Raikküla mõisas.

Enne mõisa jõudmist saime  südamest naerda.
Sõitsime  Coopist läbi, et teele pisut  juua ja näksimist  kaasa osta.
Coopis on aastaid kassas töötanud üks pisut omamoodi noormees.
Ma pole veel kordagi näinud teda naeratamas. Naljast ta väga aru ei saa, aga oma tööd teeb pühendumusega.
Ladusime  kassalindile oma veed ja ämbri küüslauguleibadega.
Kassapidja vaatas meile tõsise näoga otsa ja küsis, et kas tõesti on kõik nii halvasti. Alguses ei saanudki kohe päris pihta mida ta sellega mõtles, aga siis täiendas, et leib ja vesi. See pidi  vangitoit olema. Meie omalt poolt kiitsime takka, et loomulikult, mida siin siis ikka väga  hõisata. Jaanipäev kohe tulemas ja pole priisata midagi. Jäi meile väga tõsise näoga järele vaatama.

Mõned päevad tagasi nägin televiisorist saadet abielupaarist, kes oli endale võtnud väga raske ja keerulise ülesande.
Saade oli muidugi mõned aastad tagasi juba tehtud, aga mind hakkas huvitama, mis mõisast edasi on saanud.
Kohale jõudes oli kohe aru saada, et nõukogude aeg oli palju pahandust teinud.
Tundus, et mõisale jäi siin kitsaks, sest ümberringi oli igasuguseid hooneid nii lähedale ehitatud, mis üldse sinna ei sobinud. Vanad mõisahooned olid läbisegi majade ja kuuridega. Mõisaga kõrvuti seisis ka kaasaegne koolihoone.
Peahoone ise oli saanud uue katuse ja mingil määral oli taastatud ka uhke terrass.
Taastatud olid ka 2 ust oma uhkete ornamentidega.
Ühes  mõisa hoones viidi läbi ka koolitusi.
Õu oli täis vanu uhkeid toole, mida just parajasti restaureeriti.

Nii palju on veel huvitavaid kohti kuhu tahaks minna, aga kahjuks igale poole ei jõua.
Puhkus on veel ees ja mine tea kuhu me jõuame.
Ees ootab nii palju põnevat ja sügisel on uued väljakutsed.
Jõuan tagasi sinna, kus ma alustasin 35 aastat tagasi.

Ja need minu tomatid. Alati olen jaanipäeval esimese saagi saanud, aga selle aastal ilmselt enam ei tule. Kollakad on küll, aga läheb veel pisut aega.