Esmaspäev, 1. september 2014



Tere kool.

Emme tead homseks oleks vaja töövihikute raha üle kanda ja siis söögiraha tõusis veel 10 eurot, sest me oleme ainuke 12 klass sellel aastal ja üldse selles koolis. Ekskursiooni rahade peale peaks mõtlema, sest me otsustasime, et sõidame selle aastal kuskile kaugemale ja korraga oleks see liiga suur summa ja siis hakkame iga kuu natuke sinna fondi koguma. Ja siis peaksime veel lõpuõhtu koha broneerima ja selle ära maksma, sest muidu on kevadel kõik kohad juba kinni ja me ei saagi sinna kuhu me tahame.
Appi, appi ja täna on alles esimene september.

Esmaspäev, 4. august 2014


Elu on ilus.

Praegu on just selline suvi, mis mulle on alati meeldinud.
Päikest, sooja ja palju erinevaid veekogusid enda karastamiseks, kuigi jah kui päris ausalt tunnistada siis veekogud on muutunud nii soojaks, et ega väga värskendavalt enam ei mõjugi,  aga pole  hullu. Ikkagi on hea ujuda ja esimest korda üle mitme aasta on mul tõeline puhkus. Oskasin oma puhkuse planeerida just õigele ajale ja terve imeline nädal on veel ees.
Need üksikud korrad, mis ma Klooga-ranna Noortelaagris tööl olen olnud ei lähe arvesse, sest need on kõik olnud nagu vahelduseks ja alati on hea vahepeal pisut lisaraha teenida. Eriti kui seal makstakse tõesti hästi. Ma ei teeni lasteaias terve päevagagi nii palju kui seal paari-kolme tunniga. Nii, et virisemiseks pole tõesti mitte kõige vähematki põhjust. Mina olen roosa ja rõõmus. Tegelikult vist ikka päris pruun. Lapselaps hüüab mind väikeseks neegriks, sest ma olen nüüd meie peres kõige lühem.
Selle kuu sisse on mahtunud pisut reisimist, grillimised sõpradega, paadisõidud Saadjärvel ja vanema tütre sünnipäev Läänemaal koos öise Ehmja mõisa varemete külastusega.
Päris põnev oli keskköööl siseneda mõisa keldrisse, kus valgust oli ainult nii palju, kui näitasid mobiilide taskulambid ja ümberringi lendasid nahkhiired.
Neljapäeval veel väike reis ja siis võib rahuliku südamega esmaspäeval väljapuhanuna oma tööaastat jälle alustada.







Reede, 4. juuli 2014





Miski pole enam nii kui enne, kuigi samas tunnen, et kõik on siiski just nii nagu kogu aeg minu elus on olnud. Hing rõkkab sees, aga vahel on ka hetki, mil maandun  jälle põlvedele ja ütlen, et siin ma nüüd olen. Lasen kõigest lahti ja ei hakka enam vastu.
Igal hommikul tõuseb päike ja ma tajun muutusi enda sees. Mida otsivad mu silmad või mida tahavad kuulda mu kõrvad? Hindan seda, et kuskil on olemas keegi, kes viib inimesi kokku ja lahku ning otsustab, et sellel korral oled sa selleks täiesti valmis. Sellepärast ilmselt saangi nüüd  tunda elus seda head, millest korra olen juba ilma jäänud.

Naabrinaine aga arvas, et ilmselt olen ma hoopis nõid.:D
Ta esimene laps pidi sündima jaanipäeval, aga veel 4 päeva hiljem kõndis ta vapralt oma suure kõhuga. Lohutasin siis teda, et 29 juunil sünnib tal poeg, kes kaalub 3.200 ja on 48 cm. pikk.
Sain 30 juulil sõnumi.

Meie poeg sündiski 29. Juuni kell 3.02 kaalus ka nagu sa ennustasid 3172 (sinu 3200) ja pikkus 49 cm. (sinu 48).No natuke võivad ju kaalud ka valetada.












