laupäev, 30. detsember 2017


Päikselisel Läänemaal.
.
Täna säras taevas päike ja saialilled olid ka lõpuks oma õied lahti löönud nii, et enam päris hästi ei saagi aru mis aastaaeg on.

Kohe, kohe hakkab üks aasta jälle otsa  saama ja algab uus. 

Kindlasti veel parem ja suuremate õnnestumistega.
Ma olen rahul ja õnnelik inimene. 

Meenutan möödunut ning tõden, et seda sõnadesse panna on peaaegu ilmvõimatu. 
Mõtteid on palju, mida tahaks jagada, aga neid tundeid kirja panna on  raske.

Tänane päev viis tagasi Läänemaale lapsepõlve radadele ja nii palju oli, mis hingele pai tegi ning mida oli  hea meenutada. Oli ka seda, mis haiget tegi.

Kahjuks on külast väga vähe alles jäänud. Talud on aastakümneid tühjana seisnud ja enamus on juba kokkuvarisemise äärel. 

Ema sünnikodu, kus ma olen kõik oma lapsepõlve suved ja koolivaheajad veetnud on  ikka veel alles ning  heas korras.
Ja muidugi Mamma-see kullakallis inimene, kelle sarnast on maailmas ainult üks.

Käisime ka vanemate haual ja panime küünla.
Kunagisest uhkest kirikust on varisemisohtlikud varemed saanud.
Tegelikult väga kahju, aga eks selliseid kirikuid on teisigi, mis lihtsalt oma kustumise aega ootavad.
Olen siin kirikus kunagi isegi kella löönud ja just see trepp viiski üles kellatorni.

Ma usun, et kõike tuleb teha õigel ajal. Arvame, et aega on, aga vahel lihtsalt libiseb see õige hetk käest ja tagntjärele kahetsemisest pole enam mingit kasu.
Just. Täna oli ilus päev ja hinges on rahu.Mis see rahu aga on, selle peab iga inimene ise ära tundma, sest rahu toovad meile erinevad asjad.




reede, 29. detsember 2017


Puhkuse kolmas päev.

Praegu on küll selline tunne nagu oleksin juba ilmatu aeg kodus olnud, kuigi iga päev on mul mõni üritus või käib keegi külas.
Hommik algas nagu ikka ujulaga.
Nii palju rahvast pole ma tükil ajal näinud. Küllap kõik arvasid, et vana-aasta viimasel päeval tuleb jälle suur söömine ja selleks on vaja ennast enne sportlikku vormi  viia.
Õnneks selleks ajaks kui ma sauna jõudsin, oli enamik juba läinud ja ma sain rahus uhkes üksinduses leili visata.
Eks selle leiliga ongi nii palju keegi kannatab. Mina olen suur leiliviskaja, aga ega minuga keegi väga koos sauna ei kipu.
Ujulast koju jõudes panin kohe pirukad ahju, sest minu juures pidi toimuma staarblogijate kokkutulek.
Nagu Bianka ütles, et vana-aasta toimetusi ei tohi uude aastasse jätta, siis tänu temale on mul nüüd 2 kotitäit jälle villast lõnga, mis vardaid ootavad. Selle üle on mul küll ääretult hea meel. Samas tuli mul ka meelde, et naabrimehelt suvel laenatud kargud seisavad ikka veel garderobis kasutult ja  tuleb samuti veel vana-aasta sees ära viia.
Rääkisime vanadest blogiaegadest ja meenutasime kui lõbus meil aastaid tagasi oli kui arutelud kestsid poole ööni. Need ajad on ilmselt alatiseks möödas ja ei kordu enam kunagi. Hea sõnaga meenutada võib aga ikka.
Arutasime ka isand Konna tulevased  raamatud läbi ja loodame, et ka sellel  korral saame autogrammiga eksenplaarid. See, et Konna ennast kohal ei olnud, ei seganud meid üldse. Pirukaid jäigi rohkem, aga muidugi mõtlesime ka saabuva rannahooaja peale ja suur hulk jäi veel alles.
Ongi hea õhtul meest rõõmustada, et näe kõik on Sulle. Olgu tal ka hea päev. Ta on selle kuhjaga ära teeninud.

neljapäev, 28. detsember 2017


Eile on täna.

