esmaspäev, 27. detsember 2010

Meemile vastuseks.

Meemi küsimused:
1. Külastan oma blogi sagedusega…
2. Poliitikute blogisid loen…
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:
5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?
8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
9. Sinu lisatud küsimus

viskas mind, kes soovib, see proovib.


1.Külastan oma blogi vähemalt korra päevas.Vahel olen väga edev ja alustangi päeva oma blogi ülevaatamisega.
2.Poliitikute blogisid ei loe, sest viimasel ajal olen 2 korda petta saanud. Pevkuri lubatud talverehvid jäidki saamata. Tänu temale olen nüüd jalamees. Sotsid on meile õpetajate päevaks alati kringli toonud. Mis sest, et see jäi järjest väiksemaks, ikkagi kringel, aga sellel aastal jäi hoopis tulemata. Ilmselt panid ise nahka. No saan aru küll, neil palgad väikesed ja kõhud tühjad.
3.Blogidest, mida loen olen leidnud palju huvitavat. Küll kokanduse vallast, huvitavaid ja naljakaid videosid, palju õpetlikku ja muidu südantsoojendavat. Ka sellist armast "noomimist."
4.Üldiselt ei eelista blogisid muudele kanalitele, aga ilma ka enam ei saa. Sõltuvus-mis teha.
5.Ma ei ole netisuhtluses solvunud, aga kurvastanud küll. Pean aga ka mainima, et positiivset on tegelikult palju rohkem.
6.Saan aru, et inimestel on praegu kiire aeg ja tänu sellele on tagasisidet vähem. Jõulud on just ju see aeg, kus veedetakse rohkem aega oma peredega.
7.Ega ma ise ka täpselt ei tea, miks ma blogin. Ilmselt on saanud vajaduseks hoolimata sellest, et ma tegelikult kirjutada ei oskagi.
Minu armas mees laulis ikka:
Ehkki luuleand mul kasin
siiski luuletan kui masin...
Ju ma siis mõtlen ka nii.
8.Olen postitanud küll ja hiljem kahetsenud, aga eks kõik on ju millegi jaoks hea-kasvõi iseendale tõestamiseks, et saan hakkama. Pealegi pidi julge pealehakkamine olema pool võitu.




Andeks kas teil on veel ruumi...

Esmaspäev 27 detsember 2010 13.31

Meil on kõik täis...
Kui eelmisel talvel arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, siis ma ilmselgelt eksisin. Saab ja kuidas veel. Ega mul polegi ju eriti selle lumerookimise vastu, kui seda ei peaks ainult tegema enne sööki ja peale sööki ja siis veel hommikul ja õhtul. Muidugi peaks siis veel olema korralik hoidla, kuhu see kõik ladustada ja peale kahe
tunnist rookimist ei peaks mõtlema, kas see oli tõepoolest pisike hiir, kes mul nina alt läbi jooksis või olid mul suurest töötegemisest juba täpid silmade ees.

reede, 24. detsember 2010





Öist linna avastamas.

Laupäev 24 detsember 2010 0.46

Saabusime just öiselt jalutuskäigult. Elus ja terved ning täis emotsioone. Hoolimata hilisest ajast ja jõuluõhtust oli linn rahvast täis. Me polnud kaugeltki ainukesed öised uitajad.
Torm nimega Scarlet oli vist juba kohal. Igatahes tuisk oli päris tugev ja tuul undas ka parasjagu. Inimesed olid aga rõõmsad ja heas tujus.
Raekoja plats oli saginat täis. Mõni putka veel isegi töötas. Vanem poeg tellis kohe kõigile hõõgveinid. Mõnus oli tuisus sooja jooki juua hoolimata sellest, et suu ja silmad olid lund täis. Tuju oli ju hea.
Nukuteatri aknal avastasime auruteatri. Telefoni numbrile helistades hakkas klaasi taga etendus. Vaatasime tükk aega seda vaatemängu. Järgmine katsumus oli Patkuli trepist üles jõuda. Poisid tegid ettepaneku võidu teha. Noorem püüdis meid veel hirmutada kurikamõrvariga. Arvas, et siis me jõuame kiiremini üles. Üles ma igatahes jõudsin. Isegi eriti ei ähkinud. Ega ma siis noortest viletsam saanud olla. Siit avanes tõesti ilus vaade. Noorem poeg jäi sellest ilma oma kõrgusekartuse pärast.



Toompealt alla tulime Neitsitorni juurest. Sealt edasi meie suure samba juurde. Ring oli peale tehtud. Nüüd võis koju tagasi sõita.







Meie pere jõulud.

Reede 23.detsember 2010 20.55

Jõululaupäeval kogunevad kõik lapsed minu juurde. See ongi kujunenud meie pere traditsiooniks juba aastaid.Täna oleks üritus aga peaaegu ära jäänud, sest tütrel olid teised plaanid. Poisid tõstsid aga protesti ja mu vanem tütar oli sunnitud oma tegemisi muutma. Küpsetasin siis eile poole ööni, aga tubli ja virk nagu ma olen, tegin seda rõõmuga. Peaasi, et tegevust jätkuks.
Olengi muidu öösiti unetu, nüüd läks aeg kiiremini. Panin jõululaulude plaadi mängima ja nautisin täiega oma tegemisi. Öösiti ongi mul rohkem energiat ja võin suuri asju korda saata.














Millegipärast polnud siiani õiget jõulutunnet veel tulnud. Nüüd tuli koos küpsetamisega see ka. Seda enam, et õhtul oli mul veel üks usin päkapikk ootamatult kuusega ukse taga ja pakkus igati oma abi. Ma alles plaanisin seda ostma minna. Nüüd jäi see käik ka ära.
Meil oli kodune ja armas istumine hoolimata sellest, et sellel aastal polnud meid täis koosseis. Jõuluvana oli kingitused kuuse alla jätnud. Sellegipoolest ei saanud neid ilma salmita kätte.
Naersime pisikest päkapikku, kes oli väga elav ja toimekas. Jagas kinke ja kontrollis, et kõik ikka loevad.
Käisime ka rabas kuumaõhu laternaid taevasse laskmas. Nüüd tegi vanem poeg veel ettepaneku öist vanalinna avastama minna. Polegi ammu seal käinud. Kindlasti saan suure elamuse.


teisipäev, 21. detsember 2010


Toomapäev.

Teisipäev 21 detsember 2010 14.00

3. aastastele lihtsalt ja arusaadavalt toomapäevast rääkida ongi kõige targem seda teha näitlikult.
Selgitasime, et see on rahvakalendris viimane suurpuhastuse päev enne jõule ja nemad peavad ka vaatama kõik oma kapid ja sahtlid üle. Kas on ikka kõik mänguasjad peale mängimist oma õigetel kohtadel ja rühmatoad korras. Mööda maja käib ringi Tahma -Toomas ja tuleb sinna rühma, kus on asjad pilla-palla.
Lapsed olid väga elevil ja käisid iga natukese aja tagant uksetagust piilumas. Peaaegu sama elevil, kui jõuluvana oodates. Iga kord ohkasid kergendatult, kui soovimatut külalist seal polnud. Mõni oli natuke ka pettunud. Põnev ju ikkagi ja natuke hirmus ka.
Enne voodisse minekut küsis minult meie rühma kuldsuu:"Mis päev homme on?"
"Kolmapäev."vastasin."Aga, mis päev veel?"päris laps edasi.
"No mänguasjapäev."
"Aga mis päev veel?" ei jäänud laps rahule. Mõtlesin pingsalt, aga midagi rohkem küll pähe ei tulnud.Tavaline tööpäev ju.
"No mina küll ei tea?"vastasin talle.
"Aga mis hirmudepäev seal vanarahva kalendris siis homme kirjas on?"
Oh seda lapsesuud.

esmaspäev, 20. detsember 2010




Jõuluvanal külas.