Teisipäev, 24. juuni 2014




Hommikune kohviaroom, värskete saiakeste lõhn, sinu  kallistus. Minu elus on palju ilusaid asju. Lõpuks ometi tunnen, et olen jõudnud õigele teele. Meil kõigil on oma lootused. Ma ei soovi palju. Ma ei taha ilmvõimatut.
Öös on viirastusi, öös on õudu.  Me jookseme läbi heina jõe poole. Ma oleksin Sind nagu terve elu tundnud. Eelmistes eludes ka. Sa oled mu Saatus.

Kolmapäev, 11. juuni 2014






Ma ei kujuta ette kui palju on maailmas neid inimesi, kes tunnevad ennast üksildasena. Ma mõtlen just neid, kes ei ole kunagi tundnud seda tunnet kui süda tõmbub igatsusest kokku ja sees pole seda õiget põlemise tunnet. Kui  hinge täidab tühjus ja lootusetus ning  peas keerleb ainult üks mõte kas see jääbki nii. 
Inimene pole loodud üksi olema. Ta vajab armastust. Päike võib üksi taevas särada, aga mitte inimene. 
Öeldakse, et soovidega peab ettevaatlik olema sest need...
Oleks kõik nii lihtne nagu mannavahu keetmine. Olen vist üks nendest, kes siiamaani mõtleb, et on olemas selline armastus, mida me võime raamatutest lugeda ja filmidest vaadata. Armastus, kus ületatakse kõik takistused, mis ei kustu kunagi.
Minu elus on palju asju, mis ei jäta mind kunagi külmaks. Süda jätab lööke vahele ja hinge tekib ärevus kui näen möödasõitvaid mootorrattaid. See oli üks osa minu elust ja tundub, et nii jääbki. Salmi osa on küll pisut erinev, aga refrään kordub. Mina olen igavene teine.

Neljapäev, 29. mai 2014








Imelik, et pidin enne nii vanaks elama, et jõuda aega mil   tunnen, et ma ei  ole mitte milleski kindel.
Aega, mil  sõidan nagu valgete purjedega purjekaga merel.
Aega, mil  olen lõpuks rahul ja samas ka nii rahutu.
Aega, mil kõik on ebakindel, aga ikkagi hakkan taipama, et mul on olemas minu vikerkaar.
Aega, mil tunnen, et  üks pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna.
Aega, mil saan aru, et olen eriline  inimene mõne teise jaoks kõigi oma  erinevate nukkide ja lohukestega.
Aeg enda tundma õppimiseks võib kuluda muidugi elu lõpuni, aga täit sotti ei saa ikkagi.
Iseennast lugedes on nii, et iga kord kui arvad, et nüüd tunned ennast läbi ja lõhki, siis tegelikult avastad, et pole esikaanelt kaugemale jõudnudki.









Laupäev, 24. mai 2014



Love kills.



