Jõuluvanal külas.

Esmaspäev 20 detsember 2010 20.38

Saabusin just meie lasteaia jõulupeolt. Sellel aastal oli kõik teisiti. Esimest korda 17 aasta jooksul polnud ma ei karu, jänes, tuisueit ega päkapikk. Lihtsalt mina ise. Esimese ehmatusega mõtlesin kohe mida selga panna. Kunagi polnud ju seda muret, alati oli vastav kostüüm olemas. Aga lapsed arvasid, et ma näen välja täitsa väga ilus. Just täpselt nii see lause kõlaski. Sellega oli siis nagu kõik korras.
Jõulupidu oli neile tegelikult üllatus. Hommikul lasteaeda tulles ei teadnud nad midagi. Pidime õhtul lihtsalt saali palli mängima minema. Katsu sa aga lapsi petta. Nad tunnetasid ette, et midagi põnevat on tulemas. Ei olnud neil ei söögiisu ega und. Läksimegi siis nagu lubatud palli mängma ja sattusime jõuluvana koju. Kõikide silmad läksid imestusest pärani. Midagi niisugust polnud nad küll lootnud näha. Jõuluvana magas kiiktoolis. Lapsed tohtisid ta üles ajada. Oi ta oli vahva. Hoopis teistsugune, kui meil aastaid käinud Margus Lepa, kelle teksti võisin juba peast ette lugeda.
Saime südamest naerda, kui 3 aastased oma pakkide lunastamiseks luuletusi lugema hakkasid. Pooled olid improviseeritud kohapeal. Keegi ei jäänud hätta. Üks tüdruk esitas lausa tantsukava"Lillekese"tants. Ega minagi ilma ei pääsenud. Õnneks lubas jõuluvana meil ühiselt laulda. Saime ka kiita. Just nagu Duo Baccara. Paneb praegugi veel muigama.