Pühapäev, 28. juuli 2013


Kahjuks puudub mul ilumeel..

Vaatan oma maja ja ei suuda kuidagi ta uue ilmega leppida. Sõrestik isegi sobib sinna ette, aga see lai katuseäär on nii võlts ja vale ning  teeb mu maja üldmulje  kandiliseks.  Võib-olla on see tingitud ka sellest, et 20. aasta jooksul  olin ma sellise vaatepildiga nii harjunud. Sõrestik ise on tegelikult ka täiesti üleliigne, sest tugipostid on nii kinnitatud, et iga kord, kui üks rida puid keldrisse läheb, kruvin ma ka posti ära. Lõpuks jääb alles  ainult katus.
Nüüd seda enam teha ei saa. Õnneks on katuseäär nii pandud, et seda saab täies tükis lahti kruvida ja ära võtta. Enne pean  kõrged külalised ära ootama ja lootma, et seekord pole enam midagi, mille kallal norida. Muidugi võiks nüüd garaažiuksed ette võtta, sest seal on ju laudis diagonaalis ja ei sobi kindlasti jälle puuriida katuse ning  rõduäärega kokku. Eks reedel siis selgub, mis on järgmine samm.
Oma mässumeelsust ei saanud ma muidugi ka päris maha matta. Ladusin tänava äärde just sellise puuriida, milliseid on terve Nõmme täis ja proovigu keegi mulle öelda, et see ei sobi jälle minu aeda. Mul ei ole seal ei katust, ega vundamenti. Võiks ju kellegi majapidamisest mõned  tükid ruberoidi või eterniiti laenata, et pilt  oleks täiuslik.
Mina ise ei suutnud  sellest palaganist osa võtta  ja töö tegid ära minu tublid abilised. Mina soolasin selle asemel hoopis terve hunniku kurke sisse. Nii, et homme siis hapukurgile, kes soovivad. :D




Kolmapäev, 24. juuli 2013


Kuidas ma endale lapsed sain.

Sõitsime tütre sünnipäeval tema tulevasse koju, mida nad  hoolega  ümber ehitavad. Tahtsime natukenegi käed külge panna ja oma panuse anda.
Naljakas, et jõudes külavaheteele, kus ei liigu peaaegu kunagi ei inimesi ega autosid, kihutas meile täiel kiirusel vastu politseiauto. Polnud kaasas isegi mu nooremat poega, kes on nagu politseimagnet. Temaga koos kuhugi sõites võib alati kindel olla, et politsei  kinni peab. Õnneks oli neil kiire ja nad ei tundnud meie vastu huvi. Roolis oli mu noorem tütar, kes harjutab hoolega sõitmist, et sügisel luba saada.
Vahepeal oli tütre pere suure hulga  tööd ära tehtud. Toad olid üleliigsest rämpsust puhtaks saanud ja aed oli kaotanud suurema osa oma metsikusest. Kõik oli tundmatuseni muutunud, aga minul on  ikkagi natuke hirm selle suure töömahu ees, mis neid siin veel ees ootab enne, kui elama saab tulla. Tütart tundes ja teades ei kahtle ma mitte sentigi, et varsti on siin sama kena ja hubane nagu ta praeguses kodus.
Tütrepojaga arenes meil selline dialoog.
"Vanaema, sul pole üldse enam väikesi lapsi. Keegi peaks sulle ühe lapse andma."
Mina: "Kas sa  pakud siis ennast mulle lapseks?"
"Ma ei saa, sest ma pean oma emme laps olema."
Natukese aja pärast läks ta oma emale  selgitama, et peab minuga Tallinna kaasa tulema, sest vanaemal pole enam ühtegi väikest last.
Suurem lapselaps pidi niikuinii minu juurde tulema ja mis mul sai siis selle vastu olla, kui ühe asemel saan 2. Pealegi mul ju puhkus ja ega ma oskagi ilma lasteta olla.
Veedame nüüd lõbusalt aega ja naudime sügist. Suvi on kuidagi märkamatult otsa saanud.








Neljapäev, 18. juuli 2013



Kaua võib?

