Vihula mõisas.

Seekord veetsime oma nädalalõpu  Vihula mõisas.
Vastuvõtul meeldis mulle see, et infovoldikul, mis meile anti, oli juba kirjas minu nimi. 
Mõisa kompleks on kena ja maalilise asukohaga.
Väga ilus loodus, palju huvitavaid hooneid, härrastemaja stiilse interjööriga.
Meie broneerisime endale toa Aidamajja.  Puhas hubane tuba, ülimugav voodi ja muidugi padjad. Enamasti on padjad ikka sellised veidi väsinud olemisega, aga siin olid just sellised nagu oleksid  äsja poelettidelt tulnud.
Õhtul toimus ka Alen Veziko kontsert "Seitse."
Kas me nüüd just tema fännid oleme, aga kui juba kohal olime, siis tuli kõik võimalused ära kasutada. Igatahes oli päris võimas ja ei kahetse, et otsustasime ikkagi kuulama minna.
Restoran üllatas elava muusikaga.
Toit oli väga maitsev. Part oli just nii küpsetatud nagu minule meeldib.Mees küll pisut torises oma notsu üle, aga see oli rohkem moe pärast.
Ujulaga jäime ka rahule. Mina oleksin  muidugi aurusaunale eelistanud leilisauna, aga meeldis, et meie külastuse ajal oli ujulas vähe rahvast ja saime privaatsust nautida.

Hommikusöök oli nii rikkalik, et enamus jäi proovimata. Silmad veel vaatasid ja imetlesid, aga rohkem ei oleks lihtsalt kõhtu mahtunud.
Tegime kogu mõisale tiiru peale. Vahvad on ka pood ja muuseumid. Palju huvitavaid sildu ja jõgi.

Vahepeal oli selline tunne nagu oleks teise sajandisse sattunud. Kahest päevast jääb ilmselgelt väheks, et kõike vaadata ja imetleda. Kindlasti tuleme suvel siia veel tagasi, aga siis juba pikemaks ajaks, sest siin on  avastamist veel küllaga. Muist hooneid on talveks kinni pandud ja matkarajad tahaks ka läbi käia.

Mitu vastlakuklit mahub sinu  päeva?

Tahaks juba kirjutada, et plirts- plärts käes on märts, aga kui eile hommikul silmad lahti tegin siis pilt, mis õues avanes oli ikka hoopis midagi muud.
Sellist kogust lund pole tükk aega korraga nii palju maha sadanud.
Nädal aega saingi siis ainult oma lumeroosi ja kellukesi imetleda. Nüüd on kõik jälle paksu lume all
Mehe auto oli üleni lumme mattunud ja lisaks oli sahk veel suure valli  ette ajanud. Kasvuhoone ägas raskuse all ja oli tükk tegemist, et üldse sinna jõuda.
Lastel oli muidugi lõbu laialt. Vastlapäev missugune. Lund põlvini ja liug ise läks ikka päris pikaks, sest lume all oli veel jää. Polnud isegi kelku vaja. Tagumik ajas asja ära  ja linad tulid hästi  pikad.
Voolisime muidugi ka plastiliinist vastlakukleid  ja kõigil olid suud naerul kui avastasid, et õhtuooteks olidki just samasugused nagu nad hommikul meisterdanud olid.
Mina pole küll kunagi aru saanud mis võlu selles saiaplönnis ja törtsus vahukoores on, et seda sööma peaks. Ma võin neid kaugelt vaadata, aga pole vist elus ühtegi ära söönud. Meie kolmesed olid aga armsad oma valgete vuntside ja habemetega.