Päikselisel Läänemaal.
.
Täna säras taevas päike ja saialilled olid ka lõpuks oma õied lahti löönud nii, et enam päris hästi ei saagi aru mis aastaaeg on.

Kohe, kohe hakkab üks aasta jälle otsa  saama ja algab uus. 

Kindlasti veel parem ja suuremate õnnestumistega.
Ma olen rahul ja õnnelik inimene. 

Meenutan möödunut ning tõden, et seda sõnadesse panna on peaaegu ilmvõimatu. 
Mõtteid on palju, mida tahaks jagada, aga neid tundeid kirja panna on  raske.

Tänane päev viis tagasi Läänemaale lapsepõlve radadele ja nii palju oli, mis hingele pai tegi ning mida oli  hea meenutada. Oli ka seda, mis haiget tegi.

Kahjuks on külast väga vähe alles jäänud. Talud on aastakümneid tühjana seisnud ja enamus on juba kokkuvarisemise äärel. 

Ema sünnikodu, kus ma olen kõik oma lapsepõlve suved ja koolivaheajad veetnud on  ikka veel alles ning  heas korras.
Ja muidugi Mamma-see kullakallis inimene, kelle sarnast on maailmas ainult üks.

Käisime ka vanemate haual ja panime küünla.
Kunagisest uhkest kirikust on varisemisohtlikud varemed saanud.
Tegelikult väga kahju, aga eks selliseid kirikuid on teisigi, mis lihtsalt oma kustumise aega ootavad.
Olen siin kirikus kunagi isegi kella löönud ja just see trepp viiski üles kellatorni.

Ma usun, et kõike tuleb teha õigel ajal. Arvame, et aega on, aga vahel lihtsalt libiseb see õige hetk käest ja tagntjärele kahetsemisest pole enam mingit kasu.
Just. Täna oli ilus päev ja hinges on rahu.Mis see rahu aga on, selle peab iga inimene ise ära tundma, sest rahu toovad meile erinevad asjad.