Laupäev, 1. september 2018

Sügiseselt.


Öö läbi sadas vihma.
Astrid on ammu oma õied valla löönud ja minu jaoks on nad alati sügisega seostunud.

Eile läksid lasteaiast siis viimased vaprad, kes veel kooli alguseni olid alles  jäänud.
Mis seal salata, tükike südant läks jälle koos nendega.  Pisut pisaraid, kallistusi ja natuke tühjust hinge ka. Praegu ei usu veel isegi, et esmaspäeval jäävad nende kohad tühjaks ja meile jäävad ainult meie 2-3 aastased.
Kindlasti algab neil uus huvitav eluetapp ja ma usun, et nad saavad kõik väga hästi hakkama.
Lubasid küll, et hakkavad  iga päev külas käima, aga  uued väljakutsed võtavad kindlasti lõviosa nende päevast. Üks tüdruk arvas, et  kool võiks alles 100 miljoni aasta pärast alata ja nii tore oleks veel lasteaias käia.
Muidu ei saanudki aru kui suured nad juba olid, aga meie tillukeste toolide ja madalate laudade alla ei tahtnud nende jalad enam  äragi mahtuda.
Uued väikesed on  armsad. Hoolimata sellest, et neid tuleb praegu veel palju abistada, õpetada, süles hoida, lohutada tunnen ma ikkagi, et ma olen õiges kohas ja see kõik meeldib mulle väga.

Mida siis veel soovida? Eks ikka kaunist septembrit ja ilusat koolialgust kõigile.
Suvi sai kuidagi kiirelt ja ootamatult otsa.