Neljapäev, 20. märts 2014


Kõik läheb mööda.



Ma ei taha matustel käia. Loomulikult ei taha seda ilmselt mitte keegi, aga see on paratamatus, et inimesed surevad.
Mõtlesin kaua kas lähen naabrinaist ära saatma või mitte ja jõudsin järeldusele, et emotsionaalselt on see mulle liiga raske  ja ma lihtsalt ei suuda seda teha. Liiga palju vanu haavu läheksid jälle lahti ja seda enam, et aasta oli juba ühe surmaga alanud ning  nüüd 3 kuud hiljem juba teine. 
See, et ma otsustasin mitte minna ei tähenda muidugi seda, et ma ei austa või ei hooli temast, aga ma teen seda lihtsalt omal moel. Inimese leinamine on igaühe sügavalt isiklik asi. Miks ma peaksin seda tegema suure rahvahulga ees?Igaüks leinab just nii nagu tema süda ütleb.
Natuke hinge läks ka kirjasõbranna jutt, kes arvas, et ma pean ikka minema ja see on viimane lugupidamisavaldus naabrinaisele ning ma demoniseerin surma üle.
Ostsin valge roosi, läksin naabrimehe ukse taha ja rääkisin talle kõik südamelt ära. Kergem hakkas ja naabrimees tänas mind, et ma selline olen. Ta mõistis mind täielikult ja sai minu tunnetest aru.
Minu silmade ette jääb aga veel kauks ajaks pilt naabrinaisest, kes seisis oma kodutrepil naeratas ja lehvitas mulle.











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar