Neljapäev, 31. jaanuar 2013

Väljas on veebruar homme.

Tulin just õuest. Minu lumememm oli sulanud vormituteks plönnideks ja oli kaotanud oma porgandist nina ning sütest silmad.Väljas on nii kevadine tunne hoolimata sellest, et homme on alles 1 veebruar. Jalad lirtsuvad sulaloikudes siiberdamistest ja kinnastega on palav. Tõin tuppa kaseoksad, et seda tunnet veelgi suurendada. Õnneks on kohe see masendav jaanuar läbi ja  homme alustame juba vähe rõõmsamalt.
Järjekordselt Klooga-Randa, aga seekord siis mitte tööle.
Pidu, pidu :D

Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Mis on linnukesel muret...



Õnneks hakkab kohe, kohe selle aasta esimene kuu otsa saama.
Ma ei mäletagi, et ühes kuus oleks nii palju traagikat ja kurbust olnud. See ei puuduta küll otseselt mind, aga ikkagi tuleb kuskilt sealt alateadvusest hinge nukrusenoot ja enesetunne on nii vilets.  Kõik minevikuvarjud ujuvad pinnale ja teevad meeleolu nii kurvaks.
Paljudel inimestel ulatuvad nende isiklikud mured nii üle pea, et teisi inimesi  nagu polekski enam olemas. Tunned ennast nii üleliigse ja kasutuna. Ei tea kuidas suhelda või käituda. Isegi naeratada ei julge sest teisel on nii, nii valus.
Võin ainult oletada kuidas tunneb ennast praegu minu paariline. Täna tööl olles oli rühmatoas matusemeeleolu. Valisin lauseid ja sõnu, mida sobib öelda ja mida mitte. Olen ise kunagi midagi sarnast üle elanud. Arst teatas mulle, et elada on ainult mõni kuu. Alguses ajas kohutavalt nutma, oli hirm ja teadmatus, siis leppisin olukorraga ja hakkasin oma mehe ning  laste elu korraldama selleks ajaks, kui mind enam ei ole. Leppisin isegi oma parima sõbrannaga kokku, et ta käib aeg-ajalt  mehel abiks ja vaatab kuidas ta lastega hakkama saab. Noorem oli siis neljane. Lõpuks kui arsti ja haiglat vahetasin  selgus, et ma polegi üldse haige, olin  kohutavalt pettunud. Ma olin  planeerinud ja kokku leppinud ning kõik ilmaasjata. 
Paarilisega on lood natuke veel kurvemad. Ta peab läbi käima pika tee. Keegi ei tea, kui kaua see aega võtab ja mis täpselt teda ees ootab. Ainult see on teada, et ravi ei ole ning haigus haarab kõiki tema lihaseid.
Teine asi, mis mind kurvaks teeb,  on mure noorema poja pärast. Ma tean, et ta saab hakkama ja on tubli ning tuleb sellest välja, aga ikkagi ema süda muretseb ning ei lase rahus olla. Ma ju mõistan väga hästi, et tema pole süüdi, et kuritegevus lokkab endiselt ja ilmas on inimesi, kes ei mõtle ja ei vastuta oma tegude eest. Teeb kohutavalt viha, kui lõhutakse sinu oma enese kätega tehtu ja pannakse sind probleemide ette. Õnneks on poeg ise positiivne ja pole masendusse langenud. Ilmselt on see  üks karm elu õppetund, mis karastab ja õpetab nii mõndagi.
Eile kogesin ise midagi ebameeldivat, mis tegi alguses päris kurjaks, aga pärast ajas juba naerma. Olen alati mõelnud, et kui kiire siis nendel vanematel on, et ei suuda omavahel kokku leppida, kes lapse õhtul koju toob või kas laps on üldse lasteaias. Nii mõnigi kord olen pidanud isale või emale ütlema, et kahjuks pole mul täna kedagi  anda või ema viis juba lapse koju. Eile ise lasteaeda oma kasulapsele järgi minnes selgus, et laps on juba 2 päeva puudunud ja õpetajad uurisid hoopis minult, ega ta pole haigeks jäänud. Läksin siis lapse koju, et äkki on õega kodus ja seal selgus, et isa oli poisiga hoopis vanaema juurde Tartusse sõitnud ning  minule helistada unustanud. Olin pahane oma asjata raisatud tunni pärast ja vandusin tulist kurja. Mõtlesin, et kui nii minusse suhtutakse, siis mina enam seda tööd ei tee. Ma ei saa siiski salata, et laps on väga armas ja meil on vastastikune kiindumus juba ammu tekkinud. Tegelikult saan ma ju ka vanematega ideaalselt läbi ja oleme tuttavad juba 8 aastat. Esimene, kes reageeris oli isa ja tundis muret kas ema ikka helistas, et laps on Tartus. Järgmine oli ema, kes vabandas ette ja taha ja lubas kõik mitmekordselt kompenseerida, kui ma ainult ümber ei mõtle ja edaspidi ikka tahan last hoida.
Eks me kõik oleme ainult inimesed ja eksimine ning unustamine on nii inimlik. Alati võib  inimestele teise võimaluse anda ja ma usun, et edaspidi on nad väga hoolsad.






