Reedel töölt koju tulles nägin kuidas sõiduteel äkki autol aken avanes ja keegi kõva häälega mu nime hüüdis. Jäin ehmunult seisma. Õnneks tuli foori punane tuli ja üks õbluke tumedapäine tüdruk hüppas mulle kaela kinni ning naeris ja nuttis läbisegi.
Mul käis mustmiljon mõtet läbi pea, et kes küll võiks see tüdruk olla. 30-ne aastase lasteaia tööstaaži jooksul on minu käe alt läbi käinud tohutul hulgal lapsi. Siis äkki kangastus mulle silmade ette pisikene tumedapäine ja hästi terane tüdruk Sandra. Just needsamad arukad silmad, tumedad juuksed ja isegi soeng oli sama. Vahepeal oli ta ema suutnud auto ohutult ära parkida ja tuli ka mind kallistama. Lapsed võivad küll muutuda, aga ma ei saa aru kuidas mõned emad on 20 aasta jooksul täpselt sama nooreks suutnud jääda. Sandrast on mul väga head mälestused ja üldse oli terve see rühm väga toredaid ja sõbralikke lapsi täis. Sellised kohtumised teevad südame soojaks ja hea tuju tükiks ajaks.
Meie uus beebi sai lõpuks endale nime ja esimene sünnipäevgi sai ära peetud.
Lasteaias töötab veel 2 rühma. Homme saan oma oskused kõige pisematega proovile panna. Lusikaga söötmine ja pampersite vahetamine tuleb meelde tuletada. Siiamaani on nad kõige tublimad olnud. Eelmisel nädalal oli 25 kohal. Tuleb ilmselt tõsine tööpäev, aga pole hullu. Nädala pärast hakkab minulgi pikk puhkus ja loodan, et selleks ajaks tuleb jälle 30 kraadi sooja. Vihmast on selleks korraks juba isu täis.
-