Esmaspäev 20 detsember 2010 20.38

Saabusin just meie lasteaia jõulupeolt. Sellel aastal oli kõik teisiti. Esimest korda 17 aasta jooksul polnud ma ei karu, jänes, tuisueit ega päkapikk. Lihtsalt mina ise. Esimese ehmatusega mõtlesin kohe mida selga panna. Kunagi polnud ju seda muret, alati oli vastav kostüüm olemas. Aga lapsed arvasid, et ma näen välja täitsa väga ilus. Just täpselt nii see lause kõlaski. Sellega oli siis nagu kõik korras.
Jõulupidu oli neile tegelikult üllatus. Hommikul lasteaeda tulles ei teadnud nad midagi. Pidime õhtul lihtsalt saali palli mängima minema. Katsu sa aga lapsi petta. Nad tunnetasid ette, et midagi põnevat on tulemas. Ei olnud neil ei söögiisu ega und. Läksimegi siis nagu lubatud palli mängma ja sattusime jõuluvana koju. Kõikide silmad läksid imestusest pärani. Midagi niisugust polnud nad küll lootnud näha. Jõuluvana magas kiiktoolis. Lapsed tohtisid ta üles ajada. Oi ta oli vahva. Hoopis teistsugune, kui meil aastaid käinud Margus Lepa, kelle teksti võisin juba peast ette lugeda.
Saime südamest naerda, kui 3 aastased oma pakkide lunastamiseks luuletusi lugema hakkasid. Pooled olid improviseeritud kohapeal. Keegi ei jäänud hätta. Üks tüdruk esitas lausa tantsukava"Lillekese"tants. Ega minagi ilma ei pääsenud. Õnneks lubas jõuluvana meil ühiselt laulda. Saime ka kiita. Just nagu Duo Baccara. Paneb praegugi veel muigama.


reede, 17. detsember 2010


Ka nii võib trenni teha.


Reede 17 detsember 2010 14.00

Vanem poeg otsustas järjekordselt Türki sõita. Midagi oli siin küll kahtlast. Sellel aastal juba kolmandat korda. Aga tühja temaga, sõitku kui tahab. Minule tähendab see muidugi lisakohustusi poja maja ja kassi näol, aga tubli nagu ma olen saan hakkama ja ei virise. Õnneks asub ta maja ka minu kodule päris lähedal nii, et paras õhtune jalutuskäik. Unustasin ainult küsida, millal ta tagasi saabub. Loodan, et ta ei lahkunud mitte määramatuks ajaks. Igavesti tubli ma ka ei viitsi olla.
Otsustasingi siis õhtul kell 8 sammud poja maja poole seada. Ilm oli mõnus, külmakraade parajalt ja teed kõiki ilusasti puhtaks roogitud. Senikaua kuni ma juurdlesin selle üle kas ajada ratas garaažist välja või minna seekord jala, möödus minust tervisesportlane. Trenni võib ju igal ajal teha, aga milline on just sobilik riietus talvisel ajal, see on iseküsimus. Võibolla olen ma ka pisut ajast maha jäänud ja ei tea tänapäeva trende, aga kas on ikka kõige mõistlikum joosta palja ülakeha ja väikeste punaste sportpükstega? No ohutusnõudeid oli küll silmas peetud. Pükste küljes rippus helkur. Kahtlustan, et siin oli tegemist poissmeheõhtu naljadega, aga mine sa tea. Äkki hoopis tuuletakistus on siis väiksem ja saab parema tulemuse. Peas oli tal armasad jänkukõrvad
. Ma arvasin siiamaani, et ainult korralikud tütarlapsed kannavad selliseid. Tuleb välja, et ei tea ma midagi. Tegelikult võis ta ju olla ka ajaloo õpetaja, kes testis uut koolivormi.
Kass sai loomulikult söödetud ja maja köetud kõigele vaatamata.

pühapäev, 12. detsember 2010


Ilma naisteta on kurb maailm...

Teisipäev 14.detsember 2010 23.30

Saabusime just teatrist. Enamikul kindlasti ammu vaadatud, aga minu kord oli alles täna. Seekord siis Mart Sanderi juhtimisel lavale jõudnud "Silva".
Olin seda enne ka mitmes variandis näinud, aga tahtsin näha milliseks kujuneb "Silva"Sanderi lavastuses.
Alguses kohutas etendus mind oma pikkusega, aga asjata. 3,5 tundi möödus märkamatult. Nüüd ma siis olen siin unetu, täis emotsioone, tundeid ja elamusi.
Etendus algas väikese viperusega. Kaklustseenis kaotas üks osatäitja koos pealmiste pükstega ka alumised, aga ta ei lasknud ennast sellest segada. Mängleva kergusega parandas ta vea.
Särav, kirglik ja sentimentaalne operett, kus voolas šampus ja tantsisid kaunid naised. Ligi 100 aastat vanas loos oli
teravaid paralleele ka tänapäeva maailmaga.
Mulle läks väga hinge Silva elu, saatus ja armastuslugu.Ta oli kindlameelne naine,kes ei lasknud endale pähe istuda.Eriti meeldis tema isepäisus.
Muusika oli võimas ja kaasahaarav. Kokku olid sulanud valsi-, foksi-ja tšaardaširütmid. Vägisi kippusid jalad rütmi kaasa löö
ma. Ainuke häiriv asjaolu olid kõrval istuvad soomlased, kes kõva häälega rääkisid. Ei jäänudki muud üle, kui viisakalt peale hüpata. Mõneks ajaks oli sellest isegi abi.
Sain igatahes suure elamuse osaliseks.

laupäev, 11. detsember 2010



Testides ennast jalakäijana.


Laupäev 11 detsember 2010 13.50

Selleks korraks on ilm jälle maha rahunenud. Küllap ta tõmbab nüüd veidike hinge ,et veel suurema tuisu ja tormiga meid silmitsi seisma panna. Lumevarud on mul piisavad ja kujutan ette, kui suureks nad veel siis kasvavad kui meile lõpuks talv ka kohale jõuab.Praegune on ju kõigest sügisene lumi.
Minu jalgrattateed on määramatuks ajaks umbe tuisanud ja
seega otsustasin ennast täna jalakäijana proovile panna.Väike ilus matk Pääskülast Nõmmele. Polnudki peale põlengut uues turuhoones käinud. Annetasin ju oma palgast ka sinna "märkimisväärse" summa ja tahtsin kontrollima minna kas on vähemalt minu nimeline boks avatud.
Teekond Hiiuni oli päris ellujäämiskursus. Jalakäijate raja asemele oli ainult keegi lumeinimene oma suured jäljed jätnud. Üritasin ikka päris püüdlikult nendesse astuda, aga kuna mu seitsmepenikoorma saapad olid 7 mäe ja oru taga lukku pandud, luku võti katki murtud, siis see ei õnnestunud kuidagi. Hullem kui tund aega oma aias lund rookida. Õnneks alates Hiiult olid kõnniteed korralikult puhtaks roogitud.
Omanimelist boksi ma muidugi ei leidnud, aga kõik oli täpselt samasugune nagu enne. Lihahinnad olid üle ootuste soodsad. Jõulud võivad minu peres nüüd küll tulla. Nälga keegi ei jää.Tulgu siis Monika, Klaarika, Annika või Jõuluvana.

P. S Minu aias on avatud tasuta liumägi. Saab päris pika hoo.Ise ka proovisin.

neljapäev, 9. detsember 2010



Tuisk.


Neljapäev 09 detsember 2010 19.46


Tulin õuest ...lumesadu.
Mulle meeldib tuisk.Tuul ulub ja vingub, lumi keerleb sajas suunas ja ma ei hooli isegi sellest , et olen juba 2 korda käinud seda tõrjumas ning ilmselt tuleb veel minna.Mu majaesine meenutab juba lumehoidlat ja kindlasti pole ta selle kogusega veel pääsenud, sest uut tuleb järjest juurde. Minu rattateed on nüüd tükiks ajaks lume all. Siin ei päästa isegi Pevkuri lubatud talverehvid.
Hommikul oli küll niisugune tunne ,et läheks karu kaissu talveunne. Ainult tahtejõud hoidis püsti, aga tundub ,et koos tuisuga tuli ka mulle elu sisse.
Eile küsis mu tuttav kas mul on sahk aias käinud.Täna ei ole ma ise ka enam kindel, et ta pole siin olnud .
Võiks laulda seda laulu "Küll on kena kelguga, hangest alla lasta ..."

pühapäev, 5. detsember 2010



Jõulumeem. 2 advent.

1) Kas Sulle meeldivad jõulud? Kui ei ,siis miks ?Kui jah, siis miks?

Jõulud on mulle alati meeldinud .Isegi siis ,kui neid sai salaja peetud ,ootasin alati.Siis oligi just põnev.Meie pere pidas alati jõulusid ja kuusk oli ka toas.Mäletan ,kuidas käisime isaga kuuske otsimas. Ega siis polnudki ju niisugused ilusad ,nagu praegu .Mitmed kohad sai läbi käidud, sest ema alati torises, kui kuusk polnud maast laeni ja küllaldaselt tihe .Vahel isa puuris tüve sisse augu ja pani sinna lisa oksa .
Nüüd ootan sellepärast ,et meie pere tuleb alati kokku.Eelmisel aastal oli meid täpselt 11. Ja nii vahva on vaadata väikeste lapselaste ootusärevust,kannatamatust ja siis seda suurt õhinat ja rõõmu kingituste üle .

2) Ideaalsed jõulud.

Kui kogu pere on koos,kõigil on aega ,kõik on heas tujus
,laual on jõulutoidud, kuusk lõhnab, küünlad põlevad, lapsed sibavad ringi ja vaatavad aknast välja ninad lössis jõuluvana oodates.
Käib kodune jutuvada ja keegi ei aruta oma tööasju .

3 )Milline on esimene jõulumälestus?

Jõuluvana tuli triibulises mantlis ,mis meenutas kangesti ema hommikumantlit ja rääkis natuke isa häälega .Isa oli ju just poodi läinud .Lugesin talle väriseva häälega jõulusalmi. Eks ma natuke ikka pabistasin ka.Kingiks sain suure nuku, mis on mul alles siiani.Ma arvan ,et olin siis 4. aastane.Mäletan isa nägu ,kui talle pärast õhinal rääkisin ,et meil käis jõuluvana .Just jõuluvana, mitte näärivana. Nääripeod olid ema -isa töö juures ja lasteringis ,kus ma käisin .Lasteaias ma pole kunagi enne käinud ,kui nüüd suure inimesena .

4 ) Kas Sa kartsid lapsena jõuluvana ?

Otseselt ei kartnud ,aga väike sabin oli ikka sees .Ma ju teadsin,et jõuluvana on hea .

5 ) Parim jõulumälestus?

Ma arvan ,et 2006 aasta jõulud.Need olidki viimased jõulud ,kus me olime terve perega koos. Soe ,kodune ,armas .Ma armastasin siis hirmsasti värsket kapsast järada ja jõuluvana oli mulle suure kapsapea kuuse alla pannud .Nalja sai nabani .

6) Lemmikjõulutoit?

Kindlasti ahjuliha kartulite,kaalikate,porgandiga ja hapukapsas.Muidu ma väga liha ei armasta, aga jõululaual on tal alati koht .Ja kindlasti oma tehtud sült ,millest kumab välja porgandilõik ja tükike peterselli .

7 ) Kus veedad sellel aastal jõulud?

Lapsed peredega kogunevad kõik siia minu juurde, sest siin on kõige rohkem ruumi .Mulle meeldib süüa teha ,askeldada .Eriti kui kõik on oma ,armsad kallid.Ja alati on hea vaadata ,kui lapsed on kõik jõudnud oma isa ehitatud majja tagasi .

8 ) Kas Sul on mingi jõulutraditsioon?

3 aastat olen oma mehe haual käinud ja küünlaid põletanud.Ilmselt see ongi ainuke.Muu kujuneb kõik olenevalt tujudest ja meeleolust .

9 ) Sinu jõulukingisoov?

Mul polegi kunagi erilist soovi. Olen ainult vihjeid teinud ,et kui lapsed just väga tahavad midagi kinkida ,siis hea meelega läheksin teatrisse.Aga alati on hea meel lastelaste ja oma noorema tütre ise tehtud kingitustest. Need üllatavad alati .

10 ) Parim kink ,mida oled jõuluks saanud?

Minu mehe kingitud rubiinidega kõrvarõngad.Kannan neid tema mälestuseks.Loomulikult on nad minu lemmikud, sest armastan punast värvi .

11 ) Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Kõik pahad ,õelad ,tigedikud ,kiusupunnid ja muud imeloomad.Loodan ,et järgmisel aastal on nad paremad .

12 ) Mida soovid oma blogikülastajatele?

Kõigepealt tahaksin teid tänada.Olen endale siit nii palju sõpru leidnud.Vajalikke õpetusi ja manitsusi.Kas ma kõike just alati kuulda võtan ,seda ma ei saa lubada,sest siis pole see enam minulik.Ma pean ju alati olema teistmoodi , natuke vastu punnima ja torisema.No sedasi moepärast,mokaotsast ja muidugi heatahtlikult . Aga tänan ,et te olete mu omaks võtnud ja minu muredele ja rõõmudele kaasa elanud.Seda on rohkemgi ,kui arvata võib.Loomulikult tänan ka oma sõpra ,kes mu siia juhatas .Mõni kuu tagasi polnud mul sellest vähematki aimu .
Omalt poolt soovin Teile kõigile rahulikke jõule ,palju armastust ja kõike seda ,mida Teil just vaja peaks minema ning loomulikult palju eurosid järgmiseks aastaks.Müügil on erilised eurotaskud .Päkapikk juba tõi täna meie majja . Kallistan Teid kõiki kõvasti-kõvasti.


Selle meemi võiks täita Emmeliina, Thela ,Sille. Ise sain Ellelt.

neljapäev, 2. detsember 2010




Lumi kirssidega.

