Laupäev, 8. oktoober 2011




Pannkoogipäev.



Hommik algas kenasti armsalt koos särava päikese ja heatujulise mehega. Üle saja aasta küpsetasin pannkooke. Mitte just, et ma neid väga armastaksin, aga loen blogidest, et ikka puhkepäevadel tehakse. Ei saanud minagi siis kehvem olla. Pealegi oli mul vaja mehe ees natuke pugeda ja ta endaga kaasa meelitada. Mulle endale meeldivad õhukesed ja krõbedad pannkoogid ning moos muidugi selline hapukam, kas pohla- või siis ebaküdoonia. Seekord olid mõlemad olemas.
Peale hommikusööki läks mees garaaži mu ratta piduriklotse vahetama. Kartsin juba, et suurest pidurdamisest kulub mu vasak jalg põlvini ära, aga tundub, et jääb seekord ikka alles. Eile kui oma vanemale pojale ettepaneku tegin pidurid korda teha, arvas ta, et minusugusele "hulljulgele mutile" pole pidureid vajagi. Paar päeva tagasi sattusin aga päris avariiohtlikku olukorda. Kolm korda oleksin peaaegu ühele punasele Mazdale tagant sisse sõitnud. Ei jäänudki muud üle, kui pidin lõpuks mööda sõitma. Mis ta siis kakerdab mul jalus? Sain muidugi mehe käest pärast pahandada, et mida ma kihutan, et seal tohib ainult 40 km. tunnis sõita. No mina ei tea oma kiirust. Sõidan ikka oma tavalises tempos. Igatahes on mul nüüd korralikult pidurdavad esi- ja tagapidurid olemas. Loodan, et ikka pikemaks ajaks. Hakkaski ära tüütama, et koju tulles väikesest mäest alla sõites sõida või oma majast mööda.
Poisid panid mõlemad muidugi jälle ajama ja see, mille pärast ma mehe ees pugema pidin, oligi ta endaga kaasa meelitamine. Vanaema maja on veel koos kassiga oktoobri lõpuni alles ja kass tahtis loomulikult süüa saada. Andsin küll endale sõna, et ma oma jalga sinna enam ei vii, aga mu südametunnistus ei lase ju ka looma nälga jätta. Maja uksest sisse astudes oli tegelikult täitsa kindel tunne. Millegipärast tuli meelde minu lapsepõlve multifilm, kus suslik pidi pimedas üle aasa koju minema ja kujutas endale igasuguseid õudusi ette. Jõudsime siis maja keldrisse, kus olid kassikonservid ja haarasin sealt ühe pihku. Äkki käis plaks ja me olime mõlemad mehega kottpimedas. Hea, et ma trepile käntsu ei pannud, sest mul oli vähemalt 100 paari jalgu all. Tormasin käsikaudu trepist üles väljapääsu poole ja tõmbasin välisukse lahti. Röögatasin ikka päris koleda häälega, kui ukse taga seisis inimene. Poja naabrinaine koos oma väikese beebiga küsis malbe ja õrna häälega, ega ta mind ei ehmatanud. Mul oli nii piinlik. Mees naeris nii, et silmamunad märjad. Vaatan kas ta homme ka veel naerab, kui saadan ta pirne vahetama. Multifilmis oli viimane lause, et keset heledat päeva kõndis suslik üle aasa ja ei kohanud kedagi. Kui te arvate, et minul ka nii vedas, siis te eksite. Ma pidin ju veel Nõmmele kingaparandusse sõitma ja kohtusin muidugi oma lobamokast sugulasega. Tervelt 3 korda ristusid meie teed. Oli endale Humanast nii palju asju ahnitsenud, et isegi riidest koti sangad ei pidanud vastu. Annetasin talle oma koti. Pool päeva on veel ees. Lähen riisun natuke lehti ja loodan, et tänase päeva "üllatused" on otsas.

1 kommentaar:

  1. Vahest on nii mõnus pannkooke teha , ka mina tegin paar nädalat tagasi pannkooke üle pika aja, kuna tegin õuna -pohlamoosi ja oli vaja degusteerida... Njamma
    Tubli mees, kui tegi su ratta korda...
    Keldris on hirmus küll olla kui pime on .... huuuu huuu ...
    Sinu blogi on vahva lugeda , kui jälle meelde tuleb, siis loen kohe suure huviga, nii vahva, et kirjutad mulle ka kommentaare .... siis on tunne, et nagu saaksin kellegiga rääkida ja arutada .... vafffaa...
    Head ilusat lehtede riisumist ...!!!!

    VastaKustuta