoobriski  veel ujumas käima, aga nüüd soojaga jääb haigeks. Teatasin talle, et ilmselt on aeg hakata passi vaatama ja kohaneda ealiste muutustega.
Õhtul käisin  oma lemmikrajal sõitmas, kuigi sain eile paraja ehmatuse osaliseks.
Kell hakkas juba 23.00 saama kui hakkasin tagasi tulema. Äkki oli tee vilkuvaid tulesid täis ja vastu hakkas tulema  sadu jalgrattureid. Jäin tee serva seisma, sest ma ei mahtunud enam kuhugi. Ei  julgenud iitsatadagi. Minna polnud ka kuhugi, sest kahel pool olid suured kallakud ja ma seisin ju endisel raudteetammil. Tundus, et lõppu ei tulegi. Kogu aeg oli selline tunne, et kohe, kohe põrutab mõni minust üle.Minu ees seisis ema lapsevankri ja väikese tüdrukuga. Ta oli ka päris hirmul. Õnneks jäime läbi ime ikkagi terveks ja saime oma teekonda jätkata. Ma ei teagi, mis üritus see oli. Alles olid ju rullitajad, ju siis seekord oli  ratturite kord.
Praegu on tõesti haruldased ilmad ja ööd päris soojad. Ei raatsigi magada. Täna sai mul rattaga sõidetud 2300 km täis ja natuke  pudinaid veel pealegi. Tunnen kuidas reielihased on tugevaks läinud ja kannu on prink nagu Värnikul peale tantsusaadet.:D Kui mees ellu jääb, siis homme Kadriorgu.

teisipäev, 14. august 2012

Olulised pole mitte asjad, vaid asjade mõte.



Hoolimata sellest, et täna oli nii ilus suvine ilm, tundsin ma,  et olen täiesti väsinud. Ilmselt andis mu töörohke suvi lõpuks endast märku ja viimaks jõudis ka väsimus kohale. Sellest hoolimata otsustasin õhtul ikkagi muru ära niita. Poole pügamise pealt hakkas  niiduk imelikku häält tegema ja tossu välja ajama.
Mul ikka veab alati nende suviste teenistustega. Eelmise aasta oma  nullis  äike, mis viis rivist välja suure hulga kodumasinaid ja sellel aastal on siis muruniiduki kord. Muidugi oli  ta juba aastaid vana ja eks ma olin selleks ka valmis, et ühel päeval tuleb uus muretseda, aga ikkagi  alati kui see juhtub, tuleb see ootamatult. Pealegi nägi mu aed  inetu välja. Mulle ei meeldi, kui mõni asi poolikuks jääb. Tuju oli nullis ja selline enesehaletsuse tunne tuli peale. Ajas lausa nutma. Nii kahju hakkas endast.  Õnneks oskas mees õigel ajal helistada ja ma sain talle oma kurba saatust kurta. 

Mees arvas, et kunagi pole mõtet muretseda nende asjade pärat, mis ei olene meist. Need lihtsalt juhtuvad ja sinna ei saa midagi parata. Ta pakkus õhtuks hoopis midagi palju ilusamat välja.
Olengi nüüd emotsioonide küüsis- unetu ja õnnelik. Polnud enne nii hilja botaanikaaias käinud ja seda ilu näinud. Päevasel ajal koos lasteaia lastega oli see hoopis teistsugune tundunud.
Täna just meie silma all avas oma imeilusad õied öökuninganna.
Õues  tulede valgusel oli  kõik hoopis teistsugune, kui päevasel ajal ja tundus palju ilusam ning  salapärasem.
Hernehirmutised seisid oma vahvates poosides ja uudistasid möödujaid. Leidsin endale ka paar kena sõbrannat, kes ei pahandanud, kui nendega koos poseerisin.
Praegu pole küll väsimusest enam jälgegi.:D





pühapäev, 12. august 2012

Pühapäev on tore päev.

