Jalakäijad pimeduses.

Täna tööle sõites oli hommikul esimest korda juba täiesti pime. Tänu minu korralikule mehele on minu jalgrattal kõik ettevaatuse abinõud kasutusele võetud. Ma mõtlen siin esi- ja tagatulesid, kella ning minul helkurvesti. Kiivrit pole tal ainukesena õnnestunud mulle pähe suruda, kuigi see on ka täiesti olemas. Jalakäijad, kes te kõnnite mustas ja teil pole helkurit ega ühtegi heledamat riietuseset seljas- ausõna ma ei näe teid. Ilmute pimedusest nagu siilid udust ja ainult minu kiire reageerimine päästis teid täna. Oleks saada normaalse hinnaga aerosoolpakendis helkurvärvi.Tõsijutt, ma kannaksin seda kaasas ja värviksin iga sellise lihtsalt ise üle.
Usun nüüd ka oma meest, kes on mulle korduvalt rääkinud, et kardab tee ääres sõitvaid jalgrattureid. Neid pole lihtsalt näha. Mina ise ju ka sõidan pimedas ja igal pool ning olen arvanud, et ma oskan ohtudest hoiduda. Tegelikult on see mäng tulega. Olen seda viimasel ajal mitmel korral oma nahal tunda saanud. Sellegipoolest ei suuda mitte miski mind minu õhtustest sõitudest loobuma panna.