Need sõnad oli keegi kirjutanud suurelt terviserajale kus ma rattaga sõitmas käin.
Ausalt öeldes olin ise ka hommikul suures masenduses. Pea lõhkus meeletult valutada ja paljas mõte kohvile ajas iiveldama.
Mõtlesin, et nüüd ongi just see koht käes nagu meil viimasel kooitusel räägiti.
Mõned inimesed pidid enne surma saavutama tohutu energia, muutuma väga toimekaks ja siis äkki totsti kokku kukkuma. Ma olen  juba tükimat aega tundnud, et  mul oleksid nagu tiivad selga kasvanud. Elu tundub nii ilus  ja kerge.
Õnneks aitas ühest peavalutabletist ja ikkagi tassist mustast kohvist.
Pesin puhtaks kõik teise korruse aknad ja kardinad, kaevasin selleks korraks jälle välja  hekialused naadid ja läksin rattaga sõitma.
Oleksin  ma ainult teadnud, et  pean jala koju vantsima, siis poleks ma nii kaugele kihutanud. 10 km kruusast teed, trahh,  põmm ning mina jalamees. Vedas vähemalt, et  ma ise ninali ei lennanud. Ega palju puudu ei jäänud ka. Minu selle suve lemmiku hõbedasest litritega jalavarju nina sai küll kannatada. Marssisin palavaga  kõik need 10 km tagasi hing täis, sest sihtmärgini jäi ainult paar km. Oleks  keegigi lohutanud ja pead silitanud, et pole hullu küll kõik saab korda, aga ei midagi.
Terve tagasitee püüdasin mõelda  ilusatele asjadele. Sellele, et varsti on teisipäev ja siis tuleb mees Soomest tagasi. Ja siis veel ühe 3 aastase tüdruku sõnadele, kes puges mulle sülle ja ütles, et ma olen nii armas ning mul on emme lõhn juures. Kuidas küll 3 aastased oskavad vahel nii hinge pugeda?
Põrutasin ratas käekõrval otse töökoja uksest sisse ja palusin korda teha.
Mehhaanik  ainult muigas kui sai teada mis juhtus ja arvas, et  on mul raske jalg, aga ratta kilometraazi vaadates  küsis kohe mitmes kett  on? Selgus, et  oleks pidanud  vähemalt viies olema, sest ühe keti eluiga on 1500 km ja peale seda hakkab juba hammarattaid sööma. Mul polnud sellest aimugi. Selleks korraks sain ratta ajutiselt korda, aga suuremaks remondiks panin aja kinni.


Kolmapäev, 14. mai 2014



Otsin iseennast... Juba pikemat aega. 
Elu on nagu roosa ja täpiline unistus, mis  paneb jätkuvalt imestama. Kõigepealt peaksin  jõudma selgusele iseendas.Tunnen küll seda tunnet, mis peaks olema kellegagi koos olles, et mõistus ei tööta, süda peksab, käed värisevad, et üks pilk ütleb kõik ja sõnu polegi vaja. Millegi vähemaga leppida tundub sulaselge lollusena, aga nagu mu horoskoop ütles mõned päevad tagasi, et ma vajan oma ellu muutust, aga parim muutus  on see, kui ma ei pea midagi muutma.
Tundub, et sellel on tõepõhi all. Ehk kui ma piisavalt hästi kuulaksin, siis ilmselt kuuleksin isegi seda, mis mul endal öelda oleks. Ei tea..






Esmaspäev, 5. mai 2014



Motoorne rahutus.

Sellist elu nagu praegu pole ma kunagi  varem elanud.
2014 aasta algus oli päris kurb, aga nüüd olen jõudnud hoopis isemoodi maailma. Maailma,  kus on palju muusikat, rokkareid, patsiga poisse, kontserte, mootorattaid, kiireid autosid.
Ma ei teagi veel mis minu osa seal on, sest viimasel ajal pole mul palju öelda. Kuulan küll huviga, osavõtlikult, mõtlen kaasa ja imestan.
Imestan ikka ja jälle selle üle kui pisikestes asjades võib rõõm vahel peituda. Tulesädemetes, mõnusas meloodias, naeratustes, maitsvas toidus, heas veinis, päikeses, lemmikloomades ja kallistustes.
Üritan seda kõike iga päev märgata ja mõista. Ma ei teagi veel mis mind seal  õnnelikuks teeb. Pea on täis kummalisi mõtteid. Vahel on sellest isegi raske aru saada ja veel raskem sõnadesse panna, aga ühte ma tean. Seal kollases majakeses sadade kilomeetrite kaugusel on rahu ja vaikus, seal jääb aeg seisma.





Esmaspäev, 14. aprill 2014


***

Olete näinud mis nägu teeb mees kui ta hommikukohvi sisse panna 2, 5 lusikatäit soola ja see korralikult veel läbi segada?
Mina  polnud ka enne näinud, aga selles saab ta süüdistada ainult iseennast.
Kes käsib  hoida soola  ilusas väikeses  kristallist  kausikeses. Ma tean küll, et teise üle ei ole ilus naerda, aga ikkagi ...mina ju ei joo suhkruga kohvi.

Neljapäev, 20. märts 2014


Kõik läheb mööda.

