Aeg miks kiirelt kaod...

Viimasel  ajal on selline tunne, et alles oli esmaspäev ja juba  jälle on reede. Vahepealsed päevad on kuhugi märkamatult haitunud. Muidugi on  ka palju sündmusi olnud. Käisime Kurtna laadal ja  mootorratta muuseumis. Meeldejääv oli ka õpetajatepäeva ekskursioon Tartusse, kus külastasime Jääaja Keskust. Seal saab läbi kolme korruse uurida jääajaga seonduvaid erinevaid teemasid, vaadata filme ja tunda ennast nii väikesena suurte mammutite kõrval. Käisime ka keraamika töökojas, mänguasjade muuseumis ja Eivere mõisas.
Mõisa omanikuks on energiline ja naerusuine jaapanlane, kes tutvustas meile oma mõisa eesti keeles. Saime naerukrambid, kui ta oma külalistest rääkis. Muidugi polnud kõikide  sõnade tähendus ta kõnes õige, aga ta ei lasknud sellest ennast segada. Näiteks rääkis  jahimeestest, kelle auto taga oli suur karu. Imestasime, et karud nii avalikult aias käivad. Pärast selgus, et auto taga oli ikkagi suur käru, aga käru peal oli tema jutu järgi puder. Muidugi muutus see puder varsti põdraks. Mõisal oli ka 2 kummitust nagu ikka ühel korralikul mõisahoonel  olema peavad. Üks oli kena daam ja teine väike poisike. Poissi oli jaapanlane ka ise kohanud ja esimesel korral  päris ära kohkunud. Täpset teavet poisi kohta polegi, aga kunagi on selles hoones olnud lastekodu ja ilmselt oli  midagi temaga siin juhtunud.
Lasteaias käib iga päev rekordarv lapsi kohal ja vihmased tubased päevad on päris väsitavad nii lastele, kui ka meile. Seda enam, et jälle on 2 peret lahku läinud ja lapsed elavad seda väga traagiliselt üle. Ühele lapsele on 4 aasta jooksul juba teine katsumus. Vanemad ei usugi ilmselt, et tegelikult kannatavad  lapsed rohkem, kui nad arvavad. Nad näevad, kuulevad vanemate vahelisi konflikte, nende agressiivset käitumist üksteise suhtes ja siis tekib neil hirm, mida nad meiega jagavad. Püüame igati lohutada, aga lapse muret see ära ei võta. Meie rühmas käib 25 last ja nüüdseks on lahku läinud juba 11 peret. See on päris mõtlemapanev arv. Muidugi mängib suurt rolli ka see, et paljud lähevad välismaale tööle ja siis kasvatakse lihtsalt lahku.

Lisaks lasteaia tööle olen ma 2 õhtut nädalas ka väikesele 2 aastasele poisile hoidjaks. Lapsega on mul kohutavalt vedanud. Oma ea kohta on väga arenenud, viisakas, tähelepanelik .Võttis mu kohe esimesel kohtumisel omaks ja nüüd oleme kõige suuremad sõbrad. Jookseb alati rõõmuga vastu ja on üldse eriline naerupall. Toon ta eralasteaiast tema koju ja olen seal niikaua kuni ta vanemad koju jõuavad. Päevad venivad küll väga pikaks, aga praegu pole ma veel kahetsenud. Vahel tunnen ennast küll nagu majapidajanna "Pilvede all" seriaalist. :D. Maja on tohutult suur ja ilmselt pole ma kõikidesse tubadesse veel jõudnudki. Mõned korrad on ema helistanud ja palunud mul perele söök valmis teha. Avastan siis suurt majapidamist ja kombineerin olemasolevate toiduainetega õhtusööki. Siiani on minuga  rahule jäädud ja ema räägib mulle alati, et ta ei tea mida ta minuta küll teeks. Ilmselt oleks siis minu asemel lihtsalt keegi teine, sest asendamatuid ju ei ole.
Õnneks on kohe, kohe tulemas nädalavahetus ja need päevad on ainult minule.