Esmaspäev, 27. detsember 2010

Meemile vastuseks.

Meemi küsimused:
1. Külastan oma blogi sagedusega…
2. Poliitikute blogisid loen…
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:
5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?
8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
9. Sinu lisatud küsimus

viskas mind, kes soovib, see proovib.


1.Külastan oma blogi vähemalt korra päevas.Vahel olen väga edev ja alustangi päeva oma blogi ülevaatamisega.
2.Poliitikute blogisid ei loe, sest viimasel ajal olen 2 korda petta saanud. Pevkuri lubatud talverehvid jäidki saamata. Tänu temale olen nüüd jalamees. Sotsid on meile õpetajate päevaks alati kringli toonud. Mis sest, et see jäi järjest väiksemaks, ikkagi kringel, aga sellel aastal jäi hoopis tulemata. Ilmselt panid ise nahka. No saan aru küll, neil palgad väikesed ja kõhud tühjad.
3.Blogidest, mida loen olen leidnud palju huvitavat. Küll kokanduse vallast, huvitavaid ja naljakaid videosid, palju õpetlikku ja muidu südantsoojendavat. Ka sellist armast "noomimist."
4.Üldiselt ei eelista blogisid muudele kanalitele, aga ilma ka enam ei saa. Sõltuvus-mis teha.
5.Ma ei ole netisuhtluses solvunud, aga kurvastanud küll. Pean aga ka mainima, et positiivset on tegelikult palju rohkem.
6.Saan aru, et inimestel on praegu kiire aeg ja tänu sellele on tagasisidet vähem. Jõulud on just ju see aeg, kus veedetakse rohkem aega oma peredega.
7.Ega ma ise ka täpselt ei tea, miks ma blogin. Ilmselt on saanud vajaduseks hoolimata sellest, et ma tegelikult kirjutada ei oskagi.
Minu armas mees laulis ikka:
Ehkki luuleand mul kasin
siiski luuletan kui masin...
Ju ma siis mõtlen ka nii.
8.Olen postitanud küll ja hiljem kahetsenud, aga eks kõik on ju millegi jaoks hea-kasvõi iseendale tõestamiseks, et saan hakkama. Pealegi pidi julge pealehakkamine olema pool võitu.




Andeks kas teil on veel ruumi...

Esmaspäev 27 detsember 2010 13.31

Meil on kõik täis...
Kui eelmisel talvel arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis ma ilmselgelt eksisin. Saab ja kuidas veel. Ega mul polegi ju eriti selle lumerookimise vastu, kui seda ei peaks ainult tegema enne sööki ja peale sööki ja siis veel hommikul ja õhtul. Muidugi peaks siis veel olema korralik hoidla, kuhu see kõik ladustada ja peale kahe
tunnist rookimist ei peaks mõtlema, kas see oli tõepoolest pisike hiir, kes mul nina alt läbi jooksis või olid mul suurest töötegemisest juba täpid silmade ees.

Reede, 24. detsember 2010





Öist linna avastamas.

Laupäev 24 detsember 2010 0.46

Saabusime just öiselt jalutuskäigult. Elus ja terved ning täis emotsioone. Hoolimata hilisest ajast ja jõuluõhtust oli linn rahvast täis. Me polnud kaugeltki ainukesed öised uitajad.
Torm nimega Scarlet oli vist juba kohal. Igatahes tuisk oli päris tugev ja tuul undas ka parasjagu. Inimesed olid aga rõõmsad ja heas tujus.
Raekoja plats oli saginat täis. Mõni putka veel isegi töötas. Vanem poeg tellis kohe kõigile hõõgveinid. Mõnus oli tuisus sooja jooki juua hoolimata sellest, et suu ja silmad olid lund täis. Tuju oli ju hea.
Nukuteatri aknal avastasime auruteatri. Telefoni numbrile helistades hakkas klaasi taga etendus. Vaatasime tükk aega seda vaatemängu. Järgmine katsumus oli Patkuli trepist üles jõuda. Poisid tegid ettepaneku võidu teha. Noorem püüdis meid veel hirmutada kurikamõrvariga. Arvas, et siis me jõuame kiiremini üles. Üles ma igatahes jõudsin. Isegi eriti ei ähkinud. Ega ma siis noortest viletsam saanud olla. Siit avanes tõesti ilus vaade. Noorem poeg jäi sellest ilma oma kõrgusekartuse pärast.



Toompealt alla tulime Neitsitorni juurest. Sealt edasi meie suure samba juurde. Ring oli peale tehtud. Nüüd võis koju tagasi sõita.







Meie pere jõulud.

Reede 23.detsember 2010 20.55

Jõululaupäeval kogunevad kõik lapsed minu juurde. See ongi kujunenud meie pere traditsiooniks juba aastaid.Täna oleks üritus aga peaaegu ära jäänud, sest tütrel olid teised plaanid. Poisid tõstsid aga protesti ja mu vanem tütar oli sunnitud oma tegemisi muutma. Küpsetasin siis eile poole ööni, aga tubli ja virk nagu ma olen, tegin seda rõõmuga. Peaasi, et tegevust jätkuks.
Olengi muidu öösiti unetu, nüüd läks aeg kiiremini. Panin jõululaulude plaadi mängima ja nautisin täiega oma tegemisi. Öösiti ongi mul rohkem energiat ja võin suuri asju korda saata.














Millegipärast polnud siiani õiget jõulutunnet veel tulnud. Nüüd tuli koos küpsetamisega see ka. Seda enam, et õhtul oli mul veel üks usin päkapikk ootamatult kuusega ukse taga ja pakkus igati oma abi. Ma alles plaanisin seda ostma minna. Nüüd jäi see käik ka ära.
Meil oli kodune ja armas istumine hoolimata sellest, et sellel aastal polnud meid täis koosseis. Jõuluvana oli kingitused kuuse alla jätnud. Sellegipoolest ei saanud neid ilma salmita kätte.
Naersime pisikest päkapikku, kes oli väga elav ja toimekas. Jagas kinke ja kontrollis, et kõik ikka loevad.
Käisime ka rabas kuumaõhu laternaid taevasse laskmas. Nüüd tegi vanem poeg veel ettepaneku öist vanalinna avastama minna. Polegi ammu seal käinud. Kindlasti saan suure elamuse.


Teisipäev, 21. detsember 2010


Toomapäev.

Teisipäev 21 detsember 2010 14.00

3. aastastele lihtsalt ja arusaadavalt toomapäevast rääkida ongi kõige targem seda teha näitlikult.
Selgitasime, et see on rahvakalendris viimane suurpuhastuse päev enne jõule ja nemad peavad ka vaatama kõik oma kapid ja sahtlid üle. Kas on ikka kõik mänguasjad peale mängimist oma õigetel kohtadel ja rühmatoad korras. Mööda maja käib ringi Tahma -Toomas ja tuleb sinna rühma, kus on asjad pilla-palla.
Lapsed olid väga elevil ja käisid iga natukese aja tagant uksetagust piilumas. Peaaegu sama elevil, kui jõuluvana oodates. Iga kord ohkasid kergendatult, kui soovimatut külalist seal polnud. Mõni oli natuke ka pettunud. Põnev ju ikkagi ja natuke hirmus ka.
Enne voodisse minekut küsis minult meie rühma kuldsuu:"Mis päev homme on?"
"Kolmapäev."vastasin."Aga, mis päev veel?"päris laps edasi.
"No mänguasjapäev."
"Aga mis päev veel?" ei jäänud laps rahule. Mõtlesin pingsalt, aga midagi rohkem küll pähe ei tulnud.Tavaline tööpäev ju.
"No mina küll ei tea?"vastasin talle.
"Aga mis hirmudepäev seal vanarahva kalendris siis homme kirjas on?"
Oh seda lapsesuud.

Esmaspäev, 20. detsember 2010




Jõuluvanal külas.

