Esmaspäev, 31. jaanuar 2011


127 tundi.

Esmaspäev 31 jaanuar 2011

Kuna olen pool elu olnud õudukate suur fännaja, otsustasin üle hulga aja jälle kinno minna.
Lugesin selle filmi kohta palju kiitvaid argumente. 7 oscari nominent, mugandatud stsenaarium, kena mees peaosas, 3 kuldgloobuse nominent. No palju võib siis ühelt filmilt veel tahta.
Parim meespeaosa-James Franco veel pealekauba.
See on tõestisündinud lugu mägironija Aron Ralstoni ebainimlikest katsumustest päästa end pärast seda, kui langenud kaljurahn jätab ta kättpidi lõksu ühes Utah’ osariigi isoleeritud kanjonis. Film räägib üksikasjalikult sellest, mis kõik toimus nende 127 hullumeelse tunni eel, ajal ja pärast.
Dünaamilises vormis jutustatud “127 tundi” on pingeline lugu. Näitab milleks inimene on võimeline kui tahab ellu jääda. See on pesueht näide virtuooslikust filmitegemisest ja oskusest jäägitult ekraanil toimuvale kaasa elama panna, kuigi minu jaoks oli seal nii palju episoode, mida ma parema meelega kunagi elus enam ei vaataks. Näiteks see, kuidas ta oma käe ise ära nüsis või kuidas ta oma uriini jõi. Ei kujuta üldse ette, mida ise sellises olukorras teeks.
Tegelikult olen veel tänagi selle filmi mõju all ja mitte väga positiivses meeleolus.

Laupäev, 29. jaanuar 2011


Hapukapsas šokolaadiga.

Laupäev 29 jaanuar 2011 15.01

Tegelikult tahtsin ma seda kooslust juba jõulude ajal proovida, aga ei julgenud oma arvukatele miniatele ja väimeestele pakkuda. Mine sa tea, mida nad siis ämmast arvavad ja eks ma tahan ikka just see hea ämm olla, mitte selline nagu anekdoodis.

David Lebovitzi šokolaadikook hapukapsaga

100
g mitte väga haput hapukapsast (nt Uus-Kongo talu oma)
50 g kakaopulbrit
280 g e. 5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0.25 tl soola
150 g toasooja magedat võid
300 g suhkrut
3 toasooja suurt muna
1 tl vanilliekstrakti
2.5 dl väherasvast piima
Šokolaadiglasuur:
100 g tumedat 70% šokolaadi
50 g magedat võid
Valmistamine:
Kui hapukapsas on väga hapu, siis loputa külma veega. Suru hästi kuivaks ja haki terava noaga peeneks.
Kuumuta ahi 160 C kraadini. Määri 3liitrine rõngasvorm võiga.
Sõelu kakaopulber, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool kaussi.
Hõõru või suhkruga heledaks vahuks (nt mikseriga). Lisa ükshaaval vahustades munad ja vanilliekstrakt.
Lisa kolmandik kuivainesegust või-munasegule, siis lisa pool piimast ja sega läbi. Siis lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.
Vala tainas võitatud rõngasvormi ning küpseta 160kraadise ahju keskosas 45 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb.
Lase koogil vormis täielikult jahtuda, siis kummuta tordialusele.

Glasuuri tegemiseks sulata väikeses potis ettevaatlikult või ja šokolaad, sega ühtlaseks. Lase veidi jahtuda, siis tõsta lusika abil koogile, lastes glasuuril mööda koogi külge maha valguda.

Ise ma eriline koogisööja pole, aga uudishimust proovisin ikka. Kui poleks oma käega sinna kapsast hakkinud ja seganud, siis poleks ilmaski uskunud. Maitses nagu tõeline šokolaadikook mõnus ja mahlane. Kindlasti oleks sobinud mu jõululauale ja poleks minu mainet kahjustanud.
Ega mu teinegi tänane roog polnud just väga tavapärane. Elukaaslane on väga hea kokk ja on ise alati söögi valmis teinud. Ma ei imesta juba ammu kui ta kasutab koos selliseid toiduained, mille peale mina ei tulegi. Esimese võileiva tegi ta mulle sellise, et mul oleks pidanud vähemalt sama suur suu olema nagu Julia Robertsil, et seda läbi hammustada. Vaatasin siis seda kuhja ja teatasin, et siit on midagi puudu. Nimelt heeringas ja salatileht. Heeringaga oleks ta saanud seda täiendada, aga salatilehte polnud. Ütlesin siis, et kahju küll, aga jääb söömata. Nüüd ta teab juba ammu, et just nagu Eestile on kombeks 1 president korraga, nii ka minu võileival 1 kate korraga.
Täna sain siis veel targemaks, et ühepajatoidule võib peeti ka sisse panna. Polnud kunagi enne nii proovinud. Väga hull polnud, aga jään vist ikka oma retsepti juurde.

Neljapäev, 27. jaanuar 2011



Nii lihtne see ongi.


Neljapäev 27 jaanuar 2011 13.45

Tuletasin endale jälle meelde, et  3-aastaste rühmas 20 lapsega töötades läheb vaja 7 silma, 7 kõrva, 7 suud ja 7 kätt, et kõike näha, kõiki kuulata, kõigile vastata, kallistada ning aidata. 7 jalga mul ilmselt juba on. Hoolimata sellest oli see nii ilus nädal ja mul on isegi kahju, et pean oma tavalise töörütmi juurde tagasi pöörduma.
Viimase erilise päeva puhul tegime kõik endale pähe vot sellised kroonid ja olime kõik natuke aega printsid ja printsessid. Lõunamaa loomade nädala lõpetuseks värvisime, lõikasime ja liimisime vot sellised kaamelid. Kõik tulid nii ilusad ja uhked.
Ilm oli ka täna täiesti eriline. Nii päikeseline, karge ja mõnus. Sellel aastal pole minu mäletamist mööda sellist olnudki. Möllasime natuke hangedes, et endale ilusad punased põsed saada ja sõime isukalt tühjaks suure potitäie peedisuppi. Magasime nagu 7 magajat ja ärkasime üles hea tujuga, et uuesti tegutsema hakata.

Panen kirja ka tänased tõestisündinud lood. Lapsesuu ju ei valeta.

Tüdruk:"Minu emme on nii tugev.Ta oskab kõigil suud kinni panna."

***

Lapsed mängivad nukunurgas.
Tüdruk:" Poiss ei saa midagi aru. Istub lauda ja hakkab sööma, aga ma pole veel toitu pannudki ja ise veel isa."

***

poiss ja tüdruk  istuvad söögilauas ja söövad suppi.
Tüdruk:"Tead ma olen venelane."
Poiss:"Aga jõulupeol sa ei olnud venelane. Seal sa olid lumelill."

***

Kaua me peame veel magama? Ma olen juba väsinud.

***

Poiss joonistas pilti oma perest. Paberil olid ainult jalad. Tüdruk vaatas tükk aega ja ütles lõpuks:"Kuidas sina küll inimest joonistad. Ega nad ju ei sünni jalad ees. Kõigepealt tuleb ikka pea joonistada."
Poiss:"Kas sina tahad siis öelda, et sündisid pea ees..."

Teisipäev, 25. jaanuar 2011



Elevandist ja muust ka.

Teisipäev 25 jaanuar 2011 17.50


Sellest ajast, kui minu lapsed väikesed olid, on mul meeles tore raamat uudishimulikust elevandipojast, kes endale suured kõrvad ja pika nina sai.
Lasteaias on selle nädala teema just lõunamaa loomad. Mõtlesin, et oleks tore ka nendele lastele seda raamatut tutvustada. Raamat oli silmade ees, aga autor ei tulnud kuidagi meelde. Millegipärast arvasin, et see on Tšehhi kirjaniku kirjutatud. Lõpuks pika otsimise peale leidsin üles. Oli hoopis Poola kirjaniku Wanda Chotomska raamatus "Muinasjutud".
Mäletasin seda lugu hoopis teisiti. Sellest on ju tegelikult ka vahva multifilm. Ellu Puudist andis vist minu mäletamist mööda elevandile hääle.
Lastele aga lugu meeldis ja lõpuks voolisime veel toredad plastiliinist elevandid ka.

Panen kirja ka mõned meie tänase päeva naljad, mis kõik on Marteni suust.

Lõunase une ajal juhtus Marteniga väike äpardus.
Kui ma lina tahtsin vahetama hakata, teatas poiss mulle:"Ära selle tilga pärast hakka lina vahetamagi. Ma proovin homme rohkem. "

***

Riietumise ajal teatas Marten:"Õpetaja vaata mul on sukad rinnuni."

