Pühapäev, 14. märts 2021

Lõpus oleme kõik võrdsed.

Albert Schweitzer on öelnud, et niikaua kuni inimene elab meie südames, on ta elus. Surm on  möödapääsmatu, aga  tavaliselt me ei mõtle sellest, sest  tahame loota, et ta on ikka veel kaugel.

 Mõni aeg  tagasi kirjutasin FB oma lapsepõlve sõbrannaga. Ta oli just raske operatsiooni läbi teinud ja taastus sellest.


Tundes mind, siis umbrohi ei hävine. Kõik ei sünni lilleks linna, mõni maltsaks maalegi. No oleme ju igavesed igivanad sitakad, oli ikka jube vahva aeg. Tead kui tihti seda aega meenutan.

🥰

Siis ma veel ei teadnud, et need jäävadki viimasteks kirjaridadeks minule.

Imetlesin ta positiivsust ja rõõmsameelsust. Ega see taastumine kerge olnud, aga ta ei löönud käega ja  ütles, et kõigest saab üle. Muidugi oli tal toeks ta suur pere,aga  kõige suurem töö oli ikka tema enda teha.

Meil oli väga imeline lapsepõlv. Vanaemad elasid kõrvuti taludes ja meie veetsime koos kõik päevad. Tagantjärele mõeldes oli  see ikka ilus aeg. Meil polnud kunagi igav ja alati olid vahvad tegevused  ning ettevõtmised. Isegi kolhoosipõllul tööd tehes oli meil väga lõbus. Sügisel linna tulles jätkus meie sõprus.

Eile avastasin Fb sellise kirja.

 Kui Te seda postitust loete, siis on see sõnum juba edasi antud minu pere poolt, sest lahkusin Taevastele radadele täna hommikul kl 6.50. Suutsin võidelda läbi elu paljude erinevate haigustega, kuid praegusele pandeemiale enam tervis vastu ei pidanud. Olge kõik hoitud ja jääge mind ikka mäletama, kui positiivset ja rõõmsameelset kaaslast! Kuigi tänases olukorras toimub minu ärasaatmine vaid kitsas pereringis, siis tean, et olete mõtetes minuga ja valvan Teid edasi kõrgelt Taevast! Olge positiivsed, minul on nüüd hea ja rahulik.

Alguses mõtlesin, et see on mingi tüng. Kirja lõpus on kindlasti need read, et ma tahan nüüd näha, kes selle lõpuni loevad ja kes minust tõeliselt hoolivad.... Kahjuks see polnud nii.



Minu soov on isekas. Ma sooviksin, et oleksid veel siin. Ei tahakski muud kui keegi või miski ärataks sind  jälle elule, et me märkaks kui väärtuslik on iga minut ja kui palju sellesse mahub. Süda on kurb, aga ma olen tänulik, et sa olid mu elus olemas.