Neljapäev 02 detsember 2010 13.19


Talv on tore aastaaeg. Pakub igasuguseid rõõme ja naudinguid. Eelmise aasta lumeuputus on ka kohe varsti jälle käes nii, et muretsemiseks pole mitte mingisugust põhjust .Ma mõtlen just selle rookimise ja suhu pistmise poole pealt .
Igal hommikul kuulame murelikke vanemaid, kes meile ikka ja jälle südamele panevad , et me just tema silmateral pilku peal hoiaks ja ei lubaks tal lund süüa.Kõige agaramad ongi 2 last , kellest üks ootab adenoidide lõikust ja teine mandlite operatsiooni . Mõistan vanemaid ja mõistan ka lapsi.
Mis talv see siis ikka on ,kui isegi lund ei tohi süüa . Nii tore on ju ennast puu taha peita ja jälgida,kas õpetaja ikka märkab ,et ma jälle söön .
Oma lapsepõlvest mäletan küll , et sai isuga just jääpurikaid limpsitud . Limpsitud on veel pehmelt öeldud, lausa raginal näritud .Mis sest, et neil oli rooste maitse küljes ja nad ise rippusid nende päevinäinud vihmaveetorude küljes .Ja siis veel need tõrvapapi maitselised . No küll olid ahvatlevad. Söö või kommi asemel .
Lumes sai möllatud hilise õhtuni . Alles tuppa tulles tundsid kui külmad ja märjad olid tegelikult jalad ja käed . Kõik talved olid siis ju ikka korralike külmakraadide ja lumega .Raudtee tammilt sai kelguga alla lastud , kuni polnud enam ühtegi kuiva kohta .Kõrvust saadik külmunud ja lumine, aga rahul ja õnnelik. Tõeline õnnis lapsepõlv.Ema manitsused jäid muidugi kurtidele kõrvadele .Noogutasid sõnakuuleliku lapsena pead ja järgmisel õhtul kordus kõik uuesti .Haige ka polnud, hoolimata kõigest .
Tänapäeva lapsed sõidutatakse autoga lasteaeda ja viiakse samamoodi koju . Kõige rohkem saabki ta talvemõnusid just lasteaias maitsata .Loomulikult pole ta nii karastatud ja jääb kergemini haigeks .
Järelikult on meie püha kohus vanemate soovidega arvestada .
Ajas ennast ka muigama , kui ma kahele lapsele magustoidu asemel ulatasin taldriku lumega . Ja et i oleks ikka täpp ka peal , lisasin sinna kaunistuseks kirsi. Oh neid nägusid .Ühele tuli lausa nutt peale .Ei aidanud isegi lauanaabri lohutus,et miks sa nutad , äkki vares polegi sinna peale kakanud .

esmaspäev, 29. november 2010


Lumepuudust meil ei ole...






Esmaspäev 29 november 2010 18.03


Kui mõned kannatavad lumepuuduse all,siis Tallinnas vähemalt ei saa nuriseda. Hanged hakkavad kohati juba eelmise aasta mõõtmeid võtma.
Järelkäru täis on täiesti tasuta ära anda. Juba peale ka laaditud, ainult
äravedamise vaev. Käru tahaks muidugi hiljem tagasi .

laupäev, 27. november 2010

Lumeuputusest hoolimata .

Laupäev 27 november 2010 11.34

Lõpuks jälle kodus .Imelik tõesti ,et 3 päevaga on kõik hoopis teisiti .
Maja taga on hanged kohati nabani.Kasvuhooneni jõudmiseks tuleb tõsiselt sumbata . See on kaetud järjekordselt paksu lumekorraga .
Mu pojad teatasid seda kinkides , et pean hoolega hoidma , sest jääb viimaseks. Oleksin pidanud selle kingi ikka koos hooldusega vastu võtma . Eriti kasu pole mu põlvini ulatuvate säärtega saabastest ja punaseid plätusid ei julge jalga panna.Alles aprillis leidsin ühe kadunukese üles,mis eelmise suure lumega teadmata suunas aeda ära kadus .Kasvuhooneni pean ju ometi kuidagi saama . Seisab teine nii suure lumevaiba all . Peaaegu 2 meetrisel mehel on ju hea möödaminnes lumi ära lükata ,aga mina ei ulata parima tahtmise juures sinna päris tippu. Või on harja vars liiga lühike ?Taburetti ka nagu narr õue vedada.Või peaks?Hekki ma ju pügasin nii .Miks siis ei võiks lund taburetilt tõrjuda ?Oleks naabritel ka lõbusam .
Hommik oli üle hulga aja ilus ja rahulik . 3 magamata ööd andsid ennast tunda ja panid mind peaaegu 10 tunniks magama .Ärkasin üles reipa ja puhanuna .Valmis tegutsema.Küpsetasin imelikke pirukaid ,mida polnud elus varem teinud .Proovige järele .Lehttaigna ,pohlamoosi ja verivorstiga .Näevad välja nagu väikesed rosinasaiad. Maitse on loomulikult teine ,aga omapärased. Seenepirukatega konkureerida muidugi nad ei suuda, aga täitsa söödavad .Eriti kui pliidi all praksub tuli , jalas on villased sokid ,nina ees aurab kohvitass ja mu vastas istub hea sõber, kes märkas minu niisked kindad ahju soojamüüri vastu kuivama panna ning on valmis minuga hommikukohvi jooma ,hoolimata sellest ,et ta seda muidu kunagi nii vara ei tee. Akna taga aga langeb lõputult valgeid lumehelbeid ,südames on hellus ja rahu .
Koduteel kohtan rõõmsaid ja naeratavaid inimesi .Naljakas ,et kõigil on täna hea tuju hoolimata lumeuputusest ja vaatavad mind muigel suuga .Ega ma pole kade ka .Naeratan vastu .Tore ,kui inimestel on hea olla .
Oma punase jalgratta lükkasin loomulikult koju jõudes garaaži .Tänane adrenaliini kogus on käes.

neljapäev, 25. november 2010

Jälle tagasi.

Neljapäev 25 november 2010 18.20


Siit kesklinnast , 3 -da korruse aknast avaneb ilus talvine vaade
. Puud ja katused on paksu lumevaiba all ja ja järjest uusi helbeid langeb juurde.Tänavalaternate valgel on kõik näha.Tegelikult on mul see vaatepilt juba silmade ees vaatamatagi. Olen terve päeva jälginud tööle ruttavaid ja sealt tulevaid inimesi või ükskõik kuhu nad teel on .Võin oma rohelised silmad kinni panna ja see pilt on ikka silmade ees. Kõik kiirustavad kuhugi, aga mina igavlen siin ja löön aega surnuks . Aega , mis liigub minu jaoks teosammul . Juba teist korda sellel aastal .
Lugeda enam ei viitsi . Niikuinii ei ole ma mõtetega teksti juures . Ristsõna on lahendatud ja arvutis ei taha ka terve päev olla . Pealegi on see mulle võõras , pole minu oma armas tuttav . Ja kui ma veel selle peale mõtlen ,et peaks pikutama , siis ainult mõtlemisest läheb tuju nulli . Mulle pole kunagi meeldinud lihtsalt vedeleda .
Ega ma päris täpselt ei teagi , kuidas ma siia sain . Kõik on natuke udune ja lünki täis . Pea valutas juba mitu päeva ja siis hakkas veel kõrv tuikama ning lõpuks oli terve vasak pool valus.
Päev ise oli ju vahva . Vähemalt see pool , mida ma mäletan .
Meie rühma korraldada oli sellel aastal Kadripäev . Valmistasime kõik hoolega ette ja õppisime tekste .Olime tõeline suur Kadripere . Meil oli lammaski kaasas , kes pidi õnne tooma .Teistele lastele igatahes meeldisime .
Ja siis tulebki mälukas . Siia jõudsin ilusate punaste põskedega . Aga Kadripäev ju . Siis peabki kena olema . Ega keegi polnudki üllatanud . Alles siis , kui minu analüüsi vastused tulid ,olid arstid üllatunud .Imestasid ,et ma veel tööl jaksasin käija .
Kohvi tahaks. Musta ja kanget ja suhkruta . Seda siin ei pakuta . Selles ma veendusin juba augustis . Aga ikka tahaks . Pakutakse hoopis erisegu , mis tilk tilga järel minu organismi kaob . Kohviisu see ära ei võta . Leevendab võibolla natuke minu rauapuudust .
Nii igav . Roogiks kasvõi lund .

esmaspäev, 22. november 2010

Karkudest ja rattast.