***

Oote ajal hakkasid tüdrukud äkki söögilauas vadistama.
Üks tüdrukutest teatas, et ta sõi eile mahlapulka.
Loomulikult olid siis pooled tüdrukud mahlapulka söönud.
Marten vaatas neid imestunud näoga ja teatas tüki aja pärast :"Mis mahlapulka, mis see veel on? Mul ei olnud peale kalapulga küll mitte midagi."

Esmaspäev, 24. jaanuar 2011


Hetke emotsioonid.

Esmaspäev 24 jaanuar 2011 22.40

Tänast lugu ajendas mind kirjutama armsa 3 aastase tüdruku lause söögilauas.
"Minu issi ja emme läksid tülli".
Lohutasin teda ja ütlesin, et küll nad ära lepivad. "Ei lepi." oli laps kindel."Elame emmega nüüd teises kohas. Issi ajas emme minema."
Märkasime tegelikult juba mõned kuud tagasi, et rõõmsameelsest tulesädemest oli saanud
nuttev tüdruk. Alati ärkas lõunauinakust nutuga ja väga raske oli teda maha rahustada. Kõige paremini mõjus süles hoidmine. Loomulikult ei tea mina tegelikke tagamaid, aga mina veedan just selle lapsega suure osa oma päevast.
Laps  on emotsionaalseks ja tundlikumaks muutunud.
Lapse normaalseks arenguks on vaja stabiilset keskkonda. Ta tunneb ennast turvaliselt kui ta teab, mis temast saab homme, ülehomme, kuigi lahus elavad vanemad on ilmselt parem variant, kui pidevalt kaklevad vanemad, kes on pinges ja närvilised. Olustik kandub ju lastele üle ja mõjutab neid.Viis kuidas lahku minnakse võib mõjutada lapse tulevikku. Kui lapse side ema või isaga katkeb järsult, siis võib ta teisest vanemast tugevalt sõltuma hakata.
Oleme püüdnud liigsetesse emotsioonidesse laskumata seletada lapsele, et emme ja issi armastavad teda. 3 aastased ei saa ju aru veel mõistest "abielulahutus".
Laste nimel kokkujäämine pole ka ilmselt kõige õigem variant.Tihti ju tuuaksegi toimimast lakanud suhte koospüsimise korral põhjuseks lapsed.Laste ja vanemate meelerahu on omavahel väga seotud ja vahel on ilmselt parem just laste nimel lahutada.
Iseenesest tundub ju õige, et pere juurest lahkunud vanem soovib lapse kasvatamisse oma panuse anda. Häda on aga selles, et iga lahutus on paratamatult ühe perekonna lõpp. Tihti tekib 2 perekonda, 2 eri maailma. Laps pendeldab kahe kodu vahet. Olen näinud, kuidas laps satub segadusse, sest ta ei tea kes talle lasteaeda järgi tuleb ja kuhu perre ta täna läheb. Lapsel kujunebki pikapeale välja oskus manipuleerida täiskasvanud inimestega.
Laps peab nägema, et ema, isa teda armastavad ja temast hoolivad ja on mõistlikud vanemad ka siis kui elavad eraldi. N
atuke peaksid ikka ka pingutama enda ja teiste pereliikmete emotsionaalse rahulolu nimel.

Pühapäev, 23. jaanuar 2011






Kuidas laupäeva sisukalt veeta?

Pühapäev 23 jaanuar 2011 17.40

Oleksingi vist oma laupäevase päeva 4 seina vahel mööda saatnud, kui mu vanem tütar poleks mulle uitmõtte pähe pannud. Olin terve hommiku koristanud, kütnud, süüa vaaritanud ja mehe auto istmekatteid õmmelnud. Polnud saanud mahti isegi aknast õue kiigata, mis seal toimub. Pealegi soovitas mu hea sõber mul kohe "marss õue" minna. Kuulasin teda (nagu alati), pakkisin kokku mõned asjad ja läkski lahti maale sõiduks.
Tahtsingi minna uudistama tütre köögi uut disaini ja koerabeebi vajas ka ülevaatamist. No mis see 100 kilomeetrit siis ikka on viluga visata. Jäärallit olen ma alati armastanud ja tütre juurde sõit ongi paras katsumus. Ega tema ei ela ju nagu normaalsed inimesed korralikult valgustatud ja lahti aetud magistraali läheduses. Ikka paksu metsa sees koos huntide ja karudega. Kährikud ja kitsed samuti seltsiks. Ma ei uskunud isegi, kui ta 9 aastat tagasi oma perega Tallinnast ära kolis ja Haapsallu elama asus. Sealt edasi viis nende tee Läänemaale mehe vanaema tallu, mida nad nüüd usinasti taastavad.
Vahel ma ikka samastan neid Ukuaru Minna ja Aksliga. Tütar on samuti see agaram pool, kelle peas on sadatuhat ideed, mida on vaja kohe ellu viia. Tema köögist pole mul mõtet kirjutadagi, seda peab ise nägema. Mina sain igatahes tõelise üllatuse osaliseks.
Teed on seal talvel sageli nii kinni tuisanud, et pole isegi aimata, kust rada läheb. Kõige kindlamaks sõiduvahendiks ongi lumesaan ehk buraan. Siis on alati teada, et jõuavad sihtkohta. Isegi koer on harjunud kaasreisijana kaasa sõitma.
Jälgisin tükk aega, kuidas väimees asju ajas. Ikka jälle buraani selga ja läks nii, et jutt taga. Ma polnud kunagi varem selle imeelukaga sõita proovinud. Nooruses olin kõike katsetanud veoautosid, mootorratast, teerulli ja ükskord isegi kombaini. No nüüd on see tükk ka tehtud ja peab ütlema, sain suure elamuse osaliseks. Ilmselt on mul nüüd uus sõltuvus. Võibolla peaks jalgratta buraani vastu vahetama.
Teisena pani väimees ette täpsuslaskmise. Loomulikult õhupüssist. Kes saab kõige rohkem jääpurikaid räästa küljest alla? Peab ütlema, et kõige viletsamaks ma ka ei jäänud.Täpselt see tugev Harju keskmine.
Õhtul oli küll tunne nagu oleksin Erna retkel käinud, aga laupäev oli igati korda läinud.

Neljapäev, 20. jaanuar 2011





Minu toimekas päev.


Neljapäev 20 jaanuar 2011 16.20

Mulle meeldib hommikul vara ärgata ja kohe tegutsema hakata. Tunnen ennast alati värske ja väljapuhanuna hoolimata sellest, kui kaua olen ma maganud.Tegin üle hulga aja endale ise kohvi ja mehele võileivad tööle kaasa. Sain hakkama küll. Kes siis ikka ennast kiidab, kui mitte mina ise.
Enne tööle jõudmist langesin veel rünnaku ohvriks . Ajas tõeliselt naerma, kuidas pisikene valge kassipoeg mind lasteaia värava juures luuras. Ise ei paistnud lume seest väljagi. Ainult tema tumedad nööbisilmad sihtisid mind luuravalt. Kui ma temaga kohakuti jõudsin, tuli nagu keravälk külg ees kapates minu suunas. Saba oli taga nagu lehvik. Küllap ta ikka arvas, et ta ajab mulle tõeliselt hirmu nahka. Tegi hoopis tuju heaks.
Lapsed olid ka täna nii kukupaid ja tublid hoolimata sellest, et neid oli kohal päris palju ja käes oli juba nädala neljas päev. Kleepisime nii vahvad varesed, et ei saa neid kohe mitte ainult enda teada jätta.
Aitasin jalga 40 saabast, panin kätte 40 kinnast, tõmbasin kinni lugematul arvul lukkusid ja sidusin lõputult mütsipaelu.
Möllasime lastega 1,5 tundi õues lumehangedes. Tegelikult on see ääretult vahva. Saime kõik endale rõõmsa tuju ja punased põsed.
Ainult ühe lapsega jäin hätta kui ta mulle teatas, et ta seeliku varrukad on märjad. Igaks juhuks küsisin üle, et mismoodi. Sain lausa pahase torina osaliseks, et kuidas ma siis nii lihtsast asjast aru ei saa. No katsun siis ennast edaspidi parandada.

Teisipäev, 18. jaanuar 2011




Kõige nunnum koer.


Teisipäev 18. jaanuar 2011 17.45


Ei saa kohe teisiti kui pean oma tütre koera pildid siia panema. No natuke on oma tõuga sassi läinud, aga ega see polegi kõige tähtsam. Isa juhtus olema bernhardiin ja ema tiibeti mastif. Ega armastus ju küsi tõust ja nahavärvusest. Kutsikad sündisid aga kõik nii armsad ja toimekad.
Kindlasti tuleb temast suur õuekoer. Vahvaks täienduseks taksile. Üks on pikk ja teine suur. Nimed ka Robi ja Bobi.

