Pühapäev, 9. juuli 2017


Armastab, ei armasta...


Teisipäev, 4. juuli 2017


Ratastooliga Kaarli hambapolikliinikus.


Edaspidi teen suure kummarduse ratastoolis inimeste ees ja tõotan pühalikult neid alati märgata ning  aidata kui see on minu võimuses.

Täna sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks, aga pean ka nentima, et inimesed ümberringi on väga abivalmis ja tähelepanelikud.
Lootsin, et nii suures polikliinikus on võimalus ratastooliga kohe liftideni sõita, aga sissekäigu juures oli ainult 4 trepiastet.
Nendega sain päris hästi hakkama, aga mu nägu venis vist täitsa pikaks kui ukse taga avastasime, et mind ootab veel 8 astet  ja need olid juba pisut suurem väljakutse.
Registratuuris  selgus, et on siiski ka teine sissepääs kaldteega, aga enne tuleb ette helistada.
Järgmine aeg on alles septembris  ja selleks ajaks peaksin kipsist vaba olema.
Arsti juures selguski, et mul oli õigus  ja edaspidi pean lihtsalt oma senise hambaarsti välja vahetama. Tema väike apsakas läheb mulle nüüd 400 eurot maksma ja ma oleksin saanud abi ükskõik millise hambaarsti juures. Minu probleem ei vajanud  erispetsialisti poole  pöördumist. Köige tähtsam on loomulikult see, et saan hamba korda ja paar aastat on jälle hooleta.

Esmaspäev, 3. juuli 2017


Mul bemmil uued kummid.

Täna sai ratastooliga pikem matk tehtud ja peab tunnistama, et kõik polegi nii roosiline kui tavainimesena tundub. Üksinda poleks kindlasti hakkama saanud kuigi ratastool on kerge ja täiesti tutikas.
Poes käisin viimati 20. mail ja täitsa huvitav oli jälle ise kaupa valida. Kõike asju ma kätte küll ei  saanud, aga vähemalt õpetada sain. Ikkagi midagi muud kui nimekirjaga keegi poodi saata.
Naljakas oli kuidas mu jalg kõigile ette jäi ja keegi ei osanud sellega arvestada. Palju oli heatahtlikke inimesi, kes tahtsid järjekorras ette lasta ja soovisid kiiret paranemist.
Tänasin, sest praegu on  just aeg see, mida mul on laialt käes ja  kiirustada pole kuhugi.
Homme läheme Kaarli polikliinikusse  ratastooli testima.