Ma ei taha matustel käia. Loomulikult ei taha seda ilmselt mitte keegi, aga see on paratamatus, et inimesed surevad.
Mõtlesin kaua kas lähen naabrinaist ära saatma või mitte ja jõudsin järeldusele, et emotsionaalselt on see mulle liiga raske  ja ma lihtsalt ei suuda seda teha. Liiga palju vanu haavu läheksid jälle lahti ja seda enam, et aasta oli juba ühe surmaga alanud ning  nüüd 3 kuud hiljem juba teine. 
See, et ma otsustasin mitte minna ei tähenda muidugi seda, et ma ei austa või ei hooli temast, aga ma teen seda lihtsalt omal moel. Inimese leinamine on igaühe sügavalt isiklik asi. Miks ma peaksin seda tegema suure rahvahulga ees?Igaüks leinab just nii nagu tema süda ütleb.
Natuke hinge läks ka kirjasõbranna jutt, kes arvas, et ma pean ikka minema ja see on viimane lugupidamisavaldus naabrinaisele ning ma demoniseerin surma üle.
Ostsin valge roosi, läksin naabrimehe ukse taha ja rääkisin talle kõik südamelt ära. Kergem hakkas ja naabrimees tänas mind, et ma selline olen. Ta mõistis mind täielikult ja sai minu tunnetest aru.


Minu silmade ette jääb aga veel kauks ajaks pilt naabrinaisest, kes seisis oma kodutrepil naeratas ja lehvitas mulle.

Kõik läheb mööda.



Ma ei taha matustel käia. Loomulikult ei taha seda ilmselt mitte keegi, aga see on paratamatus, et inimesed surevad.
Mõtlesin kaua kas lähen naabrinaist ära saatma või mitte ja jõudsin järeldusele, et emotsionaalselt on see mulle liiga raske  ja ma lihtsalt ei suuda seda teha. Liiga palju vanu haavu läheksid jälle lahti ja seda enam, et aasta oli juba ühe surmaga alanud ning  nüüd 3 kuud hiljem juba teine. 
See, et ma otsustasin mitte minna ei tähenda muidugi seda, et ma ei austa või ei hooli temast, aga ma teen seda lihtsalt omal moel. Inimese leinamine on igaühe sügavalt isiklik asi. Miks ma peaksin seda tegema suure rahvahulga ees?Igaüks leinab just nii nagu tema süda ütleb.
Natuke hinge läks ka kirjasõbranna jutt, kes arvas, et ma pean ikka minema ja see on viimane lugupidamisavaldus naabrinaisele ning ma demoniseerin surma üle.
Ostsin valge roosi, läksin naabrimehe ukse taha ja rääkisin talle kõik südamelt ära. Kergem hakkas ja naabrimees tänas mind, et ma selline olen. Ta mõistis mind täielikult ja sai minu tunnetest aru.
Minu silmade ette jääb aga veel kauks ajaks pilt naabrinaisest, kes seisis oma kodutrepil naeratas ja lehvitas mulle.











Neljapäev, 13. märts 2014




 Ainus kindel asi meie elus on see, et me kõik kord sureme, kuid me ei tea millal, kus, miks ja kuidas see toimub.
Helistas  naabrimees ja ütles, et istugu ma maha. Mu süda aimas kohe halba ja ma ütlesin, et ma ei taha mitte midagi kuulda.
Minu hea, lahke naabrinaine, kellel   polnud täitunud veel 60 aastatki, kellega olime kõrvuti sõbralikult elanud üle 30 aasta,  kes oli mind alati toetanud nii heade sõnade kui nõuga, kes ise oli ka arst, oli öösel surnud südame seiskumise tagajärjel.
Just täna  lilleseemneid mulda pannes olin mõelnud, et ma salatit ei panegi. Naabrinaisel kindlasti juba suured taimed ja igal aastal on ta neid mulle ka pakkunud.
Ma poleks iial   uskunud, et mu armast naabrinaist polegi enam. Ta oli mõni aeg tagasi põdenud küll grippi, aga see oli juba möödunud.
Küsisin naabrimehelt  kuidas ta hakkama saab? Ta vastas mulle selle peale, et ta teab nüüd täpselt mida tundsin mina peaaegu 7 aastat tagasi.                

