neljapäev, 30. september 2010
Igal arstil omad seadused.
Neljapäev 30sept. 20010 16.52
Olen aastaid olnud hädas rauapuudusega.Vahel on hommikul päris raske ennast tegutsema sundida,aga ega ma ei kurda.Surmatõbi see pole ja inimene harjub kõigega.Lihtsalt tuleb endale vahel sisendada,et ma pean.Tegelikult pole ju jäänud midagi tegemata.
Perearstiga on mul tõeliselt vedanud.Alati on tal minu jaoks aega olnud.Kuulan teda rahus oma 20 minutit ja mõtlen ,milleks ma küll siia tulin.Kui mul õnnestub mõni lause vahele õelda ,siis on ime sündinud.Minu jutu peale ,et ma ei tunne ennast ikka päris hästi ,on tal alati lohutus olemas ,et ega niisuguste hirmsate analüüsidega ei saagi hea olla.Ega ma siis väga ei kurvastanudki kui ta ühel päeval oli dekreeti läinud.Asendusarstist sain ma teada nii ,et ta helistas mulle ise ja ütles ,et nii see küll ei lähe.Kiiremas korras pean tema vastuvõtule tulema ja kohe tuleb abinõud tarvitusele võtta.Sain uued rohud ja süstikuuri.Nädala pärast olin nagu uuesti sündinud.Kuu aja pärast pidin minema uusi analüüse andma.Kui ma endale aega kinni panin, siis selgus ,et asendusarst on vahepeal dekreeti läinud ja mul on järjekordselt uus arst.Küsisin igaks juhuks kohe ka järgi millal ta dekreeti läheb.Kuulsin kuidas teisel pool vaikselt 3 korda sülitati.
Analüüsid antud .tahtsin loomulikult teada vastuseid .Minu küsimusele kuidas mul sellel korral siis rauaga on vastati ,et seda analüüsi pole mult võetud.Olin edasi häbematu ja tahtsin ferritiini ka teada. Seda vastust ma ka loomulikult ei saanud.Kas rauatablette edasi võtta või mitte ei osatud mulle õelda sest enne tuleb kindlaks ju teha kui palju mul üldse rauda on.Olin nüüd uudishimulik ja tahtsin teada ,mida mul siis üldse uuriti.Kolesterool ja veresuhkur on normis.See oli ikka suur kergendus.Mul pole nendega kunagi probleeme olnud .Milleks ma verd andmas käisin ,seda ma ei suuda siiamaani mõista.Jääb üle ainult soovida ka sellele arstile perelisa.
laupäev, 25. september 2010
Vanaema on tore olla.
Laupäev 26 september 2010 23.54
Nüüd on vaikus ja rahu majas .Lapsed on puhtaks pestud ,teki alla sätitud ja mänguasjad omale kohale tagasi pandud.
Vanaema on vahel hea olla.Eriti kui oled vanaema ,kelle juurde lapsed tulevad rõõmuga.Mitte ,et ma tunneksin puudust autode ja nukkudega mängimisest ,aga vahel on vaja seda ka teha.Seekord ongi mul terve nädal mängides
möödunud.Tööl mängisin ja kodus mängin-mida veel tahta.
Ja kiikumas käisime ja liumäest alla laskmas.Ja loomulikult pannkooke ja leiba küpsetasime.Kahju ,et nii vara pimedaks läks,nii palju jäi veel tegemata.Aga homme on veel minu päev ja siis ma ei näe neid enne kui oktoobris jälle.
esmaspäev, 20. september 2010
Vihmast.
Esmaspäev 20 september 19.16
Mulle meeldib vahel vihm. Mitte see sügisene päeva läbi pladisev külm ja lõputu .Just see, mis tuleb ootamatult ja järsku ja kaob sama kiiresti.Nii tore on ennastunustavalt minna tagasi lapsepõlve ja paterdada läbi äsjasadanud veelompide.
Pole kedagi keelamas ja manitsemas ,et vaata mida Sa teed ja pealegi ei sobi see Sinu vanuses jne.
Läksin keset kõige suuremat sadu metsa.Septembrikuu vihm paitas mu ripsmeid ja nirises üle mu näo.Millegipärast tulid mulle imelikud mõtted pähe.Tundsin ennast nagu väike ulakas plikatirts ,kes on pahandust teinud.Mõtlesin ,et paras mu sõbrale.Siin ma nüüd olen keset märga metsa ja ise ka läbinisti tilkuv.Pole teda siin keelamas ega kamandamas ,et külmetad ja saad kopsupõletiku ja ära mine rattaga sõitma vihmaga ja tule joo ometi tulist teed.No miks ma küll olen selline mässaja ,et ei ole rahul sellega mis mul on.Tahan just seda ,mida ma ei saa kunagi.Ajas kangesti naerma.Ja hinges oli nii mõnus ja kerge tunne.Vahel on vaja kõik unustada ja minna tagasi sinna aega kus kõik on alles ees, et siis jälle elust seda täit rõõmu tunda.
reede, 17. september 2010
Telefonimäng.