Tuuleveskitega võitlemine ei vii kuhugi. 
Tarkpead võivad ju laulda, aga nende viis jääb alati valeks. 
Las see uhkus vigiseb natuke nurgas, aga ega ta kaua aega seda teha ei suuda.
Ma ei usu, et kõike saab alati lappida. Elu pole lapitekk vaid hoopis midagi enamat.
Kõik kordub. Uuesti ja uuesti.


Taevas sosistab üks täht, et ta teab kõiki vastuseid.




kolmapäev, 27. detsember 2017


Puhkus.

Tulen just ujulast.
Mõnus.
Isegi päike pistab aeg-ajalt nina pilve tagant välja.
Kell on alles vähe ja terve päev on veel ees.
Täna on puhkuse esimene päev.

Ärkan hommikul koos Sinuga ja ei taha mitte mingi hinna eest seda meie hommikust kohvijoomise rituaali vahele jätta. Mis sest, et ma võiksin veel mitu tundi magada, aga selle tunde eest võiks anda pool kuningriiki.
Kui ma kööki jõuan, oled sa jõudnud juba pliidi alla tule teha ja halud praksuvad mõnusalt.
Hommikune kohviaroom....seda  on terve köök täis.
Kerin oma jalad mõnusalt enda alla toolile krõnksu ja katan hommikumantli siiluga.
Vaatan kuidas sa toimetad. Ega sa ei räägigi veel midagi, sest sa alles ärkad ja sinu liigutused on rutiinsed, aga ma armastan neid.

Mulle meeldib  jälgida kuidas Sa  iga minutiga saad virgemaks ja asjalikumaks.
Mina ei taha veel seda vaikust rikkuda.
Lihtsalt olla.
Alati polegi sõnu vaja.
On mõnus ja hea.

Jõulud olid vahvad koos laste ja nende peredega.
Külalisi käis teisigi ja nüüd on jälle vaikne ning  rahulik aeg kuni nädala lõpuni.
Meie pere traditsioone ei taha mitte keegi muuta ja mul on hea meel, et selle on omaks võtnud ka mu miniad ja väimehed.

Igapäevases elus on tihti nii kiire, et ei jõua kõike märgata. Jõulu ajal ongi hea koos lähedastega olla ja neile ka rohkem tähelepanu pöörata.
Saab   aja maha võtta ja näha asju mis igapäeva rutiinis jäävad märkamata.
Piisab naeratusest kellegi näol või päikesekiirest, mis paitab põske ja sa tunned, et oled õnnelik.
Vahel tuleb kõik nii lihtsalt.





Elu on ime ja igat päeva tuleb nautida ning  kasutada, sest see on kingitus, mida kõigile pole antud.

Pole mingit kahtlust.
Kevad on lähedal.

laupäev, 23. detsember 2017


Jõulud.

Teate mu armsad-mul on jõulupuhkus.
Mitte, et mulle ei meeldiks tööl käia, aga vahepeal on hea jälle aeg pisut maha võtta ja koduste toimetustega tegeleda. Seda enam, et igaks päevaks  on mingi üritus või tegevus plaanitud.
Meie jõulupidu oli muidugi vahva ja armas.
Väikesed 2-3 aastased olid nii püüdlikud ja kohusetundlikud.
Kõik tantsud ja laulud tuli ära tantsida ja laulda. Mis sest, et vahepeal sai juba muusika otsa, aga kõik õpitud liigutused tuli ju ära teha. Seda oli väga armas vaadata ja kindlasti jääb see pidu veel kauaks südamesse.
Täna siis õhtu koos perega ja kindlasti on see väga tore hoolimata sellest, et väljas puhub nii kõva tuul, et mu jõulutuled kiiguvad tulede vilkudes tuulega kaasa.

kolmapäev, 20. detsember 2017


On päkapikuaeg.


Nii kerge on hädaldada iga pisiasja üle, aga  me ei saa ka siin elus kõike muuta. 
Palju lihtsam on ise midagi ära teha.
Rõõmustame ja jagame seda rõõmu teistega. 
Meie ümber on liigagi palju kurbust, aga seda kurbust saab leevendada märkamisega.
Uus saatesari  "Inglite aeg" pani mõtlema. 

Jõulud on üllatuste ja imede aeg ja kõike võib juhtuda.
Mõtlen, et minul on elus ikka väga vedanud. Mu lapsed on terved, mu lapselapsed on terved. Mul on armas kokkuhoidev pere ja hooliv elukaaslane.