Lootsin, et minu maja projektiga on lõpuks kõik korras. Sain naabritelt allkirjad, et nad on nõus mu puuriida ja kasvuhoone asukohaga. Väga lihtne see asjaajamine polnudki, sest üks naaber elab otsapidi Tartus tütre juures. Ootasin kuu aega Linnavalitsuselt vastust ja täna siis selgus, et kõik meie ponnistused olid ilmaasjata. Ometigi sai tehtud kõik, mis olid nende nõudmised. Puude varjualaune sai tulekindla vahendiga üle võõbatud ja naabritelt  load võetud. Samas ei saanud ma sellest nõudmisest üldse aru. Minu meelest on puud ise tuleohtlikumad, kui varjualune, mis koosneb katusest ja tugipostidest. Nüüd siis tänane kiri..

Vastavalt komisjoni otsusele: Puude varjualune ei sobi olemasoleva elamu (ja ka naaberkinnistul asuva elamu)arhitektuurse kontseptsiooniga (ehitusajale iseloomiulikud laiad tuulekastid). Leida varjualusele sobivam arhitktuurne vorm, või ehitada see elamu esifassaadist 1-2m tahapoole ja lisada tänavapoolt vaatele sobiv ekraan, varisein jms.


Ma olen päris kuri.
Lastakse nii palju teha ja siis selgub, et minu puuriida katus ei sobi üldse hoonega kokku. Variandiks pakuti, et ma peaksin selle ümber ehitama lamedaks, aga see sai nii  ehitatud just arvestades minu maja katusega. Ma ei kujuta ette, kuidas ma saaksin puuriida nüüd, kui ma olen sinna 25 ruumi puid ladunud, nihutada selle   1-2 meetrit tahapoole.  Sellisel juhul peaksin ma maha võtma ka puid ja põõsaid. Äkki peaks maja katuse ka lamedaks ehitama? Sobiks  naabermajaga paremini kokku.
Arulage ma ütlen. Teeks kohe 50 grammi konjakit, kui oleks napsumees.

Sain just praegu Linnaplaneerimise ametist uue kirja. Seekord siis paberkandjal. Tants ümber puuriida jätkub
Komisjon otsustas, et enne ehitusloa väljaandmist tuleb täita detailplaneeringute osakonna arhitekti märkused.
Pean minema uuesti Linnavalitsusse. Mul on siiralt kahju, et nii paljud inimesed peavad tegema nii palju tööd ja nägema keset suurt suve nii palju vaeva minu puuriida pärast. Ja mis siis, kui ma ei saagi ehitusluba?Kuhu ma siis oma 25 ruumi puid panen? :D
Ega ma ei imesta ka enam  miks minu pojad ei saa oma majade ehitusega peale hakata ja ootavad aastaid detailplaneeringut.

Kolmapäev, 17. juuli 2013


Minu tänavune õunasaak.

Alles ma protsessisin Linnaosa Valitsuses oma kasvuhoone pärast, kui selgus, et enne  ei saa ma oma maja projekti, kui mul on olemas kasvuhoone projekt ning  naabrite load, et see võib mu aias olla. Küsisin siis, et kui kasvuhoone kokku variseb, orkaan minema viib või misiganes, kas ma pean siis jälle uue projekti tellima, sest vana ei vasta  nõuetele. Eile läks napilt, et mu sõnad täide ei läinud. Isegi  ei suuda veel uskuda.

Õhtul tõusis äkki kõva tuul. Korjasin maja eest kuivanud kaseoksi sületäite kaupa. Pesu nöörilt korjama minnes kuulsin imelikku raginat. Minu silmade all  hakkas vana õunapuu keskelt pooleks minema. Teha ei saanud midagi, sest puu oli tõesti suur ja raskelt õunu täis. Vajuski külili ja mattis pool kasvuhoonet okste alla.  Ma ei jõudnud puud isegi liigutada. Ainuke, mida ma teha sain, oli ta lõpuni läbi saagida ja kasvuhoonet seespoolt uurida. Selline tunne oli, et olen lehtlas.  Täiesti uskumatu, et ükski klaas ei saanud kannatada. Naljakas, et kui puu kasvas, siis ma ei tajunudki tema tõelist suurust. Nüüd pikali olles, oli teda tõeliselt palju.Teine pool on veel püsti, aga ma ei teagi  kas oodata  kuni õunad valmis saavad ja siis maha saagida või teha see töö kohe. Sügistuuled ju veel ees.