Kolmapäev, 28. detsember 2011

Kevadisest ilmast ja tuutust Toru-Jürist.

Nii kevadist, päikeselist ja tuulevaikset päeva peale öist möllu ei osanud oodatagi. Ainult mu aed oli paksult oksi ja lehti täis. Homseks lubatakse  veel suuremat ja tugevamat tormi. Loodan ikka, et pääseme sellest. See tuule undamine ja ulumine oli päris öövastav. Imelik, et toas tundus ta isegi hirmuäratavam, kui õues.
Lasteaias kaevati välja viimased ronimisredelid. Kurb, kui neid ei asendatagi uute ja kaasaegsematega. Lapsed armastasid väga ronida ja see aitas ju ka nende füüsilist poolt arendada. Muidugi saab ju ka väljas igasuguseid mänge mängida, kiikuda ja liumäest alla lasta, aga kindlasti avastatakse ühel päeval, et liumäed on ka ohtlikud.
Tegelikult on mul hoopis  hea tuju. Peale 3 tunnist ponnistust on mul lõpuks ometi keskkütte süsteem täiesti korras. Minu kõrvad, silmad on tulemustega  rahul. Kõik termomeetrid näitavad õiget temperatuuri ja puud praksuvad ahjus just selliselt armsalt ja lõbusalt nagu ma olen harjunud kuulama. Kõik on jälle nii tuttav ja oma. Ilmselt mu pojad võivad nüüd ka natuke rahulikumalt hinge tõmmata. Küllap ma tüütasin nad oma luuludega ikka päris korralikult ära, aga ega need ka päris ilmaasjata olnud. Oskasin ju õigel ajal märgata ja reageerida. Just tänu minu vanemale pojale ongi kõik jälle korras. Esimesed tunnid jooksis tema teise korruse ja kütteruumi vahet, aga  lõpetasin juba mina tema õpetuste järgi ja ausalt öeldes olin ise ka üllatunud, et ma sellega hakkama sain. Lahkudes patsutaski poeg mulle õlale ja teatas rõõmsalt:"ma pean nüüd minema ja sa saad hakkama küll!"
Ega ma siis isegi veel ei uskunud, et minust asja saab, aga igatahes villased sokid viskasin juba nurka. Sellele äpardunud Toru-Jürile, keda ma tundsin päris mitu aastat ja kelle igapäevane  töö seisnebki katelde parandamises, tahaksin  ikka täiega ülevalt alla vaadata, kui ta ainult nii suur ja pikk poleks ning minu kõnedele vastaks. Oleksin  ma natuke noorem, siis paneks ta teistele hirmutamiseks näoraamatusse. Nii äput töömeest pole ma tõesti kaua aega näinud. Kõige üllatavam oli veel see, kui ma talle teatasin, et ma ei saa kütta, kuna kogu süsteem läheb keema, vastas ta mulle, et tema töö oli ju ainult katla ribi vahetada. See oleks ju enesest mõistetav olnud, et ma peale parandust oleksin pidanud saama  ka kütta. Sama hästi oleksin  võinud ju siis selle 60-ne kilose ribi endale ööseks kaissu võtta. Äkki oleks sooja andnud? Lõpp hea, kõik hea! Selle peale teeks kasvõi 50 grammi konjakit.:D

Esmaspäev, 26. detsember 2011

Torm nimega Patrick.


Eile öösel puhkenud torm ei lasknud mul  magada. Mehe maja katus kolises ja mürises mis kole ja naabri koer, kes tavaliselt on öösiti toas, oli õue unustatud. Vaeseke ulus ja haukus öö läbi. Mees nägi  unes košmaare ja vahepeal ajas  mullegi  hirmu nahka. Õnneks oli see ainult uni. Tema unenägudest võiks terve raamatu kirjutada. Hommikuti räägib  nii uskumatuid seiklusi, mis ta öö jooksul on kõik läbi elanud. Ime siis, et pole väsinud.:D Mina näen und  harva ja enamasti ei mäletagi. Üksikud korrad, mis meelde jäävad on küll detailide ja pisiasjadeni meeles.
Lugesin netist, et Eesti kohale  jõudnud talvetorm Patrick on jätnud juba 20000 majapidamist ilma elektrita. Ilmateade ei luba ka lähipäevadel tuule kiiruse vaibumist. Vähemalt on tormil mehine nimi. Mu vanem poeg kogu aeg imestas, et miks tormidele tema pruutide nimesid pannakse. Loodan südamest, et sellel korral pole nimel mingit tagamõtet.
Süda kripeldas oma maja pärast. Uni oli niikuinii läinud ja mulle pole kunagi meeldinud niisama vedeleda.Tuul oli mõnusasti tagant ja jõudsin kohale 5 minutiga. Väravad olid pärani lahti, päkapikud olid kuuse all sirakil ja õu oli kaseoksi ning omaniketa asju täis.
Alles eile olin  riisunud kokku kõik oksad, aga tänane saak oli eilsega võrreldes mitu korda suurem.  Pean ilmselt peale tormi vaibumist leiubüroo avama. Muist tuttavaid asju viskasin küll kohe üle aia tagasi.Tormist hoolimata on ilm isegi ilus. Päike paistab ja pole seda lõputut vihma. Mõtlen kogu aeg, kui palju oleks olnud juba lund rookida, kui oleksid olnud külmakraadid ja krüsanteemid õitsevad ikka veel.

Laupäev, 24. detsember 2011


Jõulud.

Reede õhtul sadama hakanud lumi tõi lõpuks ka selle kauaoodatud jõulutunde kohale. Tassisin kuuse, mis oli mitu päeva õues ämbris oma aega oodanud tuppa ning noorem tütar asus ehtima. Mulle ei meeldi, kui kuusk on väga kirju ja ta loomulik ilu ei paista välja. Sellel aastal sai ta endale sinised tuled ja ehted. Noorem poeg küll kommenteeris, et väga igav kuusk, aga minule meeldib.Eriti ilus on veel hämaras ja kui elektriküünlad põlevad.