Ei kujutaks küll ette, et seal tunneli lõpus poleks seda valguskiirt. Lootus sureb alati küll viimasena, aga jah....
Tegelikult aasta viimastel päevadel võiks ikkagi positiivseid mõtteid mõelda.

Minu aasta oli ka küllaltki eriline, aga ma ei saa ka öelda, et vaatamata sellele, et ma olin pool aastat aktiivsest elust eemal oleks see olnud ainult masendav ja kurb. 
Nüüd tagantjärgi leian sealt palju õpetlikku ja naljakat.
Esimene kuu tööl on juba seljataga ja olen seda aega väga nautinud. 

Vahva oli ka meie jõulupidu Metsanurmes vanas talumajas, kus saime palju huvitavat näha ja kuulda.
Öösel pikale matkarajale küll ei läinud, aga kindlasti külastame seda kohta veel ja siis kõnnime ka kõik rajad läbi.

Jõulukuusk on ehitud. Nagu ikka tulevad lapsed peredega ka sellel aastal kõik koju jõuluõhtut veetma ja nüüd on meid juba 13.

Soovin kõigile jõulurahu südamesse. 
Et keegi ei peaks selle päeval üksi olema.
Et süda elaks ja rõõm oleks teie hinges.

Imede aega teile kullakallid selles imelises inimeseks olemises.







pühapäev, 10. detsember 2017


Jõuluturul.



Jõuluootuses  tahaks midagi öist ja salapärast. Midagi nii  ilusat, mis kriibiks isegi hinge ja teeks olemise  nostalgiliseks.
Kohustuslik kuuse all käimine sai nüüd tehtud.

Ootasime küll lund, et siis minna, aga lumega on lood keerulised.
Juba teist nädalat on Nõmmel olnud esmaspäevast reedeni kena lumine talveilm ja laupäeval sajab paduvihma.
Esmaspäeval tuleb maha uus lumi, mis kestab jälle reedeni.
Eile oli vähemalt karge ja otsustasime siiski uudistama minna.



Selle aasta kuusk on tõesti kena ja tulukesed ning jõulukaunistused annavad selle päris õige tunde.
Kaup on majakestes küll väga sarnane ja ühetaoline, aga ega me ostma ei läinudki. Tahtsime lihtsalt seda õiget meeleolu tunda.

Pärast läksime muidugi jälle minu lemmikusse Karja keldrisse sööma.
Mulle meeldib see maalähedase interjööriga pubi.
Hinnad on väga taskukohased ja teenindus kiire. Toidud on pealegi maitsvad. Enne mu rattaõnnetust käisime siin päris tihti söömas. Nüüd polnud üle poole aasta käinud ja teenindaja küsis kohe kas ma olen pikalt puhkusel olnud, et näen nii jumekas välja.

Sellel aastal võtan kõike rahulikult.
Järgmisel nädalal siis juba uued jõuluüritused ja nii see aasta hakkabki otsa saama.

Olge siis tublid ja kõike ilusat teile.











reede, 8. detsember 2017


Jõuluootuses.

Saan väga hästi aru Pipi Pikksukast, kes tahtis ainult sellepärast kooli minna, et muidu tal polegi kunagi koolivaheaega.
Olles pool aastat kodus, olid mu päevad alati sellised nagu ma nad ise kujundasin.
Tegin just nii palju kui sain, jaksasin, tahtsin ja viitsisin. Minu jaoks polnud tähtsust kas on töö-või puhkepäev. Ainuke vahe oli selles, et puhkepäevadel oli mees kodus ja siis tegime midagi koos.

Uskumatu kuidas aeg  lendab.
 Ootad kevadet, suve, puhkust ja siis tuleb su elus midagi sellist, mida ei oskakski ette kujutada. 
Nüüd tagantjärele ajab kõik naerma ja mõtled ainult kui leidlik üks inimene hädaolukorras olla võib. Midagi ei jäänud ju tegemata mida tahtsin, aga see kuidas ma seda tegin ja mille peale  inimene tulla võib on uskumatu.
Selge see, et kui sul on tore ja hea olla, siis aeg lendabki kiiremini.
Nüüd esimesed 3 nädalat tööl olles on küll selline tunne, et olingi kodus ainult ühe nädalavahetuse. Uuesti rutiini sulanduda oli nii lihtne ja kerge. Kõige tähtsam on muidugi nüüd see, et mul on minu nädalavahetused.
Kõigele sellele on  kaasa aidanud meie pisikesed 2-3 aastased mudilased. 
Nad pole minult kordagi küsinud, kes ma selline  olen ja kust ma  siia tulin? Nad võtsid mind esimesest päevast alates omaks ja võitsid minu südame. Kuidas saakski olla teisiti? Väikesed armsad naerupallid, kes oskavad olla vahel ka pisut üleannetud, aga samas on väga siirad ja armsad.
Muidugi jõudsin ma tööle õigeks ajaks, sest päkapikud piiluvad juba ja kuidas ma saaksin siis seda traditsiooni rikkuda.

neljapäev, 16. november 2017


Tagasi tööle.


Esimene proovipäev tööl tehtud ja pean ütlema, et polnudki nii hull nagu kartsin.
Täitsa ellu jäin ja jaksu oli isegi jala koju jalutada.
Töökaaslased on endiselt väga armsad ja mind võeti kallistustega vastu.
Lastest ma ei räägigi.
Uued väikesed leidsid kohe koha minu südames ja isegi imestan kuidas ma olen suutnud nii kaua lasteaiast eemal olla.
Meie pisikesed on kõik väga tublid ja hakkajad.
Selline tunne oli küll, et ma poleks nagu vahepeal ära olnudki. Kõik oli jälle nii tuttav ja kodune.
Paarilisega saime jälle kõvasti naerda, sest meie mõtted  on nii sarnased, et vahepeal räägime lausa kooris samu lauseid.

Arsti käest sain  analüüside vastused ja nii hea pole mu veri enam aastaid olnud. Kõik näitajad on normis. Võib-olla hemoglobiin oleks võinud pisut kõrgem olla, aga minu puhul oli seegi väga hea.
Ultraheli näitas, et kõik veenid ja veresooned toimivad ning võin vabalt soovi korral tööle minna.
Olen arvanud, et kodus on nii hea olla, et ma väga ei kiirustakski veel tööle minekuga, aga  peale eilset mõtlen hoopis teistmoodi. Selline ootusärevus on hinges ja tahtmine jälle tegutsema hakata.
Ma ei saa ju neid väikeseid  armsaid nöbininasid  enam pikalt ootama jätta. Lubasin eile, et varsti kohtume jälle ja siis jään juba kauemaks.


esmaspäev, 13. november 2017


Vihmases Haapsalus.

Minu meelest on Haapsalu üks ilusamaid ja armsamaid linnu.
Naudin puitpitsilisi maju ja värsket mereõhku.
Kui me igatseme Tallinnas kuskile vaiksemasse kohta pageda, siis sõidame alati Haapsallu.
Just selline vaikne ja rahulik peakski üks kuurortlinn olema. Meie lemmik on muidugi Müüriääre kohvik. Pole kordagi Haapsalus käies  jätnud seda kohta külastamata. See polekski mingi Haapsalus käimine kui ei jõuaks  Lossiplatsile  ja Müüriääre kohvikusse.
Haapsalu näeb välja nagu muinasjutt. Tunnen ennast siin nagu kodus. Puitmajad ja nende värvid on lihtsalt imelised, nii ilusad.Selline   tunne on, et siin saab elu teise rütmi ja aeg jääb nagu seisma.




reede, 10. november 2017


Mardipäevast.


Eilne taevas oli sombune ja pilves ning  sealt sadas alla külma vihma. Ega tuulgi ei olnud väga leebe. Marte see aga siiski ei seganud.
Sellel aastal külastas meid 2 seltskonda.
 Mees teab, et mul käivad tihti külas mu väikesed lasteaia lapsed ja siis on hea neil vahel suu magusaks teha. Väike tagavara maiustusi on alati olemas.
Esimesed mardid oli  palju vaeva näinud ja ettevalmistusi teinud. Päris raske oli sealt oma kasvandikke ära tunda. Laulud olid väga vahvad ja mitte sellised traditsioonilised mardilaulud. Igas laulus oli mingi krutski või õpetus peidus.
Mõistatused olid päris keerulised ja mõtlesime mehega mõne puhul ikka päris pingsalt, mis see olla võiks, aga õnneks olid mardid lahkelt nõus vihjeid andma. Kõige lõpuks oli õnneloos, kus  sai endale järgmiseks aastaks õnne välja tõmmata. Kas see ka täide läheb, seda näen järgmisel aastal?
Teine seltskond oli  risti vastupidine. Mardid olid küll päris suured juba, aga ei olnud neil õigeid mardiriideid ega meiki. Peale ühe salmi traditsioonilisest mardilaulust ei osanud nad rohkem, aga asi seegi. Vähemalt olid rõõmsad ja julged.
Vanasti ennustati, et kui mardipäeval on vihmane ja udune, siis tuleb pehme ja lumerikas talv, aga suvi vilu ja vihmane.
Külma talve küll ei tahaks ja suvi peaks ikka soe olema, aga eks ole näha kas vanarahva ennustused ka tänapäeval paika peavad.