Esmaspäev 22 november 2010 16.40

Paariline kukkus , oma kodus ja trepil ning sai muidugi kipsjala . Kaua sa keksid ühel jalal - vaja karke . Mul kargud pööningul , ratastool ka , aga seda ta ei tahtnud . Pakkusin siis ,et käin lõuna ajal kodus ja toon .
Aja kokkuhoiu mõttes ikka rattaga hoolimata lumest.
Tagasi sõites , kargud kaenlas , ei mõistnud miks kõik mind vaatavad. Mõni jäi lausa seisma . Alles tööl , kui olin kargud pidulikult üle andnud sain aru ,
mis minust võidi arvata.
a) Sõidab rattaga , aga ise vajab karke.
b) Libedaga kukkudes on koheselt abinõud kaasa võtnud .
Mine võta kinni kumb variant on õige. Helistaks õige sõbrale.


laupäev, 20. november 2010




Laupäevaõhtune palavik.

Laupäev 20 november 2010 16.22

John Travoltale ülemaailmse kuulsuse ja esimese "Oscari" nominatsiooni toonud 1970 aastate lõpu disko-buumi film. Lõbus , hoogne ja särtsakas . Paneb kaasa elama ja tegutsema .
Mind on täna tabanud sama hoogne koristamise ja tegutsemise tuhin . Hommikust saadik olen virk ja usin . 2 korrust läigivad ja süüa on tehtud eiteakellejaoks . Vanem poeg sõitis Türki , noorem Saksamaale . Hinges on ärevus ja paanikatuba . Käin närviliselt mööda maja ja otsin tegevust . Terve kann kohvi on ka tilgatumaks joodud . Mida veel ? Saeks puid , aga sae jõudsin juba ära lõhkuda.
Minu babygirl läks kohtama ja jättis telefoni koju.

kolmapäev, 17. november 2010




Unenägudes tuled minu juurde...


Kolmapäev 17. november 2010 16.50


Tuhkatriinuna usin ei vaja ma eriti ööund.Sellepärast ei näegi ma unenägusid ,aga kui vahel harva juhtun nägema ,siis ikka põhjalikult ja peensusteni.Võin kirjeldada viimse detalini milline keegi mu unenäos välja nägi ja mis tal seljas oli . 2 korda olen ma unes abiellunud ja ikka sama mehega.Kuigi ma pole ebausklik ,uurisin ma lausa "Unenägude seletajast" järgi selle tähenduse ja peab ütlema ,et läks vägagi täppi . Just nii ma tegelikult ju tunnengi ja tean ,et on ka.
Täna öine unenägu oli aga hoopis teistsugune.
Mu kodu oli rahvast täis. Kõik mu lapsed olid oma peredega külla tulnud ja mu oma armas ,kallis meeski oli jälle kodus. Ma ei teadnud ,et kellegil oleks sünnipäev olnud ,aga millegipärast oli uhke laud kaetud ja kõik olid heas tujus.Mina püüdsin ka kõigiga kontakti saada ,aga nad ei teinud minust väljagi.Mitte keegi nagu ei märganudki mind. Istusin nurka mossitama.Siis avanes äkki uks ja valgetes kitlites ja mütsides arstionud voorisid sisse.Ühel oli kaasas veel kanderaam.Kangesti meenutasid nad mulle minu lapsepõlvest pärit arste.Kitlidki olid sellised rohmakad , laiad ja tagant põõnadega.Kahel pool ääres veel suured nööbid. Kindlasti mitu numbrit suuremad. Hakkasin muidugi vastu nagu mul alati kombeks kipub olema,aga neljaga ei saanud ma hakkama. Halasin siis , et mul on vaja enne asjad kokku panna ,aga teatati ,et niikuinii ei lähe mul neid enam vaja.Mu lähedastest polnud ka asja .Endiselt ei teinud keegi minust välja.
Edasi olin pealtvaataja osas.Nägin ,kuidas mind opereeriti. Arstid vangutasid päid ja nii ma siis suringi omaenda silmade all. Ju ma sinna taevasse ikka läksin , sest mu keha oli äkki kadunud.
Pärast sain aru küll ,et ilmselt peetigi minu peiesid ja isegi minu prints oli kohal, seekord ilma valge hobuseta .Ta küll ei pööranud mulle tähelepanu, aga küllap ta ikka mõtles mu peale.Tore ,et ma ei pidanud pisaraid nägema.Neid on niigi viimasel ajal liiga palju olnud.
Hommikul oli imelik tunne , aga päeva peale ajas juba naerma . Mida kõike ma oma elus pole teinud -isegi oma matusel käinud. Mis sest ,et ainult unes.

reede, 12. november 2010








Nii pole ilus.


Reede 12 november 2010 13.36







M
ulle pole kunagi meeldinud , kui jõulude ettevalmistamisega hakatakse vara pihta.Pool jõulutunnet on sellega kadunud kui juba oktoobris satud nagu teise maailma.
Kõige rohkem tundsingi rõõmu sellest ajast , kui tegelikult ei tohtinudki jõulusid pidada.Juba see kuuse otsimine eelmisel päeval ja ootusärevus.Ja tõeline muinasjutuline jõulutunne.Siis oli ikka igal talvel lumi ka maas.Muidugi olin ma ise ka siis laps ja eks siis oligi kõik teistmoodi
Kui lapsed olid väikesed ,siis oli nii armas näha nende ootusärevust .
Nüüd on minu omad lilled kuulutanud mulle mässu.Kõik jõulukaktused on ennast õisi täis sättinud.Imselt on neil arvepidamine ja kuupäevad sassi läinud.Huvitav , kui päris jõulud kätte jõuavad ,mis neil siis oma nime kaitseks öelda on.Seisavad ilmselt raagus ja suurest õitsemisest sorgus.Tuleb ilmselt nime muuta.Näiteks mardikaktus või kadrikaktus Miks üldse kaktus-okkaid ju pole?

teisipäev, 9. november 2010




Kes ma siis olen?