Sain vanemalt tütrelt noomida, et lapselaste jaoks pole enam üldse aega ja lapsed juba ammu igatsevad minu järele.
Mis teha, kui mul on terve suvi nii palju tegemist olnud, et pole endalegi eriti aega olnud.  Lubasin siis pühapäeval kenasti kodus olla ja lapsed üle vaadata. Ma  ei teadnudki, et tegelikult ootas mind õhtul viimast korda veel Klooga noortelaager ka.
Polnud tütrega samuti ammu selliseid mõnusaid pühapäeva hommikusi mokalaatu pidanud. Pakkusin välja, et varasest hommikust hoolimata võiksime ju isegi veini kõrvale limpsida. Olingi liiga kaua karsklane olnud. Esimesed klaasid tühjaks joodud  helises tütre telefon. Helistajaks osutus käsitööpoe, kus ta töötab, omanik.
No mida  asja võiks olla ühel tööandjal puhkepäeva hommikul nii varasel kellaajal.
Tallinnas on loomulik, et pühapäeval on poed avatud ja kaupmeestel tavalised tööpäevad, aga Haapsalus, kus mu tütar töötab, on pühapäev täielik puhkepäev, kus linn sureb lausa välja. Tegelikult saabub vaikus juba laupäeva õhtupoolikul, kui poed nelja viie ajal suletakse ja töötavad ainult toidupoed.
Kõige naljakam oli asja juures see, et ülemus küsis tütrelt, kui palju rahvast on poes ja kuidas kauplemine sujub. Kui tütar talle teatas, et täna ju pood kinni, sest on pühapäev, oli teisel pool toru imestus nii siiras, et on ka või. Tundub, et mõni teinegi  alustas  oma päeva klaasi veiniga.
2 nädala pärast siis tütre juures stiilipidu-need  kuumad 80-dad. Otsime ja harjutame eeskavasid. Minul juba palju toredaid mõtteid.:D

reede, 10. august 2012

Naeratus, mis hajutab pilved.

Eile õhtul rattaga sõitma minnes tundsin esimest korda, et käes on sügis. Nii külm ja kõle polnud veel enne olnud. Muidugi polnud ma nii hilja varem sõitma ka läinud. Mõtlesingi, et  et jätan seekord vahele, aga siis sai harjumuse jõud minust võimust ja kummaline rahutus ei andnud asu. Vahel on nii, et süda valutab, aga pahasti pole nagu midagi. Selline tunne, et kohe, kohe juhtub midagi halba, aga tegelikult on kõik hästi. Selle vastu aitabki natuke omaette kihutamist ja siis jõuad koju nagu uuesti sündinud-reibas, optimistlik ja täis tegutsemistahet.
Esimest korda panin ööseks akna kinni, sest tuba oli nii külm.
Hommikul avastasin sireli all juba esimesed kollased lehed, mis sai kenasti kokku riisutud ja märkasin, et osa suvelillesid hakkavad otsa lõppema ning sügise alguse õitsejad astrid on täies ilus.
Esimest korda tegin keskkütte ahju tule, sest kogu elamine tundus kõle ja niiske.Oleksin võinud muidugi ka õhksoojuspumba tööle  panna, aga tahtsin, et soojus jõuaks igasse nurka ja soppi.







Lillede keeles tähendab floks leppimist ja nõusolekut. Peale tüli tuleks minna lepituse märgiks ühist meelt otsima floksikimbuga. Minule meeldivad nad aga ikkagi ainult aias. Lapsepõlvest on meeles, kui ema nad tuppa vaasi tõi, siis hakkasid üsna ruttu ta õied laudlinale pudisema.




Muidugi minu tomatid, mis mulle igal aastal mõne üllatuse teevad.
See siin peaks olema härjasüda. Öelge mis te tahate, aga oma kasvatatud tomati maitse vastu ei saa mitte ükski teine. Nad on hoopis erilisemad ja magusamad, kui kõik poe ja turu omad kokku.








Jalgrattale püstitasin ausamba. 6 aastaga suutsin ta nii läbi sõita, et seal polnud enam mitte midagi parandada. Kõik hammasrattad, käiguvahetaja ja muud jubinad olid nii kulunud, et odavam oli uus osta. Sellegipoolest on mõni tuttav siit enda ratta jaoks mõne tagavaraosa leidnud. Loodan, et talveks on ta endale teise elu saanud.
Tuleb välja, et seda kõike polegi nii vähe.Hilistel õhtutundidel koos lähedastega praksuva saunaahju ees istudes järgmise päeva plaane paika pannes tekib tõdemus, et elu on ikka tõeliselt elamist väärt.