teisipäev, 7. november 2017


Homme on kõik teisiti.


Ma ei saa salata, et mulle meeldib see, mida ma praegu teen ja kuidas elan.
Tihtipeale oleme hinges rahulolematud ja tahaksime midagi muuta, aga me ei saa ka loota, et tuleb keegi teine ja elab meie elu õnnelikuks.
Oma südmes  usun, et mul läheb  hästi ja minu jaoks on maailm juba aastaid päris värviline ning  ilus paik olnud. Loomulikult pole ma mingi imeinimene ja minuga juhtuvad samuti asjad, mis teistegagi. 
Vahetevahel saan haiget, vahel käitub keegi nii, et pean temas järjekordselt pettuma, aga see on ikkagi minu elu ja siin kehtivad minu reeglid.

Nädalavahetusel käisime Mööbliaidas ja nüüd on mu elutuba hoopis teistsugune. 
Pean selle muutusega isegi veel harjuma  ja sätin pidevalt asju ümber.  
Samuti tundub, et mu kodune elu hakkab otsa saama ja võib-olla järgmisest nädalast olen juba lasteaias tagasi. Lähen tagasi sinna, kuhu ma  päriselt ka kuulun.
Väike positiivsuse külg peaks igaühe elus olemas olema, mis tuleks suuremaks puhuda ja mida ei tohiks kaotsi lasta minna.



reede, 3. november 2017


Lihtsalt ei ole võimalik.


Sain eile õhtul kõne võõralt numbrilt.
Reeglina ma võõrastele kõnedele ei vasta ja kuna aeg oli ka päris hiline, siis mõtlesin, et ma ei tee väljagi. Mees  arvas, et kuna tegu on eesti numbriga, siis võin ikka vastata.
Uudishimu saigi võitu.
Helistajaks oli viisakas tädi Emorist, kes küsis mind  lausa nimeliselt ja teatas, et tema teeb Tallinna Vee tellimusel küsitlust vee kvaliteedist.
Lubas lahkelt, et üle 10 minuti mind ei tülita.
Mulle meenus kohe, et mõned aastad tagasi vastasin samale küsitlusele ja viimane küsimus oli mis linnaosas ma elan.
Minu vastuse peale vabandas tädi ette ja taha ning  teatas siis, et kahjuks on selle linnaosa vastuste limiit juba täis.
Igaks juhuks rääkisin tädile selle juhtumi ära ja ta küsis minult, et kas ma elan endiselt samas linnaosas.
Jaatava vastuse peale sain järjekordse üllatuse osaliseks. Kahjuks on meil selle linnaosa küsitluste arv juba täis.
Tule taevas appi.
Kas ei oleks siis mõtekam alustada juba küsimusega, et kus linnaosas te elate?

neljapäev, 2. november 2017


On hingedeaeg...

Puud on heitnud maha oma kirju leherüü...
Mida rohkem võtab looduses võimu pimedus, seda enam koguneb südamesse valgust ja soojust.
Meie elu on tasakaalus kui meil on iseendaga suhted korras.
Kui me iseenda vastu ei nääkle, ei sõdi, siis saame aru, et kõik mis me kogeme välises maailmas, on tegelikult meie sisemine peegeldus.
Nimelt ei peaks keegi teisele haiget tegema. Või siis teeb? 
On kurb tõsiasi, et mõni inimene valetab. Valetab iseendale ja teistele. Ta võib ennast mõnda aega valedega petta, maailma ilusamaks muuta, aga kui kauaks sellest jätkub? Oma sisemuses teab ta ju tegelikult tõde, et nii pole olnud.
Elu on liiga lühike, et seda negatiivse mõtlemise peale ära raisata. See looks samuti maailma, kus ise elada ei tahaks.
Mingil määral oleme kõik üksteisega seotud. Küllap tuleb see läbi tunnetada. 
Naeratused on tegelikult pisiasjad, aga kui neid eluteele laiali puistata, siis teevad nad mõõtmatult palju head.

