Pühapäev, 21. juuni 2020

Raikküla mõisas.

Enne mõisa jõudmist saime  südamest naerda.
Sõitsime  Coopist läbi, et teele pisut  juua ja näksimist  kaasa osta.
Coopis on aastaid kassas töötanud üks pisut omamoodi noormees.
Ma pole veel kordagi näinud teda naeratamas. Naljast ta väga aru ei saa, aga oma tööd teeb pühendumusega.
Ladusime  kassalindile oma veed ja ämbri küüslauguleibadega.
Kassapidja vaatas meile tõsise näoga otsa ja küsis, et kas tõesti on kõik nii halvasti. Alguses ei saanudki kohe päris pihta mida ta sellega mõtles, aga siis täiendas, et leib ja vesi. See pidi  vangitoit olema. Meie omalt poolt kiitsime takka, et loomulikult, mida siin siis ikka väga  hõisata. Jaanipäev kohe tulemas ja pole priisata midagi. Jäi meile väga tõsise näoga järele vaatama.

Mõned päevad tagasi nägin televiisorist saadet abielupaarist, kes oli endale võtnud väga raske ja keerulise ülesande.
Saade oli muidugi mõned aastad tagasi juba tehtud, aga mind hakkas huvitama, mis mõisast edasi on saanud.
Kohale jõudes oli kohe aru saada, et nõukogude aeg oli palju pahandust teinud.
Tundus, et mõisale jäi siin kitsaks, sest ümberringi oli igasuguseid hooneid nii lähedale ehitatud, mis üldse sinna ei sobinud. Vanad mõisahooned olid läbisegi majade ja kuuridega. Mõisaga kõrvuti seisis ka kaasaegne koolihoone.
Peahoone ise oli saanud uue katuse ja mingil määral oli taastatud ka uhke terrass.
Taastatud olid ka 2 ust oma uhkete ornamentidega.
Ühes  mõisa hoones viidi läbi ka koolitusi.
Õu oli täis vanu uhkeid toole, mida just parajasti restaureeriti.

Nii palju on veel huvitavaid kohti kuhu tahaks minna, aga kahjuks igale poole ei jõua.
Puhkus on veel ees ja mine tea kuhu me jõuame.
Ees ootab nii palju põnevat ja sügisel on uued väljakutsed.
Jõuan tagasi sinna, kus ma alustasin 35 aastat tagasi.











Ja need minu tomatid. Alati olen jaanipäeval esimese saagi saanud, aga selle aastal ilmselt enam ei tule. Kollakad on küll, aga läheb veel pisut aega.

Pühapäev, 14. juuni 2020

Ravila mõisas.

Selle nädalavahetuse veetsime Ravila mõisas.
See oli esimene mõis meie ööbimiste ajaloos, kus mõisa fassaad vajas korralikku remonti.
Eriti ehmatav oli minu jaoks see, et mõisa külge oli ehitatud juurdeehitis.
1950 aastal paiknes seal hooldekodu ja 1965 aastal rajatigi peahoone külge kolmekordne juurdeehitis.
Hooldekodu seal küll enam pole, aga juurdeehitis oli ikkagi häiriv ja rikkus ära mõisa üldpildi. Isegi muist teise korruse aknaid olid jäänud seina varju.
Pererahvas oli väga sõbralik ja oli nõus meile oma mõisast palju huvitavat näitama ning rääkima.
Mõisa teisel korrusel käis  remonti, sest juulis pidid seal algama filmivõtted.
Tuba oli mõnus ja puhas. Isegi padi oli päris talutav. Tavaliselt ei suuda ma võõraste patjadega kuidagi magada. Ikka on nad minu jaoks kas liiga suured, kõrged, kõvad või topilised.
Keldris oli saun, mida me võisime kasutada nii kaua kuni soovisime.
Kirjas oli küll, et mõisal on segasaun ja ma lootsin, et kui mina sauna jõuan, siis on seal laval rida võõraid mehi, aga pidin leppima ainult omaga. Peale kolmandat leili viskamist kadus temagi. Sain siis üksi laiutada ja nautida. Nii kõrgel laval polnud ma varem istunudki. Jalad  teisele astmelauale ei ulatanud.
Alguses tundus küll, et pea kõrgel suitseb ja jalad külmetavad. Tundus, et oleksin pidanud ikka villased sokid kaasa võtma.
Õnneks varsti läks temperatuur ühtlaseks ja sain oma sauna naudingu kätte.


Hommikul ärkasime juba varakult väljapuhanutena.
Imelik, et kui  pead tööle minema, siis tahaksid magada, aga kui see võimalus on, siis und ei olegi.


 Hommikusöök serveeriti ainult meile kahele. Üks perekond oli peale meie veel, aga nemad ei tellinud sööki.









 Otsustasime läbi sõita ka Kõue mõisast.
See mõisakompleks on täielikult renoveeritud ja näeb väga uhke välja
Väga omapärane  tõllakuur ja muidugi imeline park oma kivist aedade ning õitsevate põõsastega.

Kirke Kangro teos Black Objekt(tank-klaver)tundus minule võõrkehana, aga ju see on siis selline kunst, mis mind külmaks jätab.

Oli väga kena nädalavahetus ja saime palju uut ning huvitavat teada.
Peale jaanipäeva siis edasi  Tõrva valda Lossispaa Wagenkülli.






Reede, 12. juuni 2020

Oleme kuulanud lillede  laulu.

Aeg aina lendab ja  kogu aeg jääb mõni tund puudu, et kõike jõuda teha mida tahaksin. 

Alles algas mai armsa emadepäevaga kui kõik mu lapsed koju jõudsid ja nüüd juba juuni keskpaik käes.

Noorem lapselaps sai aastaseks ja mitmed mõisad said jälle läbi käidud.

Kehtna mõisas muidugi paelusid mu tähelepanu hobused. Sinna oleksin võinud jäädagi. Väikesed varsad kepslesid emmede ümber ja olid nii lustlikud.

Peahoone oli ümbritsetud tiikidega ja ühes ujus pardipere oma seitsme lapsukesega. 
Mõisa on päris palju renoveeritud, kuid hooneid on väga palju ja igale poole pole jõutud.
Valitsejamaja,tall-tõllakuur,sepikoda,laudad,meierei, vankrikuur, aidad ja jääkelder. Loomulikult ka viinavabrik, mis ei puudu ühegi mõisa juurest. 
























Järvamaa kutsehariduskeskuse maja on samuti kenasti korda tehtud. Väga huvitvad on ornamendid, mis asuvad maja ülaosas.

















Olustvere mõisast võiks kirjutada pika jutu, aga ega kõike ei saa sõnadega kirjeldada. Peab ise nägema.





















 Edasi sõitsime Lelle mõisa. Mõis on parempoolsest otsast kahekorruseline, muus osas ühekordne.Säilinud on mitmed kõrvalhooned. Mõisahoonet ümbritseb suur park, mille suursugusust võimendab künklik maastik.


Õnneks saab nüüd jälle mõisadesse sisse ja homsest alustame jälle oma kahepäevaseid mõisatuure. Nii palju on veel nägemata.
 Ilusat suve ja huvitavaid seiklusi.