Terve hommiku mässasin  oma keskkütte süsteemiga. Mees ütles kohe, et tema ei tunne seda süsteemi ja vanemale pojale helistades sain hea soovituse ise  loogiliselt mõelda. Sain aru küll, et õhk on  vahel, aga peale õhutamist ja süsteemi vee juurde  laskmist  ei läinud pooled radikad ikka soojaks. Ei jäänudki muud üle, kui keerasin  kraanid uuesti lahti ja lasin veel lihtsalt  läbi süsteemi voolata. Kasu oli nii palju, et ülemine korrus läks soojaks.2 radikat aga käitusid ikka loogika vastaselt. Homme võin juba normaalselt kütma hakata ja ehk nad mõtlevad öö jooksul järele ning hakkavad teistega koostööd tegema. Ma poleks iial arvanud, et ma pean kunagi selliste probleemidega tegelema, aga eks iga asi on millekski hea. Loodan ainult, et järgmine aasta tuleb natuke lihtsam. Sellel aastal tuli liiga palju kodumasinaid välja vahetada küll äikese ja muude jamade pärast. Arvan, et minu limiit on tükiks ajaks täis.
Jõuluõhtu oli meil ikka selline traditsiooniline pere kokkutulek. Õnneks ruumipuudust pole ja meie suur pere mahub kenasti ära. Jõuluvana ei käinud, aga päkapikud olid pakid kuuse alla toimetanud ja ega ilma salmita kätte ikka  ei saanud ka.  Minu mees oli kavalpea. Tema nunnutas magavat kassi ja mina pidin siis topelt lugema ning tema pakid ka välja lunastama. Lasteaias jääb midagi ikka kõrva taha ka ning salmipuuduse üle ei saanud kurta.




Neljapäev, 22. detsember 2011

Tadaa.


Nüüd võivad minugi pärast jõulud tulla koos lume ja tuisuga. Just praegu lõpetasin proovikütmise ja tundub, et saime ahju korda. Paar päeva peab veel ettevaatlikult ja tasahilju kütma, sest uus ribi tahab harjumist. Esimesed 5 halgu on aga pidulikult põletatud ja kogu süsteem töötab. Majale sellest muidugi mingit kasu polnud - ei läinud kraadigi soojemaks, aga algus on tehtud. ja mina jälle jupi targem.
Homme võin rahuliku südamega panna süldi keema ja hakata valmistuma oma pere traditsioonilisteks jõuludeks. Keegi ei pea külmetama ja punane nina jäägu ainult jõuluvanale.

Kolmapäev, 21. detsember 2011

Toomapäev.

Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust.Sellel päeval oli  kombeks jõulueelne suurpuhastus. Nii meiegi korjasime lasteaias kuuselt ehted ja laulsime talle

Oh kuusepuu, oh kuusepuu
kui paljad on su oksad.
Sind detsembris rühma tuuakse
 ja jõuluks välja viiakse...
Vaene kuusepuu. Ta oli kaotanud pooled oma okastest hoolimata sellest, et iga päev olime korrapäraselt talle vett pannud. Väga kurvad me polnud, sest enamikel lastel on kodus oma puud juba olemas ja jõulupidu on meil ka olnud.
Tegelikult oli meil täna päris põnev päev. Lapsed olid hasardis Tahma Toomase otsimisega. Kui keegi teda märkas, siis tuli kiiresti sokutada naabrite ukse taga. Me ju ei tahtnud, et meie  rühma peetakse mustaks. Lapsed on meil  päris usinad mänguasjade koristajad, aga täna olid nad veel eriti hoolikad. Mitu korda avastasime  Toomase oma ukse tagant. Õhtul oli aga keegi sokutanud ta meie direktori ukse taha. Sinna ta minust jäigi.
Mina ise sain tõelise jõuluüllatuse osaliseks. Mõni aeg tagasi sattusin juhuslikult kommentaare lugedes Anny Liisi blogisse. Teda omakorda huvitas just see, kuidas keegi on tema blogisse sattunud. Ma muidugi kirjutasin. Ei saanud loomulikult jätta mainimata kui väga mulle  meeldivad tema käsitööd. Eriti just kaltsuvaibad. Kunagi ammu, ammu olen vanaema käe all ka kangastelgedel kudunud. Isegi käterätiku riiet, aga see oli nii ammu ammu. Nüüd selguski, et Anny Liis oli vastajate vahel välja loosinud albumi ja õnn naeratas mulle. Sain valida roosa ja sinise vahel. Minu valik langes sinise kasuks, kuigi imeilusad olid mõlemad.






Teisipäev, 20. detsember 2011

Vahel on lastel nii õigus.

Kui ma koridoris temast möödusin, siis läbistasid minu keha külmavärinad. Ma polnud oma elus enne nii valget ja kahvatut inimest näinud. Tundus nagu oleks tegemist olnud kummitusega, sest tema näos polnud verepiiskagi. Ka tema juuksed, mis olid laiali ümber näo, olid samuti lumivalged. Lapsele teatades, et talle tuli järele vanaema ütles laps:"Ma kardan ja ei julge esikusse minna."
"Miks ometi? Ta on ju sinu vanaema."
"Ta on  nii hirmus."
Mina: "Vanaemad on head ja ei ole kunagi hirmsad."
Selle jutu peale tuli teine laps, kiikas korra esikusse ja teatas kõva häälega:"Sul on õigus! Ta ei ole mitte ainult hirmus, vaid lisaks veel kole ka."
Vaene vanaema. Ma ei tea, mida tema sellel hetkel tundis, kui laste suust karmi tõde kuulis.



Pühapäev, 18. detsember 2011


Pühapäev vihmas.


Noorem poeg äratas mind juba hommikul vara ja palus endale appi. Ta oli tellinud 17 kandise konteineri, mis oli vaja enne pimedat täis laduda. Ausalt öeldes ega ma väga ei viitsinudki mehe soojast kaisust külma ja vihma kätte ronida, aga mõeldes sellele, et järgmisel nädalal peab selguma minu katla saatus, siis erilisi valikuvõimalusi mul ka polnud. Pidin ju enda entusiasmi üles näitama. 
Nõrgemad on läinud Barcelonasse oma konte ja närve puhkama, tugevamad jätkavad tööga.
Täna oli päris raske ja tüütu päev. Olime kohal ainult neljakesi. Mehed lõhkusid müüri ja meie miniaga kärutasime kive konteinerisse. Andis ikka vedada läbi sopa ja pori. Poole kuueks olime kõik nii tüdinenud, läbi vettinud  ja väsinud, aga õnneks saime enam-vähem konteineri täis ka. No mõni kärutäis oleks ehk veel mahtunud, aga mitte keegi ei viitsinud enam ja pimedaks läks ka. 
Mõtlen õudusega, kui palju on veel teha enne, kui ehitama saab hakata.
Kivivoodri alt tuli aga välja palkmaja. Natuke küll pehkinud ja mädanenud, aga päris huvitav ikkagi.
n
Nii kurb.