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011


Ilm on hukas.

Esmaspäev 17 jaanuar 2011 13.32

Nädalavahetus algas parajate külmakraadidega. Talv tahtis meile otsekui näidata, et pole ta veel surnud midagi ja on endiselt täie tervise juures.
Tegelikult oli ju laupäev hoolimata 15 miinuskraadist mõnus, päikesepaisteline ja tõeline talvepäev. Õhtul oli sama külm, aga puud olid kaetud härmatise looriga, taevas oli nii selge ja tähed särasid. Tõeline talvine idüll. Isegi talvetüdimus oli kadunud. Värske äsjasadanud lumi oli kõik sulajäljed peitnud ja ümberringi oli nii valge ja puhas.
Veel pühapäeva õhtulgi näitas kraadiklaas miinuskraade, aga öösel ärkasin tugeva mütsatuse peale üles. Sula oli kohale jõudnud ja viimasedki lumeriismed katuselt kaasa haaranud. Kell 6 näitas kraadiklaas juba 0,6.
Ma pole oma eluaja jooksul sellist lund küll näinud. Maapind oli kaetud nii tugeva kummis koorikuga, mis sätendas ja säras tulede paistel. Oli täpselt selline tunne nagu oleks keegi selle valge glasuuriga üle valanud. Mitu korda seisatasin, sest minuni kostsid ebamäärased helid. Lõpuks sain aru, et see oli lumi, mis krigises. Just krigises!Tundus nagu oleks talv tõesti lumekooriku alla vangi jäänud ja nüüd krigistas seal vihaselt hambaid.
Nüüd sajab juba täiega vihma ja Pääskülas on igatahes +5.

Pühapäev, 16. jaanuar 2011


Kuuse lahkumine.

Pühapäev 16 jaanuar 2011 16.16


Tänasega said ka minu majas pikad pühad otsa. Kuusk oleks ju võinud tegelikult veel mõne nädala olla, sest ega ta eriti okkaid ei kippunud loovutama. Küllap on aga igal asjal oma aeg ja juba 11 kuu pärast võime jälle uue kuuse tuppa tuua. See aeg polegi ju teab mis mägede taga. Varsti on juba jaanipäev ja siis jälle jõulud. Nii lihtne see ongi.
Keskkütte ahju ei raatsinud aga teda veel ajada. Las ta talvitub mõne päeva õues ka.

Laupäev, 15. jaanuar 2011


Korowaid.

Laupäev 15 jaanuar 2011 15.20

Lugesin "Postimehest" Hendrik Relve retke korowai rahva juurde juba eelmise nädalal, aga millegipärast ei saa kuidagi mõtteid sellest eemale.
Tundub täiesti uskumatu, et tänapäeval on Uus -Guinea saarel veel inimesed, kes söövad puutõuke, kasutavad kivikirveid, käivad ringi peaaegu alasti ja elavad puu otsas.
Neil puuduvad igasugused kodanikuõigused ja keegi ei tea isegi kui arvukas see rahvas on. Võib arvata, et lähema 20 aasta jooksul satuvad nad tihedasse ja vahetusse kontakti tsivilatsiooniga ning neist saab pooltsiviliseeritud rahvas.
Pered on neil väikesed. Tavaliselt koosneb kuuest liikmest: isa, ema, paar last ja vanavanemad. Väikelaste suremus on muidugi suur- 50% Piltidelt paistavad kõik mehed ja naised eatud. 40 aastane mees ongi selle rahva mõistes vana.
Igapäevane elukorraldus on neil hästi paindlik. Just vastavalt tujule. Hommikuti magatakse kaua und on. Kes esimesena ärkab teeb süüa ja kutsub teised ka sööma. Peale sööki vaadatakse ilma, kui viitsivad, siis lähevad jahile, kalale või metsa söödavaid usse, putukaid ja juurikaid korjama. Kui ei viitsi, siis pole sellest ka midagi. Päeva võib ka niisama nokitsedes õhtusse saata.
Relvadeks vibu ja kivikirved. Kangesti tulevad meelde leheküljed ajalooõpikust.
Eriti võikalt kõlab nende püha tõugusöömaaeg. Neid süüakse toorelt, küpsetatult kui ka piruka sees. Peetakse maha lausa saagotõugufestifale, kus tantsitakse lauldakse ja süüakse tõuke mitu ööd-päeva järjest.
Hendrik Relvegi tunnistab, et kõige hõrgumad on just värskelt tüve seest nopitud tõugud. Tuleb ainult meeles pidada,et enne tõugu suhu pistmist tuleb tal pea otsast kaksata. Vastasel juhul võib ta oma oma võimsate lõugadega keelest valusasti kinni võtta.
Nii tänaseks on ilmselt minu söögid söödud.

