Vastik, vastik, vastik.

Terve jaanuar on kuidagi masendav olnud. Mitte, et otseselt minul midagi halvasti oleks, aga ümberringi igapäevaselt on nii palju kurbust ja masendust.
Alles saatsime viimasele teekonnale ühe töökaaslase abikaasa ning juba on teine väga raskes seisukorras. Tundub uskumatuna, et alles me istusime Haapsalus ühes kohvikus koos ja lõõpisime nii kuidas jaksasime ja seda rõõmsameelset  elujõudu ning positiivsust täis inimest ei ole enam. Ühel päeval avastas lihtsalt, et keele peal on vill ja edasi läks kõik väga kiiresti.
Pean ilmselt oma suu koomamal hoidma, sest viimasel ajal lähevad kõik minu ütlused täide. Esmaspäeval avaldasin oma arvamust ja teisipäeval juhtuski just see, millest olin rääkinud. Hoian pöialt, et uuel nädalal tööle minnes ei kuuleks jälle kurbi uudiseid. Arstid on imesid teinud, aga ega lõpmatuseni ikka ei saa, lihtsalt ei ole võimalik. Imetlen oma töökaaslast, kes on suutnud siiamaani jätta mulje, et kõik on korras ja hästi teades, et iga minut võib olla viimane ja seda juba palju aastaid. Arstid pole juba ammu erilisi lubadusi andnud. Meest ise tean kui väga huumorimeelset ja abivalmis inimest. On minulgi siin majas abiks käinud hoolimata oma tervisest.
Paarilisel, kes on juba aasta mööda arste käinud ja siiamaani ilma diagnoosita jäänud, avastati väga raske haigus, millele ei olegi ravi. Arstid lohutasid veel, et tal on isegi hästi läinud. Tavaliselt jõutakse selle ajaga juba ratastooli. Ei kujuta ennast ette, kui saad sellise teate ja tead, et siit edasi läheb ainult hullemaks ja midagi teha ei ole.
Poja ühte pesulasse murti sisse ja jääb ainult loota, et ehk lõppeb siiski õnnelikult. Turvakaamera salvestused  ja kindlustused on olemas ning kopsakas vaevatasu, mis ilmselt paneb kõiki tähelepanelikult silmi avama ja jälgima. Kes ei tahaks korraga 10000 euro võrra rikkamaks saada.
Masendav jaanuarikuu. Kas sellist aasta algust siis tahtsin? Vaevalt.
Ilmselt on siis isegi kohatu natuke oma varase sünnipäevakingiga kelkida.Aga mu nunnu on ju nii armas.:D