Reede 17. september 20010 19.09
Panin oma väikesi sõpru magama.Plaadilt tuli Francis Goya rahustav muusika.Lapsed olid juba magama jäämas ,kui mul helises telefon.Vaatasin võõras number.Mõtlesin jälle mõni kaubapakkuja või muidu küsitleja.Esimese mõttena arvasin, et ei vastagi telefonile ,aga naiselik uudishimu sai minust võitu.Mind tervitas reibas meeshääl:"Tere mu 67 lemmiknaine".Vabandasin viisakalt ja ütlesin ,et ta on eksinud numbriga ,aga teiselpoolt vastati uuesti ,et ega sa ju nii purjus nüüd ka ei olnud ,et teda enam ei mäleta.Küsisin siis kellega ma räägin.Aga sain ainult naeru kuulda ja imestava küsimuse ,et kuidas Sa siis enam midagi ei mäleta meie viimasest kohtamisest.See ka veel.Uurisin siis ,et kus me kohtusime.Eks ikka seal meie salapesas Tatari tänavas. Minu väitele ,et ma pole seal kunagi käinud jäi mees algul sõnatuks ja küsis siis ,et kellega ta siis ometi seal oli.Vot sellele küsimusele ei osanud ma küll vastata.Mees ei kaotanud aga pead.Arvas ,et ega sellest pole ju midagi.Ma võin ju ikka sinna Tatari tänavale tulla.Mis vahet ,et ma pole seal olnud.Nii lihtne ongi uusi tutvusi sobitada.
Kaarjesed.
Reede 17 september 2010 16.20.
Lasteaias on vahva töötada.Siit saab hea tuju ja kole targaks.Täna oli hommikusöögiks 7-viljapuder.Millegipärast pelgavad lapsed linaseemne musti täppe ja ütlevad ,et nemad täpiputru ei söö.Kui 1 juba keeldub ,siis ülejäänud 20 hakkavad ka protestima.Tuleb siis neid natukene meelitada kasvõi poolgi ära sööma.Ütlesin siis ,et kes natuke putru sööb ,sellele annan preemiaks kommi.Sellepeale teatas üks 3-aastane ninatark,et tema küll ei hakka siis putru mitte proovimagi sest komme ei tohi süüa.Ma arvasin ,et natuke ikka tohib.Tüdruk oli aga endas nii kindel ja ütles ,et ei tohi üldse sest siis tulevad Kaarjased.Uurisin siis edasi ,et kas ta teab ka ,kes need Kaarjased on.Ta ütles ,et päris täpselt ei tea ,aga tal on kodus eeseli silmapilgutamise masin ja võib sellega mulle pilti teha ja näha tuua.Jään siis põnevusega esmaspäeva ootama.
Pildil on 1 väike äraeksinud Kaarjes ,kes on väga kurb sest lapsed ei taha kommi.
neljapäev, 16. september 2010
Lihtsalt 1 päev.
Neljapäev 16.september 2010.18.36
Elu on ilus hoolimata sellest ,et tõusen veel vasaku jalaga voodist.Isegi ilm ei tee minu tuju kehvemaks.Mul on minu meelepärane töö ja armsad lapsed.Seda positiivset energiat ,mida ma sealt saan ei saa kirjeldada.Seda peab ise tundma.Toatäis heatujulisi ja rõõmsaid naerupalle.Muidugi päris ilma pahandusteta ei saa ka hakkama ,aga see käib kõik sinna juurde.Millegipärast kujunevadki lemmikuteks just need ,kes on ka natuke ulakad.Isegi eilne koosolek ,mis tõi jälle kõvasti töökohustusi juurde ,ei suuda tuju rikkuda.
Kohvitasin üle hulga aja oma hea sõbraga.Vahel on hea natuke klatsida ja südamelt ära rääkida.Tundsin ,et minus on nii palju energiat.Praegu jõudsin just seenemetsast tagasi.Mets on tegelikult veel ilus ja natuke salapärane ja natuke ka õudne.Seentest ei hakka ma rääkimagi.Vähemalt seenepiruka materjali on mul küll järgmise sügiseni ja marineeritud seeni on ka omajagu.Ähvardagu siis selle külma ja karmi talvega.Mina joon vaarikateed ja söön seenepirukaid.Keset paksu sügavat metsa kohtasin ma aga...Ei oska te ära arvata-paks ,valge kodukiisu.Oli vist ka üksinda metsa seenele läinud.
Ja järgmisel nädalal tohin ma jälle rattaga kihutada.Vähemalt on mul arsti luba olemas.Hoidku siis alt minu metsarajad ja mäed.Sealt ma tulen jälle sajaga -kõrvad lipendamas tuule käes.Elu ju on ilus.
Tellimine:
Postitused (Atom)