Pühapäev, 2. oktoober 2011



Sain petta.


Mul oli päris hea meel, kui mõlemad poisid täna mu juurest läbi astusid. Arvan, et tegelikult nad tundsid, et täna saab midagi head süüa, sest kes ikka peale minu viitsib pühapäeval kokata. Nagu kiuste olingi just kanakoivad ahju pannud ja nende kõrvale podises riis. Poisid sõid ja ägisesid.
Peale sööki teadustasin, et mõlemad peavad endale ka õunu kaasa võtma. Just nii palju, kui kanda jaksavad. Erilist vaimustust ma selle peale ei märganud. Noorem küsis hoopis, et miks ma õunakompotti ei tee? Pole me ju tütre ja mehega erilised kompoti sööjad ning suhkru pean ka siitsamast poest ostma. Ei viitsi mina sellega jännata ja oma raha raisata. Parem närin toorelt saavad hambad ka tööd. Sinna see jutt meil jäigi. Natukese aja pärast avastasin, et minia korjab aias õunu. Läksin talle suurest rõõmust appi ja pakkusin kotte lisaks. Tegin veel ettepaneku puud ka raputada, et suuremaid õunu kätte saada. Poiss võttis asja tõsiselt hoolimata sellest, et sai nii mõnegi õunaga hea vopsu pähe. Kotid täis korjatud ma erilist õunte vähenemist küll ei märganud. Siis tuli see õhtu parim osa. Poiss tassis need minu kööki ja teadustas, et nemad söövad küll õunakompotti, aga ega neil pole ju aega teha ja ega nad ei oskagi. Pagan küll! Eks omad vitsad peksavad. Pidin ma soovitama seda puud veel raputada ka. Õnneks vähemalt seeni on metsas vähemaks jäänud. Midagi head ka!

2 kommentaari:

  1. oi kui palju ja ilusad õunapoisid

    VastaKustuta
  2. Kui sa ainult teaksid, kui palju mul tegelikult veel oli. Need siin said lihtsalt puu alt sissetegemiseks ära korjatud, aga kastidesse ladusin ikka suured ja punapõsksed.

    VastaKustuta