Laupäev, 26. jaanuar 2013

Vastik, vastik, vastik.

Terve jaanuar on kuidagi masendav olnud. Mitte, et otseselt minul midagi halvasti oleks, aga ümberringi igapäevaselt on nii palju kurbust ja masendust.
Alles saatsime viimasele teekonnale ühe töökaaslase abikaasa ning juba on teine väga raskes seisukorras. Tundub uskumatuna, et alles me istusime Haapsalus ühes kohvikus koos ja lõõpisime nii kuidas jaksasime ja seda rõõmsameelset  elujõudu ning positiivsust täis inimest ei ole enam. Ühel päeval avastas lihtsalt, et keele peal on vill ja edasi läks kõik väga kiiresti.
Pean ilmselt oma suu koomamal hoidma, sest viimasel ajal lähevad kõik minu ütlused täide. Esmaspäeval avaldasin oma arvamust ja teisipäeval juhtuski just see, millest olin rääkinud. Hoian pöialt, et uuel nädalal tööle minnes ei kuuleks jälle kurbi uudiseid. Arstid on imesid teinud, aga ega lõpmatuseni ikka ei saa, lihtsalt ei ole võimalik. Imetlen oma töökaaslast, kes on suutnud siiamaani jätta mulje, et kõik on korras ja hästi teades, et iga minut võib olla viimane ja seda juba palju aastaid. Arstid pole juba ammu erilisi lubadusi andnud. Meest ise tean kui väga huumorimeelset ja abivalmis inimest. On minulgi siin majas abiks käinud hoolimata oma tervisest.
Paarilisel, kes on juba aasta mööda arste käinud ja siiamaani ilma diagnoosita jäänud, avastati väga raske haigus, millele ei olegi ravi. Arstid lohutasid veel, et tal on isegi hästi läinud. Tavaliselt jõutakse selle ajaga juba ratastooli. Ei kujuta ennast ette, kui saad sellise teate ja tead, et siit edasi läheb ainult hullemaks ja midagi teha ei ole.
Poja ühte pesulasse murti sisse ja jääb ainult loota, et ehk lõppeb siiski õnnelikult. Turvakaamera salvestused  ja kindlustused on olemas ning kopsakas vaevatasu, mis ilmselt paneb kõiki tähelepanelikult silmi avama ja jälgima. Kes ei tahaks korraga 10000 euro võrra rikkamaks saada.
Masendav jaanuarikuu. Kas sellist aasta algust siis tahtsin? Vaevalt.
Ilmselt on siis isegi kohatu natuke oma varase sünnipäevakingiga kelkida.Aga mu nunnu on ju nii armas.:D

Reede, 11. jaanuar 2013

Lihtsalt.