Kas sa kuuled sama mida mina? Tuled mu mõtetesse ootamatult kui ma ei ole selleks isegi valmis.
Ma ei oodanudki seda,  aga sa tulid vaid hetkeks.
Tuul pillutab oksi, sina minu südant. Soovin, et oleksid seal õnnelik.
Lükkan oma külmad käed taskupõhja, sahistan veel viimastes vahtralehtedes ja süütan trepil küünla.
Näeme vikerkaare teises otsas....


teisipäev, 31. oktoober 2017


Päikeseliselt.

Üle mitme päeva on tänane  ilm nii vaikne ja päikseline, et otsustasin Nõmmele minna ning  ühtlasi ka oma lemmik lõngapoodi külastada.
Loomulikult ka traditsiooniline  turulkäik koos Pikantse juustu ostuga.

Tundub, et jõulud hakkavad tulema, sest sokkidele on nii palju tellimusi, et ma ilmselt võikski  koduseks jääda ja oma lemmikhobiga tegeleda. Selle vastu pole mul küll midagi.

Turult ostsin  meie pere  lemmikjuustu ja toppisin selle käekotti.

Aastaid tagasi ei mõistnud ma miks mu mees selle alati külmutuskapist ukse taha eskuriiulisse tõstis.
Minu meelest on Pikantne juust alati üks parimaid olnud. Mees küll põhjendas, et tema meelest oleks keegi nagu külmutuskappi ära surnud kui see juust seal on.

Lõngapoes valisin lõngad välja ja kui maksmise ajaks käekoti avasin siis sain aru küll, mida mu mees mõtles.
Tundus, et see surnu oli ikka päris mitu päeva juba vana olnud.
Pole vist tükk aega nii punastanud kui müüa nägu nägin. Ta püüdis endiselt viisakaks jääda.
Muidugi. Ma ju püsikunde.
Sellel korral ta aga millegipärast minult enam  ei küsinud mis värvi lõnga ta  juurde peaks tellima.

esmaspäev, 30. oktoober 2017


Olla või mitte olla...

Me kõik seisame ise oma valikute eest ja see, millest me kinni hoiame, on ainult meie endi teha.
Ma ei suuda siiamaani  mõista, mis hoiab naist alkohoolikust mehe kõrval? Tean seda tunnet  väga hästi just sellepärast, et olen ise selle tee läbi käinud. Loomulikult oli meie elus ka romantikat ja ilusaid aegu, aga elu pahupool nullis kõik selle ilusa ja järele jäi ainult mõru maik, südamevalu ning  hirm tuleviku ees.
Õnneks sain ma paari aastaga aru, et see ei vii kuhugi  ja kui ma ise midagi ette ei võta, siis nii see jääbki. 
Ma ei vahetaks oma praegust rahulikku ja stabiilset elu mitte kunagi enam sellise elu vastu.
Deliiriumihood, kuu ajased tsüklid, tervise tõttu pidev külili olek, kainete päevade kadumine ja mees ise ei näe üldse probleemi ning  ei püüagi midagi ette võtta. Ma mõistaks veel siis kui oleksid ühised väikesed lapsed, aga vaevalt ka see lastele hästi mõjuks. Kui mees ise ei tunnista  probleemi, siis on  lootust muutumiseks vähe.
Alkoholism on haigus ja naisel võivad  tekkida süümekad, et kuidas sa jätad oma haige mehe maha. Naine unustab  enda, aga kui mees ise midagi enda ravimiseks ei tee, siis naine istub iga päev nagu viitsütikuga pommi otsas.
Alkohoolikud on suurepärased manipuleerijad. Süütunde tekitamine ongi manipuleerimine. Normaalne oleks muidugi, et igaüks valib oma tee ise ja ei elaks oma  elu asemel joodikust kaaslase elu. Seda kõike muidugi veel oma vabal tahtel. 
Joodikuga  pead olema kogu aeg valvel, et ei ütle midagi valesti, ei tee valesti, ei käitu valesti sest misiganes võib olla põhjuseks, et joodik haarab uuesti pudeli. Põhjuse leiab ju alati ja süüdlane on ka olemas.
Inimesed kardavad paljastusi. Õigemini vist küll enda ego. Kõige atraktiivsem inimese juures on aga rahu. Rahu on midagi, mis kaalub üle kõik meie kaotused ja võidud. Kui südames on rahu, siis on peaaegu kõik hästi.
Varasemad negatiivsed kogemused suhte loomisel võivad meiega veel pikka aega kaasas käia ja üritavad oma targutaval kõiketeadval häälel manitsema meid targemad olema. Muidugi me ka arvestame nendega. Ehitame enda ümber kaitsva kindluse ja lubame selle müüride vahele ainult omaksvõetud inimesi. Kaitseme ennast just nii omaenda hirmude eest. Veab kui sinna satub just see inimene, keda oled oodanud ja kes toobki sulle selle rahu südamesse.