Teisipäev 09 november 2010 13.27


Palusin oma kõige targemal pojal timmida mu ratta pidureid.Selle soovi peale arvas mu tarkurist poeg,et küll sellega on aega-rattahooaeg ju läbi.Siis vaatas ta mulle otsa ja teatas:"Vabandust,unustasin ju ,et Sinu puhul pole tegemist tavalise naiseliku naisega. Tänavatel ju niikuinii kiilasjää ja normaalsed inimesed ei sõida juba ammu rattaga, milleks Sul siis neid pidureidki enam vaja.Kasu ju nendest pole."
See lause panigi mind juurdlema ,milline ma siis tegelikult olen.
Mulle meeldib kiirus , põnevus ,jäärada ,õudukad.Ei püüa ennast meestega samastada ,aga võin lõhkuda puid, kuid samas ka pitsi heegeldada ,kududa ja õmmelda.
Võin katuselt lund maha ajada ,aga mulle meeldib ka küpsetada,koristada.
Olen oma arust iseseisev ja sõltumatu, kuid samas ka abitu.
Võin tööriided selga panna ja saunalõõre puhastama minna ,kuid samas armastan ka kõrgeid kontsasid ja seelikuid.Muidugi oskan ka ripsmeid volksatada.
Vahel võin käituda mõtlematult ja olla jäärapäine , kuid samas võin endast kõik anda ,et mu lähedastel oleks hea ja turvaline.(Nii ,minu armas ,kallis sõber,võin seda siin tunnistada,kuigi Sa seda vist ei usu.)
Püüan olla tugev ,aga tegelikult olen ma väga haavatav.Ebaõnnestumisi võtan väga südamesse ja tõmbun endasse.
1 lilleõiega on võimalik mind heldima panna ja mu süda sulatada.
Ja loomulikult armastan ma oma lapsi ning ülekõige ikkagi MEEST.
No kes ma siis ometigi olen?

pühapäev, 7. november 2010







Häda mõistuse pärast.



Pühapäev 07 november 2010 18.15


Kust ikka nalja saab ,kui ise ei tee.Kööki jõudes ,kuulsin külmutuskapi juurest kurjakuulutavaid piiksatusi.Tavaliselt annab ta siis mulle nii märku ,kui on olnud elektrikatkestus.Teatud nupul 3 sekundit näppu hoides ,kaob piiksumine ära.Tegingi nii ,aga paari minuti pärast hakkas kapp uuesti piiksuma.Õnneks saabus mu insenerist poeg Hiiumaalt tagasi ja muidugi oli kõht tühi.Teatasin siis ,et enne ei saa süüa ,kui uurib mu külmutuskappi. Kohe näha ,et poiss on kaua koolis käinud.Esimene küsimus oli muidugi kas ma olen ikka instruksiooni läbi lugenud.Tõingi siis targa brozüüri ja asusin erroreid lugema.Vahepeal külmutuskapp ikka jätkas oma korrapärast piiksumist.Insenerist poeg käis juba mikrolaine ahju seina seest välja tõmbamas, sest ei saanudki enam aru kust need piiksatused tulevad.Targa raamatu järgi olin ma kõik variandid juba läbi proovinud nii , et sealt polnud ka mingit abi loota.Poiss arvas ,et mul tuleb ikka montöör kohale kutsuda .Tema ei oska mind aidata.Arvasingi juba ,et küllap tuleb uus külmutuskapp ka osta.Olen järjest kõik kodumasinad välja vahetanud,külmutuskapp ongi kuidagi kauaks jäänud.Asusin siis kapi sisu uurima ,et kui kapp otsad annab ,mis mul seal siis toimuma hakkab.Kui ukse lahti tegin ,siis vaatas mulle vastu kodutelefon ,mis andis märku ,et aku hakkab tühjaks saama.Vat Sulle siis säh ,kui nii harva kodus söömas käid.Ilmselt on ikka päkapikud juba liikvel.Kes muidu siis telefoni külmutuskappi pistab?


Sügav.



Pühapäev 07 n
ovember 2010 11.15



Minule toob sõna "sügav" meelde märtsikuu.Sõitsime tuttavaga Pärnu veekeskusesse.Polnud enne seal käinud ja ei kujutanudki hästi ette ,mis mind seal ees ootab.Lasteaia lastega olin küll iga nädal ujulas käinud ,aga suures veekeskuses veel mitte.
Olingi siis õhinal valmis kõik läbi proovima.K
a hüppetornid.Tuisupea nagu ma ikka kipun olema, ei mõelnudki üldse kui hea minu ujumisoskus on.Ronisin sinna kõige kõrgemasse ja sumaki sisse.Alles siis ,kui olin juba vees ja aina vajusin ja vajusin,sain aru,et vesi peab siis ikka ju päris sügav olema ,ega muidu ei saa ju hüpata.Mõtlesin veel ,et ei tea kas ilusad vetelpääste poisid ikka teevad mulle suust-suhu hingamist. Koera kombel välja ulpides lugesin lõpuks seinalt ka hoiatust.Sügavus 4 meetrit.Järgmised 2 tundi pühendasin ainult "torudest" allalaskmisele.

laupäev, 6. november 2010


Kuidas laupäeva õhtul adrenaliini saada.



Laupäev 06 november 2010 18.21

Vanad inimesed võiksid ju laupäeva õhtul rahulikult tugitoolis istuda ja sokki kududa,mitte oma tujusid pimedas jalgrattaga sõites välja elada.
Viimasel ajal olen alati ,kui midagi ei lähe just nii ,nagu ma olen soovinud ja ,kui tuju pole kõige parem ,võtnud oma punase jalgratta ja läinud metsa kihutama.Kui ikka kiirus on parajalt üle keskmise ,just nii ,et kõrvad tuule käes lipendama hakkavad ,siis ongi see õige feeling.Kahjuks ei saa enam kõrvade järgi kiirust mõõta sest need on mul punase mütsi alla peidetud ,aga sisetunne on veel olemas.Kuna vaatamata sellele ,et mu ratas on küll mitme lambiga varustatud ja mul endal ka on korralikult helkurvest seljas ,oli metsas kihutamiseks juba liiga pime .Olin sunnitud otsima teist varianti.Sõitsin siis Glehni lossi parki.Seal lähedal on ju minu lemmikmäed.Just sealt Tähetorni mäest saab õige kiiruse sisse ja seal tunnen seda õiget tunnet.Kihutasin siis oma lemmik kiirusega mäest alla ja nägin ,et süttis punane tuli.Katkematu autodevool jätkas sõitmist .Vajutasin pidureid ja ei mingit tolku.Külm jutt käis südame alt läbi.Mõtlesin juba ,et nüüd ma lähengi Lendava Konna Heinoga seda viimset valssi tantsima.Küllap mul on ikka kaitseingel.Viimasel hetkel sain ratta pidama.Sõitsin koju ja alles siin sain aru ,mis oleks võinud juhtuda.
Emmeliina ,Sinu blogi lugedes mõistsin ,et sõpradel on väga suur tähtsus meie elus.Just sellel hetkel astus minu hea sõber uksest sisse ,punane roos käes.Ta ütles ,et tema süda oli minu pärast millegipärast valutama hakanud.Nii hea on ,kui võid vahel lihtsalt sõbral särgi rinnaesise märjaks nutta ja ta üldse ei pahanda.Ilmselt pean ikka hakkama oma mõtlemist ja käitumist muutma.

teisipäev, 2. november 2010





Hingelind.