Noorem poeg palus mul oma tulevase maja juurde  natuke süüa tuua. Sõitsingi siis kõigepealt sealt läbi, et uurida palju inimesi tal täna tööl on. Nägin 3 poissi. Olid sellised 12-13 aastased. Minu tervituste peale nad eriti ei reageerinud ja jutukad  ka ei olnud. Sellised omaette nokitsejad. Kogu nende olemuses oli hoopis kurbust ja tõsidust. Polnud üldse sellises eas poiste moodi. Küsisin  kas nad hakkaliha kastet söövad? Vastuseks poisid  ainult noogutasid. Toiduga tagasi jõudes tõstis igaüks endal taldriku täis ja kadus omaette nurka sööma. Oleksin nii tahtnud küsida, kas neil on mingi mure või miks nad nii tõsised on, aga nad jälgisid mind kogu aeg nii ehmunud pilguga, et ma mõtlesin ümber. Toit söödud läksid nad jälle oma töö juurde tagasi.
Peale 4 tunnist tööd oma palka kätte saades muutusid nad natuke rõõmsamaks.
Sain teada, et nad olid lastekodu lapsed. Vaevalt neil väga oma taskuraha on ja õnneks mu poeg väga ei koonerdanud ka. Oleksin tahtnud nii väga neid kallistada, aga ma ju ei tea, kuidas nii suured poisid oleksid sellesse suhtunud. Äkki oma teenitud taskuraha saades  muutus nende  päev natukenegi ilusamaks.

Teisipäev, 8. november 2011

Elu on habras kui niit.

Tänasel päeval on lihtne elu hammasrataste vahel jääda. Ühel päeval on sul kõik olemas-peavari, pisut toitu ja natuke taskuraha, teisel päeval olen näljas, paljas ja kodutu. Kui sul on tahtejõudu, visadust ja eneseusku, siis sa tuled sellest välja, kui ei, siis saab sinust üks järjekordne kodutu eluheidik.
Meie tänavas elasid juba oma kümmekond aastat ühes pisikese eramajas 2 meest. Nimetagem neid Peremees ja Sulane. Peremees oli tublisti üle 60-ne, rahulik, tasakaalukas, vähese jutuga omaette hoidev mees. Sulane selle eest jutukas, lõbus, seltskondlik jutupaunik. Peremehe tervis oli vilets. Alatihti jukerdav süda ja viletsad kopsud. Füüsilise töö tegijat polnud temast ammugi. Sulane askeldas siis aias, tegeles koera ja majapidamisega. Ega ta väga usin ei olnud ka. Tööd tegi ainult siis, kui sai Peremehe karmi käsu. Samas polnud ta ka nõudlik. Leppis vähesega ja oli õnnelik peavarju ja toidu eest. Vahel harva sai ta endale lubada ka mõne pudeli kesvamärjukest. See tegi ta tuju eriti heaks. Peremehe käest sai muidugi pahandada ja ega talle siis armu ka ei antud. Tööd tuli ikka ära teha. Ükskord haletsesin minagi teda, kui ta vapralt aias puid kärutas ja ega ma päris täpselt aru ei saanudki, kas tema toetas seda puukäru või oli see vastupidi. Nii see elu neil läks aastast aastasse.
Paar päeva tagasi ootas Sulane minu töölt kojutulekut. Peremehele oli vaja kiirabi kutsuda. Põhjus miks ta ise ei helistanud, oli tänapäeval nii uskumatu. Ta ei osanud mobiiliga helistada. Kõige kurvem asja juures oli aga hoopis see, et peremees viidi haiglasse ja sama päeva õhtul ta ka suri teadvusele tulemata. Peremehe tütar elab ja töötab koos perega Soomes. Ta ei tule mitte kunagi enam siia elama. Maja läheb müügiks ja on ainult aja küsimus, millal sulane peab välja kolima. Sulane, kes on 10 aastat töötanud ainult Peremehe juures, kes on ajale jalgu jäänud, kellel pole enam ühtegi sugulast ja ka peavarju. Siit välja tulla on väga raske. Elu läheb ju edasi ja muutub pidevalt. Kui sa ei suuda sammu pidada, siis jääd aja hammasrataste vahele ja sealt välja saada on väga raske. Kui sa alla ei anna, siis oled loomulikult jälle kogemuse võrra rikkam, sest õpitakse kindlasti kõige rohkem oma-enese vigadest. Just nendest, mida sa oled omal nahal tunda saanud, aga kui annad alla, lööd kõigele käega, kas siis on meil üks kodutu jälle juures.
Vaatasin teda täna ja oleksin tahtnud kangesti aidata. Kui ta tahaks, et temast veel midagi saaks, siis peab ta midagi tegema. Tahaksin aidata tal hoida usku, mis kipub käest libisema. Ta peaks julgema oma elu muuta ja sealhulgas ka iseennast. Kui ta sellega kaasa ei lähe, siis jääbki rongist maha. Õppida pole aga kunagi hilja. Õppida ükskõik mida. See rikastab meid ju alati. Julgete päralt on võit.

Esmaspäev, 7. november 2011

Kuidas ma naabripoisse kasutasin.

Ootasin oma küttepuid juba mitmendat päeva ja lõpuks nad tulidki ilusa punase Volkswagen bussiga. Mina oma tarkusest oleksin kõigepealt puud bussist välja visanud ja siis edasi kütteruumi loopinud. Bussijuht aga arvas, et pole mõtet topelt vaeva näha. Mul on garaaži põrandas luuk, mis viib otse kütteruumi ja nii  saigi bussi tagumine pool tagurdatud otse luugi ette. Loomulikult oli hea otse keldrisse varjule visata. Selle peale, et kui koorem väiksemaks jääb, buss kergemaks läheb ja üles kerkib, ei tulnud me kumbki enne, kui oli juba hilja. Buss oli nii kinni, kui kinni mu uste vahel. Muud ei jäänud lõpuks üle, kui kutsusin oma tänava ilusad ja noored poisid raskuseks ja 4 poisi abiga saime bussi ilma kadudeta mu garaažist jälle välja. Järgmisel korral tuleb ilmselt väiksem buss vaadata või poisid kohe kohale kamandada.
Parem hilja, kui mitte kunagi.