reede, 20. oktoober 2017


Oktoobrist.

Eilset ilma nautides  tuli  selline mõte, et käes on juba oktoobri lõpp, aga nii palju lilli veel õitsevad.
Viimased lilled sai ka jäädvustatud   ja tänast hommikut vaadates tundus,  et oligi tagumine aeg.
Hommikul säras auto katus ja maa oli valge.
Muidugi on aeg juba ammu sealmaal, et lillede aeg hakkab otsa  saama. Selle eest on toas  kõik pelarkoonid ja jõulukaktused õisi täis.
Teisipäevane arstivisiit kujunes väga positiivseks ja järgmise kuu lõpus olen ma ilmselt juba oma tööpostil.
Igaks juhuks küsisin ka, et kas ma siis invaliidsust ei hakkagi saama ja grupi peale ei jää. Arst naeris mu välja ja ütles, et ma olen suuri edusamme teinud, kõik on plaanipärane ja taastub täielikult.
Ujulas tunnen ma ennast jälle nagu kala vees, aga rattasõidul on praegu pidur peal. Olen paar korda oma rattaid imetlemas käinud, peale roninud, aga sinna see jäänud ongi. Praegu on küll täielik kramp ees ja isegi pisut hirm.
Mina, kes ma sõitsin aastas 6000 km iga ilmaga. Ei peljanud isegi talvel lund ja libedust ei julge praegu rattaga sõita. Kunagi küsiti minult, et kuidas ma ei karda talvel libedaga sõita. Ütlesin siis, et ma pole siiamaani veel  kukkunud. Kui ükskord kukun, siis äkki pärast enam ei julge, aga praegu küll hirmu pole. Nüüd on siis see aeg käes.
Suvel keset kõige soojemat ilma väikese kiiruse pealt külili kukkuda on küll täiega tase. Seekord ei olenenud see aga kahjuks minust  ja ilmselt poleks ma seda õnnetust ka ära suutnud hoida.
Läks nagu läks ja nüüd hakkab see etapp lõpule jõudma. Tegelikult oli see  ka päris õpetlik ja mõtlemapanev kogemus. Kindlasti teen sellest ka edaspidiseks oma järeldused. Mitte, et ma kahetseksin seda aega või oleksin olnud suures masenduses. Mulle lausa meeldis see kodune aeg täis rahu ja uusi väljakutseid. Inimene on väga leidlik ja kohaneb iga olukorraga. Nüüd mõistan ma palju paremini neid, kes  peavad oma elu veetma ratastoolis või käima karkudega. Muidugi peab ka ise palju pingutama ja ei tohi ennast lihtsalt haletsema jääda.
Suur tugi on ka inimestest, kes sinust hoolivad ja sinusse usuvad.
Minu armas elukaaslane, kes on kogu aeg mulle toeks olnud ja mind julgustanud.
Kes oskab mind siiamaani veel üllatada ja kes ei pea paljuks ka mulle lilli kinkida.
Viimasel korral küsisin, et mille eest? Mul pole isegi ühtegi tähtpäeva ja ta vastas nii armsalt.
Just selle eest, et ma lihtsalt olemas olen.

Hoolige oma lähedastest, leidke aega ja võimalusi, et koos kvaliteetaega veeta.
Hoidke kodusoojust ja kuulake teineteist.
Iga inimene suudaks täita maailma värvidega ja see peegelduks kohe ka teiste peal.
Rasked olukorrad saavad alati otsa ja on meile õppetundideks ning hinge avardumiseks.
Ärge kartke elada julgelt, avalalt ja rõõmsalt. Eelkõige muidugi rahuga oma südames.
Kõiki  kivisid eluteelt paraku kõrvaldada ei saa, aga tähed särvad veel ka miljoni aasta pärast ja igal hommikul tõuseb jälle päike.
Kõike ilusat kõigile järgnevaks eluks.




neljapäev, 5. oktoober 2017


Lasteaias.

