Kas nüüd on minu maja kord?


Eile töölt koju jõudes läksin ma kõigepealt kööki oma toidukotti tühjendama. Mind ehmatas tugev kolin ülakorruselt. Selline tunne oli, et keegi oleks nagu mõne kapi ümber lükanud. Hüüdsin tütrele, et kas ta jäi ikka terveks. Täielik vaikus. Tormasin trepist üles, sest süda hakkas juba kiiremaid lööke tegema. Peast käis miljon mõtet läbi.Üleval oli aga täielik vaikus ja tühjus -ei kasse, ei mu last. Ometigi oli ju just midagi ümber prantsatanud. Minu toas oli kõik korras, samuti tütre toas, aga arvutitoas, just seal, kus olid poja asjad oli keset põrandat üks riiuliplaat. Riiul asub siseseinas ja on seal oma 10 aastat rahulikult seisnud. Mitte kunagi veel pole ta osad omapead rändama läinud, aga nüüd oli küll selline tunne, et keegi oleks nagu viha ja jõuga selle keset tuba virutanud. Kui see olekski mingil põhjusel kapi küljest alla kukkunud, siis vähemalt mitte nii kaugele. Kõik riiulihoidikud olid alles ja omal kohal. Ma ei oska küll mingit loogilist järeldust sellest teha, aga nii ei ole lihtsalt võimalik. Hakka või tõesti teispoolsusesse uskuma.

Tean, et on olemas inimesi, kes usuvad sellesse mida me ei näe, aga kas see ikka on tõsi? Inimkonna ühine taotlus on, et kõik oleks lihtne, loogiline ja selge. Kõik see, mis siinse tõlgenduse raamidest väljub, kuigi me ise näeme, tunneme, kuuleme, aga see jääb väljapoole n.n loogilisust, füüsilisust, siis seda ei saakski nagu olemas olla.
Aga surm on ju olemas. Seda ei välista mitte keegi. Kuidas me saame siis öelda, et seda mida ei näe, ei usu ega tunne pole olemaski? Surm kui tundmatus on olemas ikkagi ja kõik usuvad seda ja mida me siis sel puhul usume?
Mida annab usk teadmatusse mida tõlgendatakse, et seal ei ole midagi? Kes seda küll ütleks ja seletaks?"