Oma 20-ne aastase staaži puhul imetlen ikka veel neid 3. lapselisi isasid, kelle viimane võsuke on lasteaeda jõudnud.
Ühel hommikul lihtsalt pannakse isa fakti ette, et ema on sunnitud keskmise lapsega haiglasse minema ja isa peab noorema lasteaeda tooma. Saabubki siis isa just õues olemise ajaks. Tuhiseb minust mööda, kui postist. Selge see, me kohtume ju esimest korda. Minul muidugi natuke lihtsam variant- ma tunnen last aga, et novembris on lapsele vaja pähe panna müts ja kätte kindaid, seda võiks üks isa küll juba teada. Heleroosadest õhukestest pükstest ma ei hakka rääkimagi.Täna sai ta ka teada, et ta laps ei käigi enam sõimerühmas.

Pühapäev, 6. november 2011

Ainult südamega näed, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.


Vastastikune süüdistamine pole just minu loo mõte, aga eks iga konn vaatab asja
oma mätta otsast.
Ma ei mõtlegi siin lahkama hakata kas õpetajad vääriksid suuremat palka või mitte, aga tahan kirjutada just õpetajatest ja nende suhtumisest. Loomulikult ei arva ma, et kõik on ühe vitsaga löödud, aga ma olen kohtunud küll kahjuks ka selliste õpetajatega, kelle puhul tahaks öelda, et haridus ei näita veel haritust.
Mina pole päevagi koolis töötanud ja mu isiklikud kogemused kooliõpetajatega on kõik minu laste tasandil. Mu 4 last on õppinud ühes koolis ja vanusevahed on küllaltki suured. Nende koolis oli küll õpetaja, kes käitus ebapedagoogiliselt ja vahel võttis joonlauagi appi.Saan ju aru, et lapsed on erinevad ja tuleb igasuguseid olukordi ette, aga kui need korduvad aasta aastalt ja kõik mu lapsed on õppinud selle õpetaja käe all ning midagi ei muutu, siis ei saa küll ainult lapsi süüdistada. Õnneks on enamik õpetajaid kellega olen kokku puutunud suurepärased õpetajad.
Eriti meeldejääv on noorema lapse esimene õpetaja. Uskumatult kannatlik, äärmiselt optimistlik, keda pole viinud rööpast välja ka laste virisemised ja pisikesed pahandused. Püüab alati leida parima lahenduse. Alati naeratav ja heas tujus. Kindlasti on ju ka tema elus raskemaid päevi ja muresid, aga ta ei näita seda kunagi välja. Oma südames olen veendunud, et enamik meie koolides töötavaid õpetajaid on väga tublid ja peale õpetamise püüavad nad ka kogu hingest kujundada noortes õigeid väärtushinnanguid. Usun ka, et nad on oma käitumisega meile alati eeskujuks. Tean ju, et õpetaja töö on pingeline. Reaalse õpetamise kõrvalt tuleb tegeleda ka palju muuga. Siia kuulub ka vanemate tegemata jäetud töö. Lastele tuleb läheneda individuaalselt ja samas tegeleda ka nendega, keda õppimine üldse ei huvita. Lisaks muidugi ka tundide ettevalmistamine ja tööde parandamine.
 Lasteaias saab laps oma esimesed õppetunnid ja oskused, et jätkata ükskord oma teadmiste tagaajamist juba koolis. Meil on ju õigus ja vabadus valida, kuidas ja mida me teeme, aga me peame ka meeles pidama, et igal teol on oma tagajärg. Kõike, mida me teeme rõõmu ja armastusega, on hästi tehtud. Lasteaias tahamegi aidata lapsel kasvada rõõmsaks, julgeks ja osavaks, et ta oskaks tulevikus arvestada ka teistega ning hoolida teda ümbritsevast.Usun, et tähtis pole mitte ainult see, mida ma vahel teen, vaid mida ma teen iga päev. Olen õnnelik, et vanemad on usaldanud oma kõige kallima meie hoolde ja meie omakorda anname endast parima iga päev, sest lapsed on ju meie elu päikesekiired. Iga laps on eriline, tuleb ainult üles leida see, mis teda eriliseks teeb. Iga suur tee algab ju meie väikestest sammudest ja meie ees on just need meie endi jäljed.


Reede, 4. november 2011


Jõuluootus.

Täna on mul millegipärast selline nostalgiline tuju. Juba hommikul vara sain mehe käest komplimendi ja ime siis, et poodi minnes unustasin tütrele mõeldud grillkana kintsu letile. Minuga pole seda varem juhtunud. Saa siis veel kiita ja kohe pea pulki täis.
Olgugi, et jõulu ettevalmistused mulle nii vara ei meeldi, tulin minagi kaubanduskeskusesse just selle mõttega, et mõned jõulukingid ära osta.
Seda väga erilist jõulutunnet, millesse oleks segatud ärevust, ootust, helgust ja headust pole veel peale tulnud. Tegelikult veel vara ka hoolimata sellest, et poed on jõuluasju täis. Loomulikult oleme kõik kuulnud, et vanasti oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja suhkur magusam. Küllap olid siis jõuludki jõululisemad. Mitte, et nad nüüd vähem imepärasemad poleks, aga lapsepõlves olid nad hoopis salapärasemad. Siis olid ju jõulud keelatud ja see oli omamoodi põnev ootus.
Meie peres peeti alati jõule ja jõulukuusk oli ka maast laeni. Ilma selleta ei tulnud jõulutunnetki. Mäletan, kuidas isaga käisime õhtul pimedas veel jõulukuuske ostmas. Mitu müügikohta tuli läbi käia enne, kui saime. Ega siis polnud ju kuused sellised ilusad ja tihedad. Vahel isa puuris tüvele augu ja pani sinna mõne lisaoksa, et puu kenam välja näeks. Minu jaoks oli ta alati eriline ja kõige ilusam. Lapsepõlve jõuludel oli hoopis teistsugune lõhn. Selline salapärane. Samamoodi lõhnas veel vanaema vana kummut.- suur, tume ja roosidega.

Kolmapäev, 2. november 2011

Mulle ei meeldi.


Mulle meeldib jõuluootus ja jõulutunne, aga ma tahan seda tunda jõulukuul detsembris. Sellepärast mulle ei meeldigi praegu suurtes kaubanduskeskustes kolada. Veel vähem meeldib mulle juba mitmendat aastat leida oma postkastist paksu ümbriku jõulukaartidega. Varematel aastatel olen kõik korralikult välja ostnud, aga sellel aastal mõtlesin, miks ma peaksin ikka ja jälle tegema seda, mida ma ei pea õigeks. Need ajad, kus kümnete kaupa sugulastele kaarte saadeti on ju ka ilmselt ammu möödas. Nüüd on alles jäänud ainult mõned erilised inimesed ja saatmata jõulukaarte on kogunenud kenake hulk. Loomulikult on mul kahju, et nende inimeste elu on nii läinud. Olen siiralt õnnelik, et minu kõik 4 last on sündinud tervetena, kuigi jah. Ka ühe lapse elu rippus tükk aega juuksekarva otsas, aga õnneks läks kõik hästi. Saan väga hästi aru, et need inimesed, kes on õppinud suu ja jalaga maalima, on väga tublid ja omale elus koha leidnud, mitte pole jäänud 4 seina vahele ootama ja lootma imet. Nende elu põhimõte, et tahavad olla majanduslikult sõltumatud ja elada normaalset loomingulist elu, on väga õige, aga kas oma loomingut peab just nii pakkuma. Ma olen nagu sundseisus kuigi kirjas on, et ma pole millekski kohustatud. Kui ma aga ostmata jätan, siis saan kõva hoobi oma südametunnistusele ja mul tekivad süümepiinad. Mina tahan ju ka olla majanduslikult sõltumatu ja elada normaalset elu. Mul on ka oma kulutused, mis on vägagi paika pandud minu palga juures ja lisakulutusi sinna ei mahu. Ma tahan ju ka, et mu laps saaks käia oma trennides ja mängida klaverit, et tal oleks ilus kodu ja kõik eluks vajalik olemas. Selleks tahan ma ise otsustada ja valida, aga mitte saada pandud sundseisu, kuigi ostukohustust loomulikult pole...

Ajahetk on tühik kulda.


Sügaval kehas elab hing.

Keegi pole teda näinud, aga kõik
teavad, et ta on olemas.
Ja veel kunagi pole sündinud inimest, kellel poleks hinge,
sest hing tuleb meie kehasse selsamal hetkel, kui me sünnime
ega jäta meid maha mitte kordagi
nii kaua kuni me elame.
Inimene hingab teda nagu õhku oma sünnihetkest kuni oma surmahetkeni.

(Michal Snunit "Hingelind")

Novembrikuu teisel päeval tuleb varjudel Varjudemaal igatsus endise kodu järele. Nad tahavad teada kuidas läheb nende lähedastel ja sõpradel. Sellel päeval lubataksegi neil siis üürikeseks ajaks tulla. Just siis, kui väljas on vaikne ja tuuled on taltunud. Täna on see päev, kus elavad ja surnud mõtlevad üksteisele ja saavad kokku. Täna süütasin minagi küünlad kõikidele oma armsatele ja olen mõtetes koos nendega.

Sellepärast tasub kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees , sügaval, sügaval meie kehas.

Neljapäev, 27. oktoober 2011

Kas nüüd on minu maja kord?


Eile töölt koju jõudes läksin ma kõigepealt k
ööki oma toidukotti tühjendama. Mind ehmatas tugev kolin ülakorruselt. Selline tunne oli, et keegi oleks nagu mõne kapi ümber lükanud. Hüüdsin tütrele, et kas ta jäi ikka terveks. Täielik vaikus. Tormasin trepist üles, sest süda hakkas juba kiiremaid lööke tegema. Peast käis miljon mõtet läbi.Üleval oli aga täielik vaikus ja tühjus -ei kasse, ei mu last. Ometigi oli ju just midagi ümber prantsatanud. Minu toas oli kõik korras, samuti tütre toas, aga arvutitoas, just seal, kus olid poja asjad oli keset põrandat üks riiuliplaat. Riiul asub siseseinas ja on seal oma 10 aastat rahulikult seisnud. Mitte kunagi veel pole ta osad omapead rändama läinud, aga nüüd oli küll selline tunne, et keegi oleks nagu viha ja jõuga selle keset tuba virutanud. Kui see olekski mingil põhjusel kapi küljest alla kukkunud, siis vähemalt mitte nii kaugele. Kõik riiulihoidikud olid alles ja omal kohal. Ma ei oska küll mingit loogilist järeldust sellest teha, aga nii ei ole lihtsalt võimalik. Hakka või tõesti teispoolsusesse uskuma.
Tean, et on olemas inimesi, kes usuvad sellesse mida me ei näe, aga kas see ikka on tõsi? Inimkonna ühine taotlus on, et kõik oleks lihtne, loogiline ja selge. Kõik see, mis siinse tõlgenduse raamidest väljub, kuigi me ise näeme, tunneme, kuuleme, aga see jääb väljapoole n.n loogilisust, füüsilisust, siis seda ei saakski nagu olemas olla.
Aga surm on ju olemas. Seda ei välista mitte keegi. Kuidas me saame siis öelda, et seda mida ei näe, ei usu ega tunne pole olemaski? Surm kui tundmatus on olemas ikkagi ja kõik usuvad seda ja mida me siis sel puhul usume?
Mida annab usk teadmatusse mida tõlgendatakse, et seal ei ole midagi? Kes seda küll ütleks ja seletaks?"

Laupäev, 22. oktoober 2011

Nõmmekas olla on uhke ja hää.