Pühapäev, 9. märts 2014


Oma vitsad peksavad kõige valusamini.

Sain kokku tuttvaga, aga ta pidi minus pettuma. Selle asemel, et ta kätt hoida ja talle kaasa tunda kui raske tal on, tegin talle hoopis peapesu.  Ometigi pidi ta minu puhul  sellega arvestama, et ma ei hakka midagi ilustama vaid ütlen just seda, mida ma arvan.
Kogu lugu sai alguse   7 aastat tagasi kui mees kosis endale noore naise.                                    
Me kõik püüdsime natuke talle mõistust pähe panna, aga ega "noored" ei kuulanud kedagi. Nad olid ju ometigi armunud ja mis loeb armunutele vanusevahe. Naine oli siis 25 aastane. Just ühe purunenud suhte üle elanud ja küllaltki haavatav ning  katki. Loomulikult oli ta õnnelik, et tema ellu tuli mees, kes lubas teda kätel kanda, teda lohutada ja armastada ning  kõik ta soovid täita. Ei lugenud seegi, et mees oli temast tervelt 30 aastat vanem.
30 aastat on terve põlvkondade vahe. Mina võin ka oma laste sõpradega suhelda, ühises seltskonnas viibida ja ühiseid jututeemasidki leida, aga nii igapäevaselt elu jagada-ei kujuta ma küll ette. Nemad ei tea ju midagi meie aegadest, noorusest, sellest elus, mis siis oli, meie mälestustest. See on neile tükk tühja maad. Inimestel on erinevad huvid, muusikamaitse ja sõbrad.
Ja nüüd 7 aastat hiljem imestab mees, et miks ta naine ei taha enam temaga koos elada vaid ütleb talle, et ta on vana ja ei talu ta füüsilist lähedust. Ometigi ta ju lubas, et järgmised 15 aastat teda ei kohuta.
Võib-olla oleks kõik lihtsam, aga neil on ka 4 aastane poeg. Vanemate lahutus võib ükskõik kui rahumeelselt toimuda, aga lapsele on see ikkagi suur elumuutus. Olen seda oma pikkade tööaastate jooksul korduvalt näinud, mida teeb abielulahutus lastega. Loomulikult ei pea ma ka õigeks, et laps peaks päevast päeva elama koos vanematega, kes lihtsalt taluvad teineteist sellepärast, et neil pole kuhugi  minna.
Niisiis kaastunde asemel võtsin ma mehe hoopis läbi ja küsisin  kus oli tema mõistus 7 aastat tagasi kui ta veel kaotust põdeva  noore naisega kokku elama asus. Ma mõistan väga hästi  32 aastast naist kellel on kõik alles ees. Ilmselt tahaks ta ka veel lapsi, aga muretseda neid kohe, kohe 62 aastaseks saava mehega on küllaltki riskantne. 20 aasta pärast pole naine veel pensionieelikki, aga mehele võib ilmselt õnne soovida juba  postuumselt.  Ja mis seal salata.  :D Isegi mina, sellest naisest oluliselt vanem, vaatasin seda meest ja mõtlesin, et isegi mina ei tahaks sellist virisevat ja hädist vanameest.

Laupäev, 8. märts 2014


Tehtud.