"Tädi Reet, kuidas sinu päev möödus?" Natuke kummaline oli äsja kaheseks saanud lapse suust sellist küsimust kuulda, aga kodu on  lapse peegel ning küllap selline küsimus esitatakse talle tihti õhtuti peale lasteaiapäeva.Tegelikult oli see  nii armas. Minu küsimuse peale kuidas temal, tuli vastus, et ta ei teagi. Lasteaiaõpetaja oli minult just äsja küsinud kes ma lapsele olen, sest poiss pidi alati nii elevil olema, kui teab, et ma talle järgi lähen. Õpetaja imestas siiralt, et me pole isegi sugulased mitte kuigi  pidime nii ühte nägu olema. Räägitakse, et peremees pidi oma koeraga ühte nägu minema, mis siis lapsest ja hoidjast rääkida seda enam, et meil on omavahel nii hea klapp Viimasel ajal pean enne palju selgitustööd tegema kuni laps mind koju lubab. Hoiab mul kõvasti kaela ümbert kinni ja nutab lohutamatult.                                                                              
Kunagi hoidsin ma ka tema õde ja tean  kui väga selles peres lapsi armastatakse ainult, et alati ei jätku vanematel aega. Loomulikult olen mina see hea tädi, kes mängib ja tegeleb kogu selle aja ainult lapsega ning ime siis pole, et laps naudib seda täiega. Nii rõõmsameelse, taibuka ja õpihimulise lapsega on ainult rõõm koos olla.


Teisipäeval käisin järjekordsel koolitusel "Õpetaja pedagoogiline roll lasteaias." Väga asjalik ja huvitav. Õnneks on läinud lasteaia õppekava paindlikumaks ja enam ei nõuta näpuga järje ajamist. Lapsel on õigus valida ja otsustada oma tegemiste üle.Kui ta ei taha õppetööst osa võtta, siis on tal selleks ka õigus.
Koju jõudes ootas mind mehe poolt valmistatud õhtusöök täidetud paprikate näol.:D Oskab küll, kui väga tahab.



Jõulukuusk ootab samuti väljaviimist. Kuidagi kahju  veel, sest okkaid ei pudista ja mõnusat kuuselõhna on terve tuba täis.
Toa remont on veninud, aga täna saab põranda paika ja siis on veel ainult mööbel sisse tuua ning valgustid paigaldada.Iga asi omal ajal või siis natuke hiljem, sest ruumipuudust meil ju pole.:D












Neljapäev, 3. jaanuar 2013



Uuel aastal uue hooga.


Kõigepealt tahaks tervitada.
Nagu teada tuleb alati  pakase järel sula, põua järele vihm ja halva aasta järele ikka parem aasta. Soovin kõigile helget homset ja just sellist aastat nagu ise soovite. Pauksoni ennustuste kohaselt tuleb  blogisõpradel väga põnev ja sisutihe aasta ning  ma loodan südamest, et saame sellest ka siin lugeda ja kaasa elada.
Ise usun, et ma ei pea sellel aastal enam tegelema rumalate ja arulagedate töömeestega, kolmikraanide, õhku täis radikatega ning mõtlema nagu mees.  Ilmselt pean rohkem  usaldama ka oma elukaaslast,  mitte korrutama, et ma olen nii 5 aastat teinud ja ainult nii on õige. :D

 Viimase piisa rumalatest töömeestest sain eile lasteaias, kui avastasin, et peale maanduse paigaldamist nõudepesumasinale oli masin pandud nii valesse asendisse, et ust ei saa enam avada täies ulatuses ja nõude panemine sinna on peaaegu võimatu. Agregaat oli topitud masina tagaseina ja tänu sellele ei mahtunud masin enam oma kappi ning  nihkus 20 cm ettepoole. Samas oli kõrval kapp, mis on täiesti tühi ja sinna oleks kõik kenasti ära mahtunud. Töömees ei vaevunud isegi vaatama kas ust saab lahti või mitte. Ega ilmaasjata ei öelda, et kui pea ei jaga, siis jalad korrutavad. Eks tuleb siis uuesti alustada. Kõige koomilisem asja juures on veel see, et sain täna esimest korda  masinast särtsu. Siiamaani pole seda ilma maanduseta juhtunud.
Tegelikult ei tahtnud ma esimest postitust kohe virisemisega alustada. Aastas oli palju positiivset, käisin paljudel koolitustel, sain uusi kogemusi, teadmisi ja tarkusi. Nurisemiseks pole vähematki põhjust ja usun, et see aasta tuleb veelgi parem, täis üllatus ja väljakutseid. Nii, et elame veel ja tunneme elust rõõmu. Soovin seda kõike ka Sulle ja Sulle ja ka Sulle seal....