Tundub, et mu maja on kummist. Kahe päevaga on siia mahutatud nii palju asju, et ma ei suuda enam isegi orienteeruda.
Õnneks on minu magamistuba, elutuba ja tütre tuba veel endised. Arvutituba on küll vahetanud oma ilmet. Üks voodi kolis prügimäele ja asemele sain diivani koos vanema pojaga. Ajutiselt muidugi. Hiljemalt suveks on poiste majad valmis ja siis saame jälle laiutama hakata.
Tegelikult on praegu vahva ajajärk. Maja on rõõmu ja noori täis. Kogu aeg keegi tuleb või läheb. Nii, et sügismasendust ei pea tundma ja mina saan tegeleda oma lemmiktegevustega-koristada, süüa teha ja lapsi poputada. Noorem tütar ainult muretseb natuke oma sünnipäeva pärast. Tema tahab privaatsust. Lubasime talle vastu tulla ja maja selleks päevaks ainult tema ja ta külalistele jätta. Pealegi oli ta nii tubli. Esimese veerandi tunnistus oli nii hea, et pani isegi minu ahhetama. Ma olin tõeliselt uhke ta üle.
Mu kodu ei asu just Nõmmel, aga sellest hoolimata tunnen ennast ikkagi nõmmekana. Loomulikult ei saanud ma ka siis puududa selliselt ürituselt nagu seda oli "Nõmmekas olla on uhke ja hää."
Päeva läbi oli vihma tibutanud, aga just ürituse ajaks tuli päikegi välja. Rongkäik algas Nõmme keskuse eest ja sealt edasi jaama juurde. Mööduvad rongid andsid vilet ja inimesed kõik lehvitasid akendest. Jaamas oli vahepeatus, kus laulsime ja rahvatantsijad tantsisid. Kui esitusele tuli "Põhjamaa" siis oli nii tuttav tunne. Olen ise ka kunagi rahvatantsuga tegelenud ja see tants oli veel täiesti meeles. Hea meelega oleksin ise ka jalga keerutanud. Edasi läksime üle silla. Ikka rõõmsa tuju ja lauluga. Viimane peatus oli turul. Seal sain lõpuks minagi polkat tantsida koos rahvariides poisiga.
Terve õhtu läbi kummitas see viis mu peas"Kui tantsid sa, kui tantsid sa, võõra poisi pruudiga...". No meil oli küll natuke teistmoodi.
Sellised üritused on tegelikult vahvad ja need näitavad inimeste ühtekuuluvustunnet. Kõik on rõõmsad, heas tujus ja sõbralikud üksteise vastu. Kasvõi korrakski on unustatud argielu ja igapäeva mured.



Laupäev, 15. oktoober 2011


Avastades Haapsalu.





Tänasel ilusal sügisesel päeval oli meil veel õpetajate päeva raames ekskursioon Haapsallu. Olen seal küll sadu kordi käinud, aga nii koos giidi ja töökaaslastega küll mitte.








Bussijuhiks oli jälle meie vana tuttav "Täitsamehe bussidest."Nii sõbralikku, galantset ja abivalmis meest annab otsida.
Buss viis meid kõigepealt lossiplatsile, kus ootas giid.
Külastasine raudtee muuseumi, kus saime näha ajaloolist veeremit. Vedurid ja vagunid asusid raudteejaamahoone taga rööbastel. Saime kuulata ka millist häält rongid tegid. Edasi viis tee kuursaali.
Haapsalu Kuursaal on ainuke algsel kujul säilinud kuursaal Eestis. See seisab Promenaadil juba 1898 aastast. Isegi tänasel jahedal oktoobri päeval oli ta ümbrus õitsevaid roose täis.

Et me ennast päris ära ei külmetaks, siis valas meie sõbralik ja hoolitsev bussijuht vahepeal soojenduseks meelikööri ja pakkus kommi.

Lastele on 2 toredat mänguväljakut. Üks asub Lossiplatsil ja teine Aafrika rannas. Oma nime olevat rand nii saanud, et peale ujumist olid lapsed välja näinud nagu neegrid. Põhi on väga mudane. Praegusel ajal pole ta rannana üldse kasutusel, sest vesi on must. Kalamehi oli küll mitmeid ja isegi kala paistis olevat.
Vahva oli maja, kus kunagi oli olnud hotell Petersbourg. Näeb välja nagu tõeline maja, aga kõik uksed, aknad ja inimesed on sinna peale joonistatud. Isegi pitsiline muster, mis on Haapsalu majadele nii omane. Tulevikus on plaanitud sinna samasugune hotell ehitada, aga praegu ei pidavat uuel omanikul raha jätkuma.
Ungru loss on Eesti üks mõjukamaid suurejoonelisemaid mõisahooneid, kuigi jäi omal ajal lõpetamata. Kaasajal on ta varemetes, aga see ei takista pruutpaaridel seal pulmapäeval pildistamas käia, sest seda lossi nimetatakse ka armunute lossiks.
Tšaikovski pingi juures kahjuks muusikat ei õnnestunud kuulata, sest oli järjekordselt katki.
Käisime ka Kiltsi lennuväljal. See on endine Nõukogude armee sõjaväelennuväli. Just sobiv koht elamuste otsimiseks. Säilinud olid ka mõned vanad lennukiangaarid. Meie bussijuhile tulid vallatud mõtted pähe. Ta ütles, et tunneb ennast nagu "bemmi" roolis ja proovib palju buss välja võtab. Ega see buss nüüd üle 100 küll palju välja ei pigistanud. Hoopis põnevam oli, kuidas 2 autot meile täiskiirusel vastu kihutasid.
Mereäärsel jalutusteel on kunstnik Roman Haavamäe valmistatud päikesekell. Kella tahkudel on kujutatud inimese eluteed alustades lapsest ja lõpetades kepi najale toetuva raugaga.

Sanatooriumi Laine ees asub Juhan Raudsepa pronksskulptuur "Kepimurdja."Kahjuks on see mitmel korral vandaalide poolt lõhutud. Samuti on kannatada saanud päikesekell ja surnuaed, mis asub lausa linna südames. Arvasin, et sellises väikeses armsas linnas on elu rahulik, aga tuleb välja, et igal pool oma probleemid.

Tagasiteel tuli veel päike välja. Sain nii palju uusi teadmisi, mida isegi mu Haapsalus elanud tütar ei teadnud.