Raekojas linnapea vastuvõtul on siis nüüd käidud.
Aguses suhtusin sellesse kutsesse paraja umbusuga, aga nüüd  tagantjärgi on mul ikkagi hea meel, et ära käisin. Tükk aega pole suutnud  südamest naerda ja kogu eeskava ning tervitused olid tõesti nii läbi mõeldud, et läksid otse hinge. Vaatamata kõigele jäi pärast selline tunne, et naise ja õpetajana oleme me ikkagi veel väga vajalikud ning väärime tunnustust.
Päris uhke tunne oli Raekoja uksel silti näha, et täna on reserveeritud. Uksel oli ka nägude kontroll ja sisse sai ainult  nimekirja alusel. Üles teisele korrusele jõudes pakuti kohe šampust ja abilinnapea kinkis lille.
Edasi paluti istuma ja siis algas kontsert koos tervitustega.
Peolaud ise oli nii rikkalik ja kaunis, et  enne kui jõudsin kõike proovida sai kõht täis.  Pole eriline magusasõber, aga tordid olid nii kenasti kaunistatud, et panid lausa ahhetama. Enne äraminekut sain ka väikese kingituse ja tehti ühispilt, mis lubati kenasti lasteaeda saata.
Tänavale tagasi jõudes olime koos töökaaslasega äkki keset melu. Pole nii ammu mööda vanalinna käinud ja ilmselt tuleb seda viga parandadasest, sest  siin oli nii palju kummalist. Kõigepealt marssis meist mööda grupp noori, kes kandsid imelikke riideid  ja külmast ilmast hoolimata olid palja sääri. Nende marssimist saatis laul ja trummipõrin. Ilmselt jälle mingi usulahk, kes pakkus raamatuid ja vastu tahtis muidugi annetusi. Keset Viru tänavat seisid punastes timukamütsides ja kõverate kirvestega noored, kes kutsusud piinakambrisse. Küsisin töökaaslaselt kas tema ka ikka kõike seda näeb või on mul sellest šampusest deliirium? Ta ainult naeris ja arvas, et küllap meil on mõlemal. Kui meile noor mees plakatiga vastu tuli, millele oli "help" peale kirjutatud ja raha küsis, siis me enam ei imestanudki.

 Selline näen ma siis välja noore kunstniku silmade läbi. Natuke on ta mu silmade värviga puusse pannud, aga mu särava naeratuse on ta ikkagi ära tabanud ja see on ju kõige tähtsam.
Tegelikult nägin ma sellel nädala välja küll nagu hobuse peaosa, sest lasteaial on sünnipäev ja iga päev toimub midagi. Eks selle hobusega oli ikka natuke nalja ka, sest veel 5 minutit enne etteastet ei teadnud me üldse mida me räägime  või  teeme. Kõik laabus aga iseenesest ja nii umbropsu tulebki kõige vahvam. Olin hobune, kes oli oma printsi ära kaotanud ja kuna olin kuulnud, et lasteaias  on karneval siis tulingi igaks juhuks siia ja kuidas sa ikka külla tühjade kätega tuled. Tõin lastele kommi.
Järgmisel nädalal siis uued üllatused.

Pühapäev, 2. märts 2014


Kevadhooaeg on alanud.

Tänane hommik ehmatas lausa ära. Mitte, et ma oleksin nüüd arvanud, et kevad jõuabki päriselt just teisel märtsil kohale, aga lausa õudne oli vaadata millist laia lund alla sadas. Seda enam, et laupäev oli olnud nii  päikeseline ja mitu nädalat on juba kevadhõngu tunda. Linnud laulavad  päris usinasti ja päevad on pikemad ning valgemad. Eriti just täna. Küll see kevad lõpuks ikkagi  tuleb. Minu tomatid on igatahes oma esimesed lehekesed mullast välja pistnud.





Laupäev, 22. veebruar 2014


Teist päeva kummitab see lugu mu kõrvus.
Veebruar ongi tavaliselt just selline lumine, tuisune ja päikeseline. Vähemalt minu sünnipäeval on alati päike säranud. See on nagu  kuldne reegel, aga selle aastal ei aidanud seegi. Terve päev oli sombune ja pilves.
Käisin täna Nõmme turul. Tundus, et oli  vasaku jala laupäev. Kõndisin mööda turgu, ümisesin oma viisijuppi ja vaatasin inimesi. Kõigi näod olid  tõsised ja mornid. Tagasi tulles hakkas veel paduvihma sadama. Sain läbimärjaks.Tõeline veebruar.  Pime, sopane,  niiske.
Tuleks ometigi see päike seal kuskilt pilve tagant meid rõõmustama.