Esmaspäev 20 detsember 2010 20.38

Saabusin just meie lasteaia jõulupeolt. Sellel aastal oli kõik teisiti. Esimest korda 17 aasta jooksul polnud ma ei karu, jänes, tuisueit ega päkapikk. Lihtsalt mina ise. Esimese ehmatusega mõtlesin kohe mida selga panna. Kunagi polnud ju seda muret, alati oli vastav kostüüm olemas. Aga lapsed arvasid, et ma näen välja täitsa väga ilus. Just täpselt nii see lause kõlaski. Sellega oli siis nagu kõik korras.
Jõulupidu oli neile tegelikult üllatus. Hommikul lasteaeda tulles ei teadnud nad midagi. Pidime õhtul lihtsalt saali palli mängima minema. Katsu sa aga lapsi petta. Nad tunnetasid ette, et midagi põnevat on tulemas. Ei olnud neil ei söögiisu ega und. Läksimegi siis nagu lubatud palli mängma ja sattusime jõuluvana koju. Kõikide silmad läksid imestusest pärani. Midagi niisugust polnud nad küll lootnud näha. Jõuluvana magas kiiktoolis. Lapsed tohtisid ta üles ajada. Oi ta oli vahva. Hoopis teistsugune, kui meil aastaid käinud Margus Lepa, kelle teksti võisin juba peast ette lugeda.
Saime südamest naerda, kui 3 aastased oma pakkide lunastamiseks luuletusi lugema hakkasid. Pooled olid improviseeritud kohapeal. Keegi ei jäänud hätta. Üks tüdruk esitas lausa tantsukava"Lillekese"tants. Ega minagi ilma ei pääsenud. Õnneks lubas jõuluvana meil ühiselt laulda. Saime ka kiita. Just nagu Duo Baccara. Paneb praegugi veel muigama.


Reede, 17. detsember 2010


Ka nii võib trenni teha.


Reede 17 detsember 2010 14.00

Vanem poeg otsustas järjekordselt Türki sõita. Midagi oli siin küll kahtlast. Sellel aastal juba kolmandat korda. Aga tühja temaga, sõitku kui tahab. Minule tähendab see muidugi lisakohustusi poja maja ja kassi näol, aga tubli nagu ma olen saan hakkama ja ei virise. Õnneks asub ta maja ka minu kodule päris lähedal nii, et paras õhtune jalutuskäik. Unustasin ainult küsida, millal ta tagasi saabub. Loodan, et ta ei lahkunud mitte määramatuks ajaks. Igavesti tubli ma ka ei viitsi olla.
Otsustasingi siis õhtul kell 8 sammud poja maja poole seada. Ilm oli mõnus, külmakraade parajalt ja teed kõiki ilusasti puhtaks roogitud. Senikaua kuni ma juurdlesin selle üle kas ajada ratas garaažist välja või minna seekord jala, möödus minust tervisesportlane. Trenni võib ju igal ajal teha, aga milline on just sobilik riietus talvisel ajal, see on iseküsimus. Võibolla olen ma ka pisut ajast maha jäänud ja ei tea tänapäeva trende, aga kas on ikka kõige mõistlikum joosta palja ülakeha ja väikeste punaste sportpükstega? No ohutusnõudeid oli küll silmas peetud. Pükste küljes rippus helkur. Kahtlustan, et siin oli tegemist poissmeheõhtu naljadega, aga mine sa tea. Äkki hoopis tuuletakistus on siis väiksem ja saab parema tulemuse. Peas oli tal armasad jänkukõrvad
. Ma arvasin siiamaani, et ainult korralikud tütarlapsed kannavad selliseid. Tuleb välja, et ei tea ma midagi. Tegelikult võis ta ju olla ka ajaloo õpetaja, kes testis uut koolivormi.
Kass sai loomulikult söödetud ja maja köetud kõigele vaatamata.

Pühapäev, 12. detsember 2010


Ilma naisteta on kurb maailm...

Teisipäev 14.detsember 2010 23.30

Saabusime just teatrist. Enamikul kindlasti ammu vaadatud, aga minu kord oli alles täna. Seekord siis Mart Sanderi juhtimisel lavale jõudnud "Silva".
Olin seda enne ka mitmes variandis näinud, aga tahtsin näha milliseks kujuneb "Silva"Sanderi lavastuses.
Alguses kohutas etendus mind oma pikkusega, aga asjata. 3,5 tundi möödus märkamatult. Nüüd ma siis olen siin unetu, täis emotsioone, tundeid ja elamusi.
Etendus algas väikese viperusega. Kaklustseenis kaotas üks osatäitja koos pealmiste pükstega ka alumised, aga ta ei lasknud ennast sellest segada. Mängleva kergusega parandas ta vea.
Särav, kirglik ja sentimentaalne operett, kus voolas šampus ja tantsisid kaunid naised. Ligi 100 aastat vanas loos oli
teravaid paralleele ka tänapäeva maailmaga.
Mulle läks väga hinge Silva elu, saatus ja armastuslugu.Ta oli kindlameelne naine,kes ei lasknud endale pähe istuda.Eriti meeldis tema isepäisus.
Muusika oli võimas ja kaasahaarav. Kokku olid sulanud valsi-, foksi-ja tšaardaširütmid. Vägisi kippusid jalad rütmi kaasa löö
ma. Ainuke häiriv asjaolu olid kõrval istuvad soomlased, kes kõva häälega rääkisid. Ei jäänudki muud üle, kui viisakalt peale hüpata. Mõneks ajaks oli sellest isegi abi.
Sain igatahes suure elamuse osaliseks.

Laupäev, 11. detsember 2010



Testides ennast jalakäijana.


Laupäev 11 detsember 2010 13.50

Selleks korraks on ilm jälle maha rahunenud. Küllap ta tõmbab nüüd veidike hinge ,et veel suurema tuisu ja tormiga meid silmitsi seisma panna. Lumevarud on mul piisavad ja kujutan ette, kui suureks nad veel siis kasvavad kui meile lõpuks talv ka kohale jõuab.Praegune on ju kõigest sügisene lumi.
Minu jalgrattateed on määramatuks ajaks umbe tuisanud ja
seega otsustasin ennast täna jalakäijana proovile panna.Väike ilus matk Pääskülast Nõmmele. Polnudki peale põlengut uues turuhoones käinud. Annetasin ju oma palgast ka sinna "märkimisväärse" summa ja tahtsin kontrollima minna kas on vähemalt minu nimeline boks avatud.
Teekond Hiiuni oli päris ellujäämiskursus. Jalakäijate raja asemele oli ainult keegi lumeinimene oma suured jäljed jätnud. Üritasin ikka päris püüdlikult nendesse astuda, aga kuna mu seitsmepenikoorma saapad olid 7 mäe ja oru taga lukku pandud, luku võti katki murtud, siis see ei õnnestunud kuidagi. Hullem kui tund aega oma aias lund rookida. Õnneks alates Hiiult olid kõnniteed korralikult puhtaks roogitud.
Omanimelist boksi ma muidugi ei leidnud, aga kõik oli täpselt samasugune nagu enne. Lihahinnad olid üle ootuste soodsad. Jõulud võivad minu peres nüüd küll tulla. Nälga keegi ei jää.Tulgu siis Monika, Klaarika, Annika või Jõuluvana.

P. S Minu aias on avatud tasuta liumägi. Saab päris pika hoo.Ise ka proovisin.

Neljapäev, 9. detsember 2010



Tuisk.


Neljapäev 09 detsember 2010 19.46


Tulin õuest ...lumesadu.
Mulle meeldib tuisk.Tuul ulub ja vingub, lumi keerleb sajas suunas ja ma ei hooli isegi sellest , et olen juba 2 korda käinud seda tõrjumas ning ilmselt tuleb veel minna.Mu majaesine meenutab juba lumehoidlat ja kindlasti pole ta selle kogusega veel pääsenud, sest uut tuleb järjest juurde. Minu rattateed on nüüd tükiks ajaks lume all. Siin ei päästa isegi Pevkuri lubatud talverehvid.
Hommikul oli küll niisugune tunne ,et läheks karu kaissu talveunne. Ainult tahtejõud hoidis püsti, aga tundub ,et koos tuisuga tuli ka mulle elu sisse.
Eile küsis mu tuttav kas mul on sahk aias käinud.Täna ei ole ma ise ka enam kindel, et ta pole siin olnud .
Võiks laulda seda laulu "Küll on kena kelguga, hangest alla lasta ..."

Pühapäev, 5. detsember 2010



Jõulumeem. 2 advent.

1) Kas Sulle meeldivad jõulud? Kui ei ,siis miks ?Kui jah, siis miks?

Jõulud on mulle alati meeldinud .Isegi siis ,kui neid sai salaja peetud ,ootasin alati.Siis oligi just põnev.Meie pere pidas alati jõulusid ja kuusk oli ka toas.Mäletan ,kuidas käisime isaga kuuske otsimas. Ega siis polnudki ju niisugused ilusad ,nagu praegu .Mitmed kohad sai läbi käidud, sest ema alati torises, kui kuusk polnud maast laeni ja küllaldaselt tihe .Vahel isa puuris tüve sisse augu ja pani sinna lisa oksa .
Nüüd ootan sellepärast ,et meie pere tuleb alati kokku.Eelmisel aastal oli meid täpselt 11. Ja nii vahva on vaadata väikeste lapselaste ootusärevust,kannatamatust ja siis seda suurt õhinat ja rõõmu kingituste üle .

2) Ideaalsed jõulud.

Kui kogu pere on koos,kõigil on aega ,kõik on heas tujus
,laual on jõulutoidud, kuusk lõhnab, küünlad põlevad, lapsed sibavad ringi ja vaatavad aknast välja ninad lössis jõuluvana oodates.
Käib kodune jutuvada ja keegi ei aruta oma tööasju .

3 )Milline on esimene jõulumälestus?

Jõuluvana tuli triibulises mantlis ,mis meenutas kangesti ema hommikumantlit ja rääkis natuke isa häälega .Isa oli ju just poodi läinud .Lugesin talle väriseva häälega jõulusalmi. Eks ma natuke ikka pabistasin ka.Kingiks sain suure nuku, mis on mul alles siiani.Ma arvan ,et olin siis 4. aastane.Mäletan isa nägu ,kui talle pärast õhinal rääkisin ,et meil käis jõuluvana .Just jõuluvana, mitte näärivana. Nääripeod olid ema -isa töö juures ja lasteringis ,kus ma käisin .Lasteaias ma pole kunagi enne käinud ,kui nüüd suure inimesena .

4 ) Kas Sa kartsid lapsena jõuluvana ?

Otseselt ei kartnud ,aga väike sabin oli ikka sees .Ma ju teadsin,et jõuluvana on hea .

5 ) Parim jõulumälestus?

Ma arvan ,et 2006 aasta jõulud.Need olidki viimased jõulud ,kus me olime terve perega koos. Soe ,kodune ,armas .Ma armastasin siis hirmsasti värsket kapsast järada ja jõuluvana oli mulle suure kapsapea kuuse alla pannud .Nalja sai nabani .

6) Lemmikjõulutoit?

Kindlasti ahjuliha kartulite,kaalikate,porgandiga ja hapukapsas.Muidu ma väga liha ei armasta, aga jõululaual on tal alati koht .Ja kindlasti oma tehtud sült ,millest kumab välja porgandilõik ja tükike peterselli .

7 ) Kus veedad sellel aastal jõulud?

Lapsed peredega kogunevad kõik siia minu juurde, sest siin on kõige rohkem ruumi .Mulle meeldib süüa teha ,askeldada .Eriti kui kõik on oma ,armsad kallid.Ja alati on hea vaadata ,kui lapsed on kõik jõudnud oma isa ehitatud majja tagasi .

8 ) Kas Sul on mingi jõulutraditsioon?

3 aastat olen oma mehe haual käinud ja küünlaid põletanud.Ilmselt see ongi ainuke.Muu kujuneb kõik olenevalt tujudest ja meeleolust .

9 ) Sinu jõulukingisoov?

Mul polegi kunagi erilist soovi. Olen ainult vihjeid teinud ,et kui lapsed just väga tahavad midagi kinkida ,siis hea meelega läheksin teatrisse.Aga alati on hea meel lastelaste ja oma noorema tütre ise tehtud kingitustest. Need üllatavad alati .

10 ) Parim kink ,mida oled jõuluks saanud?

Minu mehe kingitud rubiinidega kõrvarõngad.Kannan neid tema mälestuseks.Loomulikult on nad minu lemmikud, sest armastan punast värvi .

11 ) Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Kõik pahad ,õelad ,tigedikud ,kiusupunnid ja muud imeloomad.Loodan ,et järgmisel aastal on nad paremad .

12 ) Mida soovid oma blogikülastajatele?

Kõigepealt tahaksin teid tänada.Olen endale siit nii palju sõpru leidnud.Vajalikke õpetusi ja manitsusi.Kas ma kõike just alati kuulda võtan ,seda ma ei saa lubada,sest siis pole see enam minulik.Ma pean ju alati olema teistmoodi , natuke vastu punnima ja torisema.No sedasi moepärast,mokaotsast ja muidugi heatahtlikult . Aga tänan ,et te olete mu omaks võtnud ja minu muredele ja rõõmudele kaasa elanud.Seda on rohkemgi ,kui arvata võib.Loomulikult tänan ka oma sõpra ,kes mu siia juhatas .Mõni kuu tagasi polnud mul sellest vähematki aimu .
Omalt poolt soovin Teile kõigile rahulikke jõule ,palju armastust ja kõike seda ,mida Teil just vaja peaks minema ning loomulikult palju eurosid järgmiseks aastaks.Müügil on erilised eurotaskud .Päkapikk juba tõi täna meie majja . Kallistan Teid kõiki kõvasti-kõvasti.


Selle meemi võiks täita Emmeliina, Thela ,Sille. Ise sain Ellelt.

Neljapäev, 2. detsember 2010




Lumi kirssidega.

Neljapäev 02 detsember 2010 13.19


Talv on tore aastaaeg. Pakub igasuguseid rõõme ja naudinguid. Eelmise aasta lumeuputus on ka kohe varsti jälle käes nii, et muretsemiseks pole mitte mingisugust põhjust .Ma mõtlen just selle rookimise ja suhu pistmise poole pealt .
Igal hommikul kuulame murelikke vanemaid, kes meile ikka ja jälle südamele panevad , et me just tema silmateral pilku peal hoiaks ja ei lubaks tal lund süüa.Kõige agaramad ongi 2 last , kellest üks ootab adenoidide lõikust ja teine mandlite operatsiooni . Mõistan vanemaid ja mõistan ka lapsi.
Mis talv see siis ikka on ,kui isegi lund ei tohi süüa . Nii tore on ju ennast puu taha peita ja jälgida,kas õpetaja ikka märkab ,et ma jälle söön .
Oma lapsepõlvest mäletan küll , et sai isuga just jääpurikaid limpsitud . Limpsitud on veel pehmelt öeldud, lausa raginal näritud .Mis sest, et neil oli rooste maitse küljes ja nad ise rippusid nende päevinäinud vihmaveetorude küljes .Ja siis veel need tõrvapapi maitselised . No küll olid ahvatlevad. Söö või kommi asemel .
Lumes sai möllatud hilise õhtuni . Alles tuppa tulles tundsid kui külmad ja märjad olid tegelikult jalad ja käed . Kõik talved olid siis ju ikka korralike külmakraadide ja lumega .Raudtee tammilt sai kelguga alla lastud , kuni polnud enam ühtegi kuiva kohta .Kõrvust saadik külmunud ja lumine, aga rahul ja õnnelik. Tõeline õnnis lapsepõlv.Ema manitsused jäid muidugi kurtidele kõrvadele .Noogutasid sõnakuuleliku lapsena pead ja järgmisel õhtul kordus kõik uuesti .Haige ka polnud, hoolimata kõigest .
Tänapäeva lapsed sõidutatakse autoga lasteaeda ja viiakse samamoodi koju . Kõige rohkem saabki ta talvemõnusid just lasteaias maitsata .Loomulikult pole ta nii karastatud ja jääb kergemini haigeks .
Järelikult on meie püha kohus vanemate soovidega arvestada .
Ajas ennast ka muigama , kui ma kahele lapsele magustoidu asemel ulatasin taldriku lumega . Ja et i oleks ikka täpp ka peal , lisasin sinna kaunistuseks kirsi. Oh neid nägusid .Ühele tuli lausa nutt peale .Ei aidanud isegi lauanaabri lohutus,et miks sa nutad , äkki vares polegi sinna peale kakanud .