Neljapäev, 13. jaanuar 2011


Oh seda lapsesuud...

Neljapäev 13 jaanuar 2011 16.36

Ehitasime täna oma rühma lastega suure liumäe. Üheskoos avastasime, et kõige parem ongi sealt lasta alla "pepulauaga". Ütlesin, et kellel on see kodus olemas võtku homme kindlasti lasteaeda kaasa.
Üks poiss jäi väga mõtlikuks. Peale väikest arupidamist teatas ta kõva häälega:"Õpetaja minul on kodus ainult söögilaud!"

Teisipäev, 11. jaanuar 2011


Viriseks ka natuke vahelduseks.

Teisipäev 11 jaanuar 2011 13.38

Tulin just õuest. Mitu päeva juba selline imelik tunne.Õhus oleks nagu kevadet tunda. Loomulikult! Seda meie igapäevast ollust, millega me oleme harjunud regulaarselt tegelema, pole mitu päeva sadanud. Väljas suur sula. Katustelt langeb veel viimaseidki lumeriismeid ja suurte puude all seistes on oht, et kohe, kohe valatakse Sind hangega üle. Räästad tilguvad ja esimesed kevadekuulutajad on ka lume alt välja sulanud. Nad vahivad Sind just sellise laialivalgunud näoga otsekui oodates, millal Sa täies lastis sinna sisse prantsatad. Ega see polegi kerge ülesanne. Head sissekäidud talvesaapad otsustasid just nüüd eikunagimaale minna ja laveeri siis tibi kontsadega junnide ja jääkonarluste vahel.
Küll see inimene võib ikka rahulolematu olla. Miski talle ei meeldi. Lumerookimine kippus viimasel ajal lemmiktegevuseks ja jututeemakski kiskuma, aga selliseid koledaid, libedaid tänavaid me ju ka ei tahtnud. No tuleks kasvõi lundki!

Neljapäev, 6. jaanuar 2011


Mõeldes emale.


Neljapäev 06 jaanuar 2011 13.30

Õnneks sai eilne päev mööda, kuigi ega ma sellest hommikust eriti palju ei mäletagi. Nii vilets oli mul viimati olla augustis, kui toibusin haiglas peale seljasüsti operatsioonist. Täna jälle oma tavalises tempos tööle kepsutades, muigasin endamisi kui vaatasin oma eilseid istumisjälgi lumehangedes.
Neid oli ikka päris mitu. Tavalise 10 minuti asemel kooberdasin ma koju üle poole tunni. Siia ma aga jõudsin ja täna olen jälle täis energiat ja töölusti. Hommikul võtsid lapsed mu niisuguse rõõmukisaga vastu nagu ma oleks ei tea kui kaua ära olnud. Vot nii vähe on õnneks vaja, et ennast jälle hästi tunda. Eilne päev saigi tegelikult täitsa maha magatud ja ega ma ei imestanudki kui kell 4 öösel oli mu uni läinud ja mõtted ema peale läksid.
Täna on tema surmaaastapäev ja õige aeg lapsepõlvele tagasi mõelda.
Olen oma vanematele väga tänulik ilusa ja helge lapsepõlve eest. Olin pere pesamuna ja loomulikult ema lemmik. Pole siis ime, et vahel vaadati mu üleannetustele läbi sõrmede ja sain alati kõik asjad kergemini andeks, kui teised õed. Ega minuga tegelikult väga lihtne polnudki. Mul olid juba lapsepõlves igasugused imelikud ideed, mis tuli tingimata ka läbi proovida ja katsetada. Ema närvid olid vahel viimse piirini viidud, kui ma jälle koju saabusin põlved lõhki ja riided mustad. Polnud minu jaoks ükski aed, ega puu liiga kõrge. Kõik tuli läbi proovida. Isegi imestan, et pääsesin ilma suuremate traumadeta.Ühte ma mäletan küll, kus mul ikka päris hästi ei läinud. Nimelt katsetasin 3 aastaselt kuidas saab 3-rattalisega kivitrepist alla sõita. Ratas oli selline puust sadulaga ja esiratta küljes vändad. Arstitädi õmbles mu pea ilusti kinni ja elasin rõõmsalt edasi. No suureks ma kasvasin ja jõudsin ka emale enne tema surma samasugust hoolitsust üles näidata. Loodan, et ta tundis oma viimastel kuudel minu juures, et teda armastatakse ja ta on meile vajalik. Kahju ainult, et minu viimane neljas laps ei saanud kunagi oma vanaema tundma. Ega ma siis ei teadnud ju veel isegi, et ta minu juurde tuleb. Sinna oli veel 4 pikka aastat aega. Täna ma mõtlen aga oma emale ja olen talle südamest tänulik kõige hea eest oma elus.