"Vananeda tuleb väärikalt": ütlesin ma oma noortele kui nad küsisid millal sünnipäevale võivad tulla.
Sellel korral siis "Gangsterid ja prostituudid". Kahjuks ei paista kõik uhked suled ja litrid pildilt välja. Igatahes korjasin ma neid peale pidu oma majast veel nädal aega ... just nagu kuuseokkaid jaanipäevani.

Esmaspäev, 17. veebruar 2014





Käisin laupäeval  sõbraga Alfredi pubis. Ma polnudki siin  peale meie blogijate kokkutulekut käinud. Täitsa selgelt tuli silmade ette see suvine päev  kui   nuputasime kes keegi on. Bianka ja Helve. Igapäevaelu ja Kiiksuga. Emmeliina ja  Aivo. Muidugi ka Konn ja Jutuks saanud mõtted. Oli veel teisigi, aga kõigiga ei jõudnudki rääkida. Ja  loomulikult Kaamos. Tema puhul oli kõige keerulisem välimust ja kirjutusstiili kokku panna. Ei teagi kuidas tal läheb või mida ta teeb? Seda temale  omast huumorimeelt pole mina blogitaevas enam kohanud.
Külm oli. Kuidagi nukker tunne jäi südamesse.

Reede, 31. jaanuar 2014




 Elus peab kinu saama.

Ütle siis veel, et Eesti riigis pole lõbus elada.
Minia saatis sõnumi.
Täitsa ilma naljata. Olen praegu Kristiine keskuses ja siin on üks automaat, mille ees peab"mjäu" tegema ja siis saab kassitoitu. Ma tegin "mjäu" ja sain teie kassile süüa.

Mina vastu, et tee veel kord "mjäu". Meil ju 2 kassi.

Minia:"Mina rohkem ei julge. Siin on pikk järjekord ka."
Küsin milline see automaat siis välja näeb?
Minia: "Nagu rahaautomaatki, aga peab kükitama õigesse kohta ja õige häälega näuguma, siis masin otsustab kas sobib või ei sobi. Kui on hästi tehtud, siis annab  süüa.

Viimane sõnum minialt.

Pean ära mainima, et mjäuautomaat on kinni ja peal on kiri. Felix magab, tule homme tagasi.





Edgar Savisaar-teda kas armastatakse või vihatakse. Mina ei tunne tema vastu ei sümpaatiat ega ka erilist vihkamist, aga ega ma teda väga kuulata ka ei taha. Väldin neid teledebatte, kus ta küsimustele vastab või sõna võtab. Minu jaoks pole teda reaalselt olemas.Võib-olla ainult siis kui ma elaksin Lasnamäel või oleksin vene rahvusest tunneksin tema üle uhkust ja armastaksin teda palavalt. :D
Täna jäin aga sõnatuks kui sain kutse märtsis Raekotta vastuvõtule minna.
Mul on aega pisut üle kuu, et selle mõttega harjuda.
Issand jumal! Mul pole midagi selgagi  panna.












Lisaks mu pirtsakale kassile Dusjale sai nädal tagasi lapsendatud ka siiamipoiss Siimu.
Alguses tundus küll, et ega ta meiega ei harjugi ja igatseb väga oma vana kodu järele. Nüüd on aga juba lootust, et meist võivad varsti suured sõbrad saada.
Oma kodust pidi ta loobuma peretütre allergia pärast ja mul on südamest kahju, et kiisupoiss elab seda väga raskelt üle. Dusjaga pole neid eriti veel kokku lasknud, sest esimene kohtumine polnud sugugi sõbralik. Õnneks on mu maja piisavalt suur, et kassidel on omaette korrused koos kõigi mugavustega.

Pühapäev, 26. jaanuar 2014

                                               

Mine metsa!