Hoolimata sellest, et ma veetsin Haapsalus toreda päeva, on mu süda kurb kui ma mõtlen pisikesele armsale 5 kuusele poisile, kes kaotas Läänemaal paadiõnnetuses oma isa. Sellele tublile haprale, noorele naisele tahaks just öelda need ajaloolised sõnad:"Ma tean, mida sa tunned." kui see nii valus poleks...

Kolmapäev, 12. oktoober 2011



Piparkoogine sügis.


Hommikul kööki tulles leidsin laualt uue imeilusa
tassi, mida mul eile veel polnud.
Ei olnudki päkapikud.
Kirjakene oli ka jäetud.
Lasteaias oli esimene piparkoogipäev. Tõelised, glasuuriga, jõululõhnalised. Väljas ladistas vihma.
Minia sünnipäevalaual olid hapukapsad ja verivorst.
Kalender näitab alles oktoobrit.








Pühapäev, 9. oktoober 2011

Unimüts.

Mina ei saa aru, kuidas tänapäeva lapsed suudavad nii kaua magada. Olen ju ise ka kunagi ammu, ammu noor olnud ja ja nii mõnigi öö jäi lühikeseks või hoopis vahele, aga ma pole kunagi suutnud üle 8 tunni magada. Tegelikult piisab mulle täiesti kuuest tunnist, et olla virk ja kraps.

Laupäeval läks mu noorem tütar klassivenna sünnipäevale. Pidu pidi toimuma Saunapunktis. Kohale sai viidud autoga, aga kuidas tagasi saab, see tegi mind natuke murelikuks. Tütar lohutas, et niikuinii tulevad kõik koos ja kindlasti esimese rongiga. Muretsesin, mis ma muretsesin ning lõpuks järgmisel päeval kell 12 helistasin. Telefon helises pikalt enne, kui unine hääl vastas. Uurisin kus laps on? Süda jäi rahule, kui selgus, et juba ammu magab kodus. Kell 3 koju jõudes laps veel magas. Panin juurviljad ja liha ahju, sest kindlasti kõht tühi sünnipäevalt tulles. Toit sai valmis. Laps magas. Läksin aeda, riisusin kõik lehed kokku, lõikasin õitsenud lilled ära ja korjasin hulga õunu. Tuppa tagasi jõudes laps magas. Kütsin maja soojaks, lugesin natuke. Laps magas. Käisin poes ja ostsin järgmiseks päevaks söögid valmis. Laps magas. Lõpuks, kui väljas hakkas juba pimedaks minema, võtsin südame rindu ja ajasin lapse üle.

Laps küsis:"Miks ma pean juba üles tõusma?"

Mina:"Sellepärast, et sul on homme koolipäev ja sa pead varsti magama minema."

Laupäev, 8. oktoober 2011




Pannkoogipäev.



Hommik algas kenasti armsalt koos särava päikese ja heatujulise mehega. Üle saja aasta küpsetasin pannkooke. Mitte just, et ma neid väga armastaksin, aga loen blogidest, et ikka puhkepäevadel tehakse. Ei saanud minagi siis kehvem olla. Pealegi oli mul vaja mehe ees natuke pugeda ja ta endaga kaasa meelitada. Mulle endale meeldivad õhukesed ja krõbedad pannkoogid ning moos muidugi selline hapukam, kas pohla- või siis ebaküdoonia. Seekord olid mõlemad olemas.
Peale hommikusööki läks mees garaaži mu ratta piduriklotse vahetama. Kartsin juba, et suurest pidurdamisest kulub mu vasak jalg põlvini ära, aga tundub, et jääb seekord ikka alles. Eile kui oma vanemale pojale ettepaneku tegin pidurid korda teha, arvas ta, et minusugusele "hulljulgele mutile" pole pidureid vajagi. Paar päeva tagasi sattusin aga päris avariiohtlikku olukorda. Kolm korda oleksin peaaegu ühele punasele Mazdale tagant sisse sõitnud. Ei jäänudki muud üle, kui pidin lõpuks mööda sõitma. Mis ta siis kakerdab mul jalus? Sain muidugi mehe käest pärast pahandada, et mida ma kihutan, et seal tohib ainult 40 km. tunnis sõita. No mina ei tea oma kiirust. Sõidan ikka oma tavalises tempos. Igatahes on mul nüüd korralikult pidurdavad esi- ja tagapidurid olemas. Loodan, et ikka pikemaks ajaks. Hakkaski ära tüütama, et koju tulles väikesest mäest alla sõites sõida või oma majast mööda.
Poisid panid mõlemad muidugi jälle ajama ja see, mille pärast ma mehe ees pugema pidin, oligi ta endaga kaasa meelitamine. Vanaema maja on veel koos kassiga oktoobri lõpuni alles ja kass tahtis loomulikult süüa saada. Andsin küll endale sõna, et ma oma jalga sinna enam ei vii, aga mu südametunnistus ei lase ju ka looma nälga jätta. Maja uksest sisse astudes oli tegelikult täitsa kindel tunne. Millegipärast tuli meelde minu lapsepõlve multifilm, kus suslik pidi pimedas üle aasa koju minema ja kujutas endale igasuguseid õudusi ette. Jõudsime siis maja keldrisse, kus olid kassikonservid ja haarasin sealt ühe pihku. Äkki käis plaks ja me olime mõlemad mehega kottpimedas. Hea, et ma trepile käntsu ei pannud, sest mul oli vähemalt 100 paari jalgu all. Tormasin käsikaudu trepist üles väljapääsu poole ja tõmbasin välisukse lahti. Röögatasin ikka päris koleda häälega, kui ukse taga seisis inimene. Poja naabrinaine koos oma väikese beebiga küsis malbe ja õrna häälega, ega ta mind ei ehmatanud. Mul oli nii piinlik. Mees naeris nii, et silmamunad märjad. Vaatan kas ta homme ka veel naerab, kui saadan ta pirne vahetama. Multifilmis oli viimane lause, et keset heledat päeva kõndis suslik üle aasa ja ei kohanud kedagi. Kui te arvate, et minul ka nii vedas, siis te eksite. Ma pidin ju veel Nõmmele kingaparandusse sõitma ja kohtusin muidugi oma lobamokast sugulasega. Tervelt 3 korda ristusid meie teed. Oli endale Humanast nii palju asju ahnitsenud, et isegi riidest koti sangad ei pidanud vastu. Annetasin talle oma koti. Pool päeva on veel ees. Lähen riisun natuke lehti ja loodan, et tänase päeva "üllatused" on otsas.

Kolmapäev, 5. oktoober 2011




Lilleline õpetajate päev.


Sellel aastal kutsus küll  Lauri Leesi õpetajate päeva eirama, aga  oli meil ikkagi armas päev.
Juba hommikul tervitasid meid rõõmsad lapsed ja vanemad lilledega ning meid ootab külastus Viimsi Tervis SPA hotelli. Mitmes rühmas võtsid vanemad hoopis laste hoidmise enda peale ja õpetajad veetsid päeva Siiri Leinatamme ilusalongis. Lõuna ajal jõime ühiselt kohvi ja sõime torti, mille olid valmistanud lapsed koos vanematega.
Elu läheb varsti põnevaks. 14. oktoobril on oodata majja praktikante. Soomest tulevad meie maja ja tööga tutvuma õpetajaabid, ning aprillis õpetajad Norrast. Naersime, et paras aeg keel suhtlustasandil selgeks õppida.
Kõikidele õpetajatele palju kannatust, rõõmsat meelt ja häid lapsi. Meie lasteaias igatahes on alati head ja armsad naerusuud.

Esmaspäev, 3. oktoober 2011





Jalakäijad pimeduses.



Täna tööle sõites oli hommikul esimest korda juba täiesti pime. Tänu minu korralikule mehele on minu jalgrattal kõik ettevaatuse abinõud kasutusele võetud. Ma mõtlen siin esi- ja tagatulesid, kella ning minul helkurvesti. Kiivrit pole tal ainukesena õnnestunud mulle pähe suruda, kuigi see on ka täiesti olemas. Jalakäijad, kes te kõnnite mustas ja teil pole helkurit ega ühtegi heledamat riietuseset seljas- ausõna ma ei näe teid. Ilmute pimedusest nagu siilid udust ja ainult minu kiire reageerimine päästis teid täna. Oleks saada normaalse hinnaga aerosoolpakendis helkurvärvi.Tõsijutt, ma kannaksin seda kaasas ja värviksin iga sellise lihtsalt ise üle.
Usun nüüd ka oma meest, kes on mulle korduvalt rääkinud, et kardab tee ääres sõitvaid jalgrattureid. Neid pole lihtsalt näha. Mina ise ju ka sõidan pimedas ja igal pool ning olen arvanud, et ma oskan ohtudest hoiduda. Tegelikult on see mäng tulega. Olen seda viimasel ajal mitmel korral oma nahal tunda saanud. Sellegipoolest ei suuda mitte miski mind minu õhtustest sõitudest loobuma panna.

Pühapäev, 2. oktoober 2011





Tehtud.


Õhtu läbi lõikusin, keetsin, kaanetasin. Tulgu nad nüüd ütlema, et tegelikult ei tahagi seda kompotti. Omalt poolt lisasin veel pirnikompoti. Järgmisel aastal kindlasti pole sellist enam saada.


Sain petta.


Mul oli päris hea meel, kui mõlemad poisid täna mu juurest läbi astusid. Arvan, et tegelikult nad tundsid, et täna saab midagi head süüa, sest kes ikka peale minu viitsib pühapäeval kokata. Nagu kiuste olingi just kanakoivad ahju pannud ja nende kõrvale podises riis. Poisid sõid ja ägisesid.
Peale sööki teadustasin, et mõlemad peavad endale ka õunu kaasa võtma. Just nii palju, kui kanda jaksavad. Erilist vaimustust ma selle peale ei märganud. Noorem küsis hoopis, et miks ma õunakompotti ei tee? Pole me ju tütre ja mehega erilised kompoti sööjad ning suhkru pean ka siitsamast poest ostma. Ei viitsi mina sellega jännata ja oma raha raisata. Parem närin toorelt saavad hambad ka tööd. Sinna see jutt meil jäigi. Natukese aja pärast avastasin, et minia korjab aias õunu. Läksin talle suurest rõõmust appi ja pakkusin kotte lisaks. Tegin veel ettepaneku puud ka raputada, et suuremaid õunu kätte saada. Poiss võttis asja tõsiselt hoolimata sellest, et sai nii mõnegi õunaga hea vopsu pähe. Kotid täis korjatud ma erilist õunte vähenemist küll ei märganud. Siis tuli see õhtu parim osa. Poiss tassis need minu kööki ja teadustas, et nemad söövad küll õunakompotti, aga ega neil pole ju aega teha ja ega nad ei oskagi. Pagan küll! Eks omad vitsad peksavad. Pidin ma soovitama seda puud veel raputada ka. Õnneks vähemalt seeni on metsas vähemaks jäänud. Midagi head ka!

Laupäev, 1. oktoober 2011



Täna öösel ma ei maga.


Esimesed, pere kõige vanemad lapsed kasvavad kuidagi märkamatult suureks. Lõpetavad koolid, leiavad elukaaslased, asuvad omaette elama. Ühel päeval on nad lihtsalt iseseisvaks saanud. Nooremaga on hoopis teistmoodi. Jälgid kiivalt iga ta sammu, tahad kõike teada, topid nina ta asjadesse, ning loodad kogu aeg, et ta jääbki su väikeseks tütreks.
Äkki ühel päeval ehmatad enda kaameks, kui ta teatab sulle, et läheb koos sõbraga ööklubisse. Kuhu on kadunud vahepealsed aastad? Millal küll sirgus su väikesest tütrest sihvakas neiu?

Kolmapäev, 28. september 2011



Kaerajaan neljale jalale.

Igal aastal tähistame lasteaias mihklipäeva.Tantsime, laulame, räägime vanadest kommetest ja loomulikult küpsetame lõkkel viinereid. Sellel aastal arvas muusikaõpetaja, et meil võiks ka hobune kaasa lüüa. Oleks lastele natuke põnevam. Mina sain ettepaneku olla hobuse Roosi peaosaks ehk esijalgadeks. Tagumise poole, kellega koostööd teha, pidin ise otsima. Esimestelt tagajalgadelt sain korvi, aga teisel katsel läks õnneks.

Siin me nüüd oleme lustakad, rõõmsad ja loomulikult väga fotogeenilised. Kaerajaani tantsimine tuli meil igatahes väga hästi välja.