Teisipäev. 02 november.2010 13.20



Täna oleks minu isa saanud 91. aastaseks.Ülehomme ema.Hingedepäeval mõtlengi ma alati oma vanematele.Nad sündisid ühel aastal ja läksid samuti teineteise järel.Ema enne ja isa järgi.Kadestamisväärne tegelikult.Jõudsid koos pika elu elada ja 3 last suureks kasvatada.Minu pesamuna nad kahjuks ei näinud ,aga teisi lapsi küll.
Lasteaias mõtlesin kuidas 3-aastastele hingedepäevast rääkida.Valisin unejutuks Michal Snuniti"Hingelinnu".Seda raamatut on hea endalgi lugeda.
Sügaval ,sügaval kehas elab hing.Keegi pole teda näinud, aga kõik teavad ,et ta on olemas.Hinge sees ,tema keskel ,elab hingelind.Ta tunneb kõike ,mida meiegi tunneme.
Kui keegi meile haiget teeb,hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas, sinna ja tänna ringi tormama.Ja tal on väga valus.
Kui keegi meid armastab ,siis hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega keksima ,edasi ja tagasi,siia ja sinna.
Kui keegi meie peale vihastab,tõmbab hingelind endasse ja on vait ning kurb.
Aga kui keegi meid kallistab,hakkab hingelind, kes elab sügaval meie kehas kasvama ja paisuma kuni täidab peaaegu kogu meie sisemuse.Tal on nii hea olla kui meid kallistatakse.
On inimesi ,kes kuulavad teda sageli.
On inimesi ,kes kuulavad teda harva.
On inimesi ,kes kuulavad teda ainult üks kord elus.
Hoidkem siis oma hingelindu ja lähedasi.

Minu hea sõber ütleb ikka :"elame kaua ja õnnelikult ja sureme ühel päeval".

neljapäev, 28. oktoober 2010









See oli 15 aasta eest.



Neljapäev 28 oktoober 2010 17.26


Uskumatu ,kuidas aeg lendab.Minu väike daddy girl sai juba 15 aastaseks.Natuke kurb on ja kahju ka ,et pesamuna nii kiiresti kasvab ,aga ega aega ei saa peatada.
Sellel korral otsustas ta sünnipäeva kodus pidada.Ruumipuudust meil ju pole ja kurje naabreid ei pea ka kartma.Külaliste arvuks saigi sama palju kui vanust.
Vendadele tehti varakult selgeks ,et väga teretulnud nad sellel päeval pole. Minule otseselt mõista ei antud ,aga tark inimene saab ise aru ja ega ma väga ei kippunudki 2 päeva koos teismelistega veetma.
Enne minekut nägin veel ,kuidas klassivennad tulid suure kimbu roosidega ja minu laps sai kuumad kallid.See pilt jäigi mul silmade ette,kui astusin pimedasse sügisesse.Millegipärast hakkas mul kurb.
Oma 15 aastast sünnipäeva mäletan päris hästi.See oligi esimene sünnipäev ,kuhu olin kutsunud ka poisid.15 eluaasta sai minu elus pöördepunktiks ,kus lapsepõlvega sai hüvasti jäetud ja algas tõsisem elu.Sellel aastal tuli minu ellu ka esimene armastus ,mis jäigi viimaseks tõeliseks.
Mäletan ,et ema istus magamistoas ja kudus sokke.Ei teagi kui palju ta neid sellel ööl valmis kudus .Küllap ta oli ikka päris ärevil.Salaja sai ka natuke veini proovitud.Siis oli see hea "pillimehe" vein.Küllap oli see poiste poolt kaasa toodud sest minu emal olid oma kindlad kasvatuse printsiibid.Aga sünnipäev oli vahva ja rahumeelne.Ema süda jäi igatahes rahule.
Teisel päeval koju jõudes õnneks kahjustusi ei hakanud silma.Enam -vähem oli kõik koristatud ka ,ainult mõned külalised olid veel kohapeal.Külmutuskapp oli küll nii tühjaks söödud ,et isegi hiired oleksid nälga jäänud.Tundub ,et söögid said ülearu maitsvad.

Pildil on minu pesamuna umbes pool tundi vana.Mina polnud siis veel palatisse jõudnudki ja isa küsis alati ,kellega ta veetis oma esimesed tunnid.Sellest oligi nende vahel eriline side.





kolmapäev, 20. oktoober 2010






Kes ütles ,et naised on õrnem sugu.



Kolmapäev 20 oktoober 2010 14.50


Suur tuul oli meie lasteaia lipu männi okste külge sõlminud.Vaatasime seda abitult mitu päeva pealt suutmata midagi teha.Redeliga ei saanud ronida ja masti ei saanud ka alla võtta.
Iga päev käib lasteaias 100 last.Ükski isa ega vanaisa ei pakkunud abi.Kõik kehitasid õlgu ja kiirustasid minema.Kus häda kõige suurem ,seal abi kõige lähem.Meie oma õpetaja,mitte just enam esimeses noorusest ,vaid ikka sealt nõuka ajast ,nagu me kõik , organiseeris tõstuki ning ronis ise korvi.
Lastel jäi lausa söömine imestusest pooleli ,kui tuttavat tädi kõrgel akna taga nägid.Vapper õpetaja sõlmis lahti lipu ,saagis kõige lähemal olevad oksad ja tegutses osavalt ka oksakääridega.
Naeratades laskus ta sujuvalt jälle alla maa peale.Töö kiire ja korralik.

neljapäev, 14. oktoober 2010





Midagi pole muutunud.


Neljapäev 14.oktoober 2010.18.20


Helistas mu töökaaslane ja palus mul hommikul enda asemel tööle tulla.Sain kohe häälest aru ,et midagi oli juhtunud.Kuna ta ei olnud väga jutukas ,otsustasin oodata kuni ta tööle jõuab.
Oligi pahasti.Ta sai rinnavähi diagnoosi ja saatekirja onkoloogiasse.Muidugi ei võetud teda kohe vastu ja esimene arstiaeg oli täpselt nädala pärast.Loomulikult ei ole see meeldiv ootamine.Terve nädal muretsemist ja teadmatust mis edasi saab.
Püüdsin teda igati lohutada ja lõpuks rääkisin oma loo ,mis minuga oli juhtunud üle 10 -ne aasta tagasi.
Sain samuti vähi diagnoosi ja arst arvas ,et ega ma üle poole aasta ei elagi.Alguses oli see ikka paras šokk.Aga tasapisi harjusin selle mõttega.Muidugi ei saanud ma aru miks mind kohe onkoloogiasse ei saadetud ,vaid Magdaleena haiglas igasuguseid analüüse võeti.Iga kord kuulsin kui halvasti kõik on ja ,et midagi pole enam teha.Arst arvas veel ,et eks mul ole vanust ka parasjagu.Olin siis 40.
Hakkasin oma pere elu korraldama.Kõige suurem mure oligi mehe pärast.Olime nii kokkukasvanud .Vanematel lastel olid juba omad pered ,aga pesamuna oli alles neljane.Leppisin sõbrannaga kokku ,et tema käib korra kuus vaatamas ,kuidas mu mehel lastega läheb ja vaatab vähemalt mu noorema riided ja kapid üle.Asjad korraldatud ,olingi valmis surema.Võtsin kaalust alla ja kellelgi polnud kahtlust ,et mul on kohe minek.
Viimaks saadeti mind veel viimasele uuringule Keskhaiglasse ja sealne arst küsis imestades ,kes mulle niisuguse diagnoosi on pannud.Tema ei näinud mitte midagi.
Alguses ei suutnud ma seda muidugi uskuda ja siis olin pettunud sest mul oli ju kõik korraldatud.Mees rääkis hiljem ,kuidas tema polnud suutnud terve see aeg töötada.Käed värisesid.Ta oli nimelt plekksepp.Öösiti oli voodis ainult mõelnud ,kuidas edasi.
Mõtlesin korra isegi asi kohtusse anda ,aga mu klassiõest advokaat arvas ,et arstidel on ringkaitse ja ega ma ei võida midagi.Seda lugu rääkides ,andsin töökaaslasele lootust ,et temaga võib sama moodi minna.Ausalt õeldes ega ma seda ju ise ei uskunud.Ei saa ju 2 korda järjest õnneks minna.
Aga sai.Oligi järjekordne arstide apsakas.Ainult sellest teisest ,kes terveks tunnistati ,on kahju.Ta kaotab liiga palju kallist aega.







laupäev, 9. oktoober 2010




Puud
el on sünnipäev sügisel...



