Laupäev, 23. veebruar 2019


Palju õnne armas Eesti.


Kõikide elus juhtuvate asjade juurteni jõudes peame tunnistama, et meie elu koosneb juhustest ja valikutest. Saatus on see, kes nende  eest hoolitseb ja me ei saa siin kedagi teist süüdistada. Oma valikutes teeme  ise otsuseid ja selge on see, et valed valikud maksavad meile kätte.
Paar päeva tagasi töökaaslasega koos koju minnes hoiatasin teda, et ära marsi nii kiiresti. Tee on libe ja võid kukkuda.Ta ainult naeris ja ütles, et temal on nii head saapad ja pole sugugi libe. Kardan, et paar kuud läheb enne kui ta jälle tööle meie juurde tagasi jõuab. Loodan, et tal läheb hästi olukorda arvestades. Halvimal juhul ootab  operatsioon ja siis ilmselt läheb kauem.
Ebameeldivad ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Oma valust ei pääse me keegi. Muidugi saame me ebaõnne  ka varjata. Kleebime näkku naeratuse ja arvamegi, et meie probleemid jäävad selle taha. Sageli ei taha me lihtsalt seda valu omaks võtta.
Ma ei tea kuidas mina elaksin selle tundega kui sul on jäänud ainult üks õlekõrs, millest kinni hoida. Ühel päeval võib juhtuda aga nii, et sellest enam ei piisa. Mis siis edasi saab?
Me kõik tahaksime õnnelikud olla, aga  asjad ei lähe alati meie tahtmist mööda. Me püüame täita kõik  eluunistused ja siis juhtub midagi, mis keerab kõik pahupidi.
Tegelikult ei tahtnud ma tänasel päeval sellest  kirjutada, aga vahel on vaja lihtsalt kõik südamelt ära öelda. Õnnetunne peaks peituma ju seal, kust sa ei igatse minna kuskile mujale  ja kõik on just nii siin ja praegu.

Eile oli  üleni pidulik päev. Alustasime  lasteaias kell 10. 00 Vabariigi 101 aastapäeva tähistamist. Nagu igal aastal olid  meil külas kaitseväelased, kes lastele oma tegemistest rääkisid. Saalis oli pidulik aktus ja pärast sõime kõik koos ühise pika laua taga.

Õhtul olin ma kutsutud Lennusadamasse Mihhail Kõlvarti vastuvõtule.
Päeva lõpus käis  korra küll selline tunne läbi, et ega ei viitsikski minna linna teise otsa. Nii mõnus oleks koju jääda reede õhtut nautima.
Aga kui auto lausa treppi sõidab ja kohale viib siis pole  raske kõpskingad jalga panna ning kasvõi paljast uudishimust  vaatama minna.
Uksel kontrolliti kutseid ja edasi ulatati pihku juba klaas kihiseva šampanjaga ning Mihhail  Kõlvart tuli isiklikult klaase kokku lööma.
Toidulaud oli rikkalik ja meile laulsid Uku Suviste ning Anne Veski.
Anne oli järjekordselt nii särav ja lustakas. Peo lõpus läkski seltskond juba nii hoogu, et rahvas hakkas tantsima.
Väga vahva ja armas õhtu oli. Tänud korraldajatele.



Laupäev, 16. veebruar 2019

How old would you be if you did not know how old are you?

Nii palju siis selle aasta sünnipäevast.
Ausõna ei tunne ennast veel nii vanana ja tegelikult kui päris aus olla, siis ajab päris naerma.


Usun, et paljud on kunagi tundnud, et elu on nii ilus ja kõik on kuidagi nii hästi.See tunne on just selline, et tekib lihtsalt hirm seda kaotada ja usud, et varsti juhtub midagi halba. Kindlasti selleks, et kõik saaks jälle hea olla peaksimegi vahepeal sopas suplema ja siis jälle tundma seda tunnet, et nüüd on kõik hästi.
Nii mõtlesin minagi, et elu on nii ilus. Kodus on  hea olla ja  isiklik elu on korras, tööl on vahva, aga jah mure ühe inimese pärast tumestab seda rõõmu. Ärkad öösel suure südamevaluga ja lihtsalt ei oska olla.See närib nagu uss õuna ja sa ei saa sinna midagi parata.Sinust ei olene midagi ja sa ei saa ka kõige parema tahtmise juures midagi muuta. Ainuke,mis aidata saaks oleks  aeg, aga palju seda antud on, seda ei tea mitte keegi.

See tunne võib omajagu paanikat tekitada. Mõtled küll, et alles nii vähe aega on möödas ja maailmalõpp pole kaugeltki veel käes. Palju hullem võib veel ees oodata ja  vaja on varuda kannatust. Alati võib tulemus olla positiivne kui sellesse lihtsalt südamest uskuda. Inimene avab lihtsalt silmad ja imestab, et kuidas see sai juhtuda just minuga?Millisel hetkel see valu ja nukrus just minu sisse hiilis?
Muidugi oleks targem mõelda just nii,et nüüd aitab. Möödas on ainult aasta ja kõik pole veel kadunud.Kõik ilus on alles ees, aga jah...Oleks see kõik nii lihtne.Vähemalt lootust pole veel keegi võtnud ja ühel ilusal päeval saab kõik korda.Raske on tegelikult inimest lohutada kui su endagi usk pole enam nii kindel, aga ma teen oma parima .

Vahepeal on nii palju vahvaid sündmusi mu elus mööda läinud, millele mõeldes on ainult positiivsed emotsioonid, aga kõigest kirjutada lihtsalt ei jõua.
Lapsed kinkisid meile sünnipäevaks varietee piletid ja see oli tõesti sündmus, mis on kaua veel südames ja hinges. 
Seda tunnet  kui saalis kustub valgus, süttivad tuled ja lavale astuvad varietee artistid peab ise kogema, et tõelist naudingut mõista. Nende kostüüme, nägusid ja liigutusi vaadates ununeb kõik muu.Neid vaadates tekib tõesti tunne, et elu on ilus, täis õnne ning tuleb elada just selles hetkes. Minule jättis see show küll kustumatu elamuse. Imetlesin nende pakatavat tantsu energiat  ja nägusid, mis olid täis õnne..Ei ole kindlasti kerge nii kõrgetel kontsadel selliseid graatsilisi liigutusi teha. Esindatud oli nii klassikaline kankaan kui ka moderne tants. Erilise tunde jättis  tants Ravelli Bolero saatel. Väga huvitav kostüümi valik ja liigutused. Seda oleks tahtnud veel nautida.
Söögid olid samuti viimase peal. Nautisime igat käiku ja kõik oli nii paigas ning täiuslik.