Plaanisin juba mitu päeva oma rühma uusi pisikesi vaatama minna.
Tänasel õpetajate päeval oli selleks  eriline  põhjus.
Üksi pole ma veel  siiamaani kuskil käinud, aga mõtlesin oma jõuvarud proovile panna. Seda enam, et ilm oli  ilus ja päikeseline.
Korjasin aiast kimbu lilli, võtsin kaasa lastele mõeldud kommid ja suurtele küpsisekarbi. Pidupäeval ei sobi tühjade kätega külla minna.
Lasteaeda jõudes oli kõik nii  tuttav ja omane, et oli selline tunne nagu poleks ma siit üldse ära olnudki.
Pisikesed 2-aastased olid armsad ja rahulikud ning ei võõrastanud mind üldse. Meie järgmise aasta kooliminejad pidid mind aga rõõmu pärast pikali jooksma. Sain nii palju kallistusi ja joonistusi. Lapsed küsisid kas ma jäängi nüüd nende juurde ja tulen homme jälle. Armas oli kuulda, et nad pidid minu järele kogu aeg küsima ja tööle ootama.
Nagu igal aastal oli ka sellel korral sotside poolt üllatus.  Kringli asemel oli  suur uhke tort.
Kringleid oli toodud lausa 3 tükki.
Hea tunne oli jälle  kolleegide ja laste hulgas olla  ja usun, et kuu aja pärast olen ma  tööl tagasi.
Alates homsest hakkan käima korrapäraselt Nõmme ujulas. Vesi teeb kindlasti imet.

Ilusat ja armast õpetajatepäeva.

esmaspäev, 2. oktoober 2017


Tere jälle.

4 kuud kodust elu seljataga ja peab ütlema, et ma naudin seda endiselt. Paari kuu jooksul peaksin  tööle tagasi jõudma.
Muidugi saan ma nüüd minna igale poole kuhu tahan ja trepid pole enam takistuseks. Karke enam ei kasuta, aga õhtuks väsib jalg ikka pisut ära.
Võimlemine mõjus hästi ja nüüd käin 2 korda nädalas Haabersti Tervisekeskuses vesivõimlemises.
45 minutit  33 kraadises basseinis paneb unustama  kõik tervisehädad  ja ei saa arugi, et midagi on teisiti.


Eelmisel nädalavahetusel käisime jälle Laulasmaal sest ilm oli nii suvine ja lausa kutsus mere äärde.
Muidugi ei saanud külastamata jätta ka hubast Matilda kohvikut.
Seljanka supp oli  minu jaoks pisut leigevõitu, aga porgandipirukas selle eest jälle imemaitsev ja rohke täidisega. Isegi sinki oli lisatud.
Käisime ka Keila-Joal ja Türisalu pangal.

Sellel laupäeval külastasime Balti jaama turgu.
Sõitsime autoga Pääsküla jaama ja sealt edasi rongiga. Mulle sobivad praegu igasugused variandid, et kodust välja saada ja rongiga on väga mugav liikuda. Pealegi saab kiiremini kohale kui autoga.
Olen turu  kohta palju kiitvaid sõnu kuulnud, aga ise polnud oma silmaga veel näinud.
Ausalt öeldes ei oska mina selle kohta midagi öelda. Turust on asi kaugel. Minu meelest sarnaneb rohkem kaubanduskeskusega ja vaevalt me enam sinna minna viitsime. Nõmme turg on igatahes palju kodusem ja rohkem turu moodi.

Ma ei tea kas  ainult meie elukaaslasega ei saa enam naljast aru või ongi tänapäeva huumor nüüd selline.
Kanal 2  komöödiashow "KMD klubi" küll naerma ei aja. Paljudele naljadele ei saa üldse pihta. Ma pole suutnud seda lõpuni vaadatagi. Täna kordust vaadates vaatasin kuidas pealtvaatajad naeravad nii, et silmad märjad, aga mina ei suuda sealt midagi naljakat leida. Äkki kohapeal on olemine teine ja naljakas ka, aga kodus tugitoolist vaadates küll naerma ei aja.