Laupäev, 1. jaanuar 2011


Kui elektrit ei ole...

Laupäev 01 jaanuar 2011 23.00

Mitte, et ma tahaksin nüüd uue aasta esimesel päeval kohe virisema hakata, aga natuke ju võib ikka ja nii mokaotsast.
Tegelikult olid mul ju ilusad jõulud ja aastavahetuski oli hoopis teistsugune kui viimasel kolmel aastal. Kõik peaks ju olema hästi. Ei pidanud ise mitte millegagi vaeva nägema ja nautisin külalise rolli. Lihtsalt läksin nagu Tuhkatriinu ballile, kus kõik oli valmis ja ootas mind.
Nüüd lõpuks oma igapäeva ellu tagasi jõudes ootas mind külm maja, tühi külmutuskapp ja ääreni täis mustapesu korv. Kuna lapsed olid kõik laiali ja kedagi polnud veel niipea oodata, asusin virgalt tegevusse. Kõigepealt tuli keskütte ahju, siis pesumasin tööle ja lõpuks kala praeahju. Lumerookimine pidi natuke ootama. Tahtsin enne üksildases rahus tassi kohvi juua. Parajasti kui vett kannu lasin, oli äkki majas täielik pimedus. Esimese ehmatusega mõtlesin, et midagi juhtus minu majas. Välja vaadates avastasin, et tänav pime, naabrimajad pimedad ja üldse terve Vabaduse puiestee pime. Siis pahvatas mulle, et mul ju ahi ääreni puid täis ja pumbad ju ka ei tööta ilma elektrita. Riketesse helistades selgus, et enne südaööd pole lootustki. Järelikult kähku päästeoperatsioonile. Temperatuuri näidik hakkas juba 100-ni jõudma. Viimane aeg tegutseda. Ei tea isegi kuidas mul õnnestus puud kätte saada ja ise ellu jääda.Vingumürgitusse ei tahtnud küll surra, aga ega see kaugel polnudki. Päästeoperatsioon edukalt sooritatud, läksin käsikaudu üles haavu lakkuma. Nägin vist küll välja nagu hiljuti meie lasteaeda külastanud Tahma -Toomas. Aga oma keskküttesüsteemi olin vähemalt selleks korraks päästnud.
Mõtlesin mida edasi teha. Kaua sa ikka jaksad küünlavalgel telekat vahtida ja pealegi veel ilma kohvita. No olgu, olgu. Jooks kasvõi teed ja mida veel vahtida seda külmetavat lõhe praeahjus. Inimene on ikka nii abitu ilma elektrita.
Õnneks on mul veel teinegi hobi, mis ei vaja elektrit. Loomulikult lumerookimine.Taevataat on ikka õnnistanud meid lumega, et me keegi ei peaks selle puudusesse surema. Annaks talle ikka pikka iga ja tugevat tervist selle eest. Minu lumevirnad said täna küll eriti hoolikalt paika pandud. Just nagu joonlauaga sirgu aetud. Ega ma siis ju veel isegi ei teadnud, et ma pean 8 tundi ilma elektrita veetma.
Lõpuks tuppa tagasi jõudes, süütasin kõik oma 100 küünalt, kerisin ennast mõnusasti oma leopardi mustrilisse pleedi ja mõtlesin, et tegelikult olen ma ju alati küünlavalgust armastanud. Nii romantiline.