Laupäev 09 oktoober.2010.17.50


Tegin nagu ikka kell 7 silmad lahti.Väljas oli veel hämar. Täna pidi olema viimane ilus ilm.Järgmiseks nädalaks lubati juba lörtsi .Jõin kiiresti oma hommikukohvi ja hüppasin punase ratta selga.Tänavad olid inimtühjad.Küllap kõik veel magasid oma töönädala väsimu
st välja.
Võtsin suuna Glehni lossi pargi poole.Polnudki siin kaua aega käinud. Kevadel käisin ikka igal õhtul kihutamas , aga nüüd oli pikk vahe sisse tulnud.Mulle meeldivad mäed.Eriti just see suur mägi ,mis Tähetorni juurest alla läheb.Nii mõnus on kui tuul tuhiseb kõrvus ja sa saad enneolematu hoo sisse.Ainult pidurid peavad korras olema sest sõit lõppeb tavaliselt punase fooritule ees.

Siin ei olnud midagi muutunud. Krokodill oli endisel kohal ja Kalevopoeg hoidis samuti hoolsalt oma mõõka.Mõni küll ütleb ta kohta Sarvik ,aga minu silmis on ikka Kalevipoeg.Ainult puud olid saanud pidurüüd selga.Tegelikult on sügis võrratu aastaaeg. Nii palju värve ja silmailu. Sõitsin läbi ka Nõmme turult.Vana turuhoone oli jõudsalt edenenud.Varsti algavad ilmselt sisetööd.Tegelikult võibolla on usinad töömehed seal sees juba ammu ametis.Hea on mõelda et minu pisike annetus on ka kuskil seal mingi väikese kruvina paigas.Polikliinik seeeest nägi välja just nagu tondiloss.Tühjadest aknakoobastest vaatasid vastu narmendavad laed.Kole ja troostitu vaatepilt.
Koju jõudes võtsin ette oma aia. Mõnus oli lehti riisuda.Ilm oli ju nii ilus päikeseline.Ja siis ma veel küpsetasin hullult .Ei teagi mis tuhin mind tabas. Pojad ju sõidavad mõlemad varavalges Türki . Huvitav kes need marineeritud räimed ,kapsapirukad ja karbonaadi küll ära sööb. 10 päeva vaikust ja korda minu majas. Ei suuda isegi uskuda.

teisipäev, 5. oktoober 2010





Nii vähe on õnneks vaja vol 2


Kui ma peale lõunat lasteaeda tagasi jõudsin ,siis ootasid meid uued üllatused.Lapsed olid koos vanematega tordid valmistanud.Seda missugune kord rühmatubades valitses ,ma parem ei hakka kirjutamagi.Igatahes magamistuppa sisse ei pääsenud.Vanemad olid õnnelikud
,et nad said peaaegu hakkama.Lapsed olid muidugi kavalad.Kui meid enam silmapiiril ei olnud .kasutasid nad olukorda täielikult ära.Polnud enam ühtegi reeglit.Kõik oli lubatud.
Emad tõatasid pühalikult ,et lasteaia õpetajat ei saa neist mitte ühestki ja ometigi oli neid 5.

neljapäev, 30. september 2010



Igal arstil omad seadused.



Neljapäev 30sept. 20010 16.52


Olen aastaid olnud hädas rauapuudusega.Vahel on hommikul päris raske ennast tegutsema sundida,aga ega ma ei kurda.Surmatõbi see pole ja inimene harjub kõigega.Lihtsalt tuleb endale vahel sisendada,et ma pean.Tegelikult pole ju jäänud midagi tegemata.
Perearstiga on mul tõeliselt vedanud.Alati on tal minu jaoks aega olnud.Kuulan teda rahus oma 20 minutit ja mõtlen ,milleks ma küll siia tulin.Kui mul õnnestub mõni lause vahele õelda ,siis on ime sündinud.Minu jutu peale ,et ma ei tunne ennast ikka päris hästi ,on tal alati lohutus olemas ,et ega niisuguste hirmsate analüüsidega ei saagi hea olla.Ega ma siis väga ei kurvastanudki kui ta ühel päeval oli dekreeti läinud.Asendusarstist sain ma teada nii ,et ta helistas mulle ise ja ütles ,et nii see küll ei lähe.Kiiremas korras pean tema vastuvõtule tulema ja kohe tuleb abinõud tarvitusele võtta.Sain uued rohud ja süstikuuri.Nädala pärast olin nagu uuesti sündinud.Kuu aja pärast pidin minema uusi analüüse andma.Kui ma endale aega kinni panin, siis selgus ,et asendusarst on vahepeal dekreeti läinud ja mul on järjekordselt uus arst.Küsisin igaks juhuks kohe ka järgi millal ta dekreeti läheb.Kuulsin kuidas teisel pool vaikselt 3 korda sülitati.
Analüüsid antud .tahtsin loomulikult teada vastuseid .Minu küsimusele kuidas mul sellel korral siis rauaga on vastati ,et seda analüüsi pole mult võetud.Olin edasi häbematu ja tahtsin ferritiini ka teada. Seda vastust ma ka loomulikult ei saanud.Kas rauatablette edasi võtta või mitte ei osatud mulle õelda sest enne tuleb kindlaks ju teha kui palju mul üldse rauda on.Olin nüüd uudishimulik ja tahtsin teada ,mida mul siis üldse uuriti.Kolesterool ja veresuhkur on normis.See oli ikka suur kergendus.Mul pole nendega kunagi probleeme olnud .Milleks ma verd andmas käisin ,seda ma ei suuda siiamaani mõista.Jääb üle ainult soovida ka sellele arstile perelisa.

laupäev, 25. september 2010




Vanaema on tore olla.

Laupäev 26 september 2010 23.54

Nüüd on vaikus ja rahu majas .Lapsed on puhtaks pestud ,teki alla sätitud ja mänguasjad omale kohale tagasi pandud.
Vanaema on vahel hea olla.Eriti kui oled vanaema ,kelle juurde lapsed tulevad rõõmuga.Mitte ,et ma tunneksin puudust autode ja nukkudega mängimisest ,aga vahel on vaja seda ka teha.Seekord ongi mul terve nädal mängides
möödunud.Tööl mängisin ja kodus mängin-mida veel tahta.
Ja kiikumas käisime ja liumäest alla laskmas.Ja loomulikult pannkooke ja leiba küpsetasime.Kahju ,et nii vara pimedaks läks,nii palju jäi veel tegemata.Aga homme on veel minu päev ja siis ma ei näe neid enne kui oktoobris jälle.