Mõtlesin, et ma pole normaalne kui tõusen pühapäeva hommikul 5.30, et minna  14 kraadises külmas 10 km jalutuskäigule metsa. Nüüd 5 tundi hiljem tunnen, et see oli mu ainuõige otsus ja hingel on nii kerge ja hea olla.
Mitu päeva põdemist ja peavalu sai korraga otsa ja praegu on selline tunne, et poleks  nagu haige olnudki.
Varahommikune loodus on hoopis teistsugune. Kõik on nii vaikne ja salapärane.
Ja muidugi päikesetõus...Imeline.







Neljapäev, 16. jaanuar 2014


Ära muretse, ole õnnelik.



Nüüd on siis minul ka uue rongiga sõidetud.
Olin kuulnud õudusjutte, et enne ei saa sisse ega välja kui pole rohelisele nupule vajutanud. Läksin siis ärevus hinges uut rongi testima, et sõita Nõmmele hambaarsti juurde.
Hakkama sain! Sõitsin küll ainult paar peatust, aga mugav, kiire ja soe oli see rong tõesti.

Hambaarsti juures sain 10 minutiga hakkama. Minu üllatunud nägu nähes küsis arst, et  kas ma oleksin tahtnud rohkem auke? Loomulikult mitte, aga ma ei arvanud ka, et nii lihtsalt läheb. Raha läks muidugi omajagu. Ma pean 6 paari sokke kuduma, et seda raha tagasi teenida, aga vähemalt on mul jälle paar aastat hooleta.

Pean tunnistama, et mulle siiski meeldib, et lumi maha sadas ja tõeline talv saabus. Mustad jõulud üleelatud arvasin küll, et  lumi võiks hoopis vahele jääda ja hakkasin kevadet ootama. Seda tegi ka mu aed, sest paljud lilled alustasid  uuesti õitsemisega ja puudel tekkisid pungad. Vanasõna ütleb, et ega tali taeva jää ja nii juhtuski.
Lumerookimine on praegu päris mõnus ajaviide. Vähemalt niikaua kui seda ei saja sealt taevast jälle tonnide kaupa alla, et pole kuhugi enam ladustadagi.

Reede, 3. jaanuar 2014



 Me kolmekesi tuleme präänikute maalt...
Jõulude ajal jäidki  piparkoogid tegemata ja koolivaheajal oli hea võimalus see töö nüüd  ette  võtta. 



Kuna glasuuri oli varuga ostetud, siis lisaks piparkookidele saime meiegi lõbusamad näod pähe.










Tulemus sai päris kirju ja maitses krõbedalt hästi.












Piparkoogitegu lõppes saunaga, et kõik murjamid jälle puhtaks saaksid.













Tõeline sõber on see, kes on alati olemas.
Laseb sul oma muret kurta ja ei sega vahele.
Arvestab sinu tunnete ja vajadustega.
Mõistab ja lohutab kui  kurb oled.
Ajab sind naerma, et su mõtteid mujale viia.
Lubab oma õla märjaks nutta ja sööb endastmõistetavalt ära kõik su küpsetatud pirukad.

Igas sõprussuhtes võib ette tulla aegu kui üks on tugevam kui teine ja tõeline sõber märkab  kui sa nõrgem oled ning teeb viivitamatult midagi, et sind aidata.
Loomulikult eeldab see ka seda, et  kui tema hätta satub, siis tõttad sina talle appi.
Tõeline sõber mõistab su hinge ja ta ei pea isegi olema su kõrval.
Tema nähtamatu toetus on sul kogu aeg olemas.

Viimastel päevadel olen mõelnud mitu tõelist sõpra mul üldse on?

Sellist sõpra, kes lihtsalt kohustusest ei küsi kuidas mu päev möödus või kuidas mul üldse läheb?
Raske on tõmmata piiri sõbra ja tuttava vahele.
Veelgi  raskem leida need õiged inimesed, keda usaldada.
Ja miks vahel on sinu elu just nagu refrään kellegi teise elust on mul veelgi raskem mõista.

Kolmapäev, 1. jaanuar 2014




Mõni hetk on valusam kui teine,mõni hetk on kohe väga, väga valus.