Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Mis on linnukesel muret...



Õnneks hakkab kohe, kohe selle aasta esimene kuu otsa saama.
Ma ei mäletagi, et ühes kuus oleks nii palju traagikat ja kurbust olnud. See ei puuduta küll otseselt mind, aga ikkagi tuleb kuskilt sealt alateadvusest hinge nukrusenoot ja enesetunne on nii vilets.  Kõik minevikuvarjud ujuvad pinnale ja teevad meeleolu nii kurvaks.
Paljudel inimestel ulatuvad nende isiklikud mured nii üle pea, et teisi inimesi  nagu polekski enam olemas. Tunned ennast nii üleliigse ja kasutuna. Ei tea kuidas suhelda või käituda. Isegi naeratada ei julge sest teisel on nii, nii valus.
Võin ainult oletada kuidas tunneb ennast praegu minu paariline. Täna tööl olles oli rühmatoas matusemeeleolu. Valisin lauseid ja sõnu, mida sobib öelda ja mida mitte. Olen ise kunagi midagi sarnast üle elanud. Arst teatas mulle, et elada on ainult mõni kuu. Alguses ajas kohutavalt nutma, oli hirm ja teadmatus, siis leppisin olukorraga ja hakkasin oma mehe ning  laste elu korraldama selleks ajaks, kui mind enam ei ole. Leppisin isegi oma parima sõbrannaga kokku, et ta käib aeg-ajalt  mehel abiks ja vaatab kuidas ta lastega hakkama saab. Noorem oli siis neljane. Lõpuks kui arsti ja haiglat vahetasin  selgus, et ma polegi üldse haige, olin  kohutavalt pettunud. Ma olin  planeerinud ja kokku leppinud ning kõik ilmaasjata. 
Paarilisega on lood natuke veel kurvemad. Ta peab läbi käima pika tee. Keegi ei tea, kui kaua see aega võtab ja mis täpselt teda ees ootab. Ainult see on teada, et ravi ei ole ning haigus haarab kõiki tema lihaseid.
Teine asi, mis mind kurvaks teeb,  on mure noorema poja pärast. Ma tean, et ta saab hakkama ja on tubli ning tuleb sellest välja, aga ikkagi ema süda muretseb ning ei lase rahus olla. Ma ju mõistan väga hästi, et tema pole süüdi, et kuritegevus lokkab endiselt ja ilmas on inimesi, kes ei mõtle ja ei vastuta oma tegude eest. Teeb kohutavalt viha, kui lõhutakse sinu oma enese kätega tehtu ja pannakse sind probleemide ette. Õnneks on poeg ise positiivne ja pole masendusse langenud. Ilmselt on see  üks karm elu õppetund, mis karastab ja õpetab nii mõndagi.
Eile kogesin ise midagi ebameeldivat, mis tegi alguses päris kurjaks, aga pärast ajas juba naerma. Olen alati mõelnud, et kui kiire siis nendel vanematel on, et ei suuda omavahel kokku leppida, kes lapse õhtul koju toob või kas laps on üldse lasteaias. Nii mõnigi kord olen pidanud isale või emale ütlema, et kahjuks pole mul täna kedagi  anda või ema viis juba lapse koju. Eile ise lasteaeda oma kasulapsele järgi minnes selgus, et laps on juba 2 päeva puudunud ja õpetajad uurisid hoopis minult, ega ta pole haigeks jäänud. Läksin siis lapse koju, et äkki on õega kodus ja seal selgus, et isa oli poisiga hoopis vanaema juurde Tartusse sõitnud ning  minule helistada unustanud. Olin pahane oma asjata raisatud tunni pärast ja vandusin tulist kurja. Mõtlesin, et kui nii minusse suhtutakse, siis mina enam seda tööd ei tee. Ma ei saa siiski salata, et laps on väga armas ja meil on vastastikune kiindumus juba ammu tekkinud. Tegelikult saan ma ju ka vanematega ideaalselt läbi ja oleme tuttavad juba 8 aastat. Esimene, kes reageeris oli isa ja tundis muret kas ema ikka helistas, et laps on Tartus. Järgmine oli ema, kes vabandas ette ja taha ja lubas kõik mitmekordselt kompenseerida, kui ma ainult ümber ei mõtle ja edaspidi ikka tahan last hoida.
Eks me kõik oleme ainult inimesed ja eksimine ning unustamine on nii inimlik. Alati võib  inimestele teise võimaluse anda ja ma usun, et edaspidi on nad väga hoolsad.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar