Kuidas ma endale lapsed sain.

Sõitsime tütre sünnipäeval tema tulevasse koju, mida nad  hoolega  ümber ehitavad. Tahtsime natukenegi käed külge panna ja oma panuse anda.

Naljakas, et jõudes külavaheteele, kus ei liigu peaaegu kunagi ei inimesi ega autosid, kihutas meile täiel kiirusel vastu politseiauto. Polnud kaasas isegi mu nooremat poega, kes on nagu politseimagnet. Temaga koos kuhugi sõites võib alati kindel olla, et politsei  kinni peab. Õnneks oli neil kiire ja nad ei tundnud meie vastu huvi. Roolis oli mu noorem tütar, kes harjutab hoolega sõitmist, et sügisel luba saada.
Vahepeal oli tütre pere suure hulga  tööd ära tehtud. Toad olid üleliigsest rämpsust puhtaks saanud ja aed oli kaotanud suurema osa oma metsikusest. Kõik oli tundmatuseni muutunud, aga minul on  ikkagi natuke hirm selle suure töömahu ees, mis neid siin veel ees ootab enne, kui elama saab tulla. Tütart tundes ja teades ei kahtle ma mitte sentigi, et varsti on siin sama kena ja hubane nagu ta praeguses kodus.
Tütrepojaga arenes meil selline dialoog.
"Vanaema, sul pole üldse enam väikesi lapsi. Keegi peaks sulle ühe lapse andma."
Mina: "Kas sa  pakud siis ennast mulle lapseks?"
"Ma ei saa, sest ma pean oma emme laps olema."
Natukese aja pärast läks ta oma emale  selgitama, et peab minuga Tallinna kaasa tulema, sest vanaemal pole enam ühtegi väikest last.
Suurem lapselaps pidi niikuinii minu juurde tulema ja mis mul sai siis selle vastu olla, kui ühe asemel saan 2. Pealegi mul ju puhkus ja ega ma oskagi ilma lasteta olla.
Veedame nüüd lõbusalt aega ja naudime sügist. Suvi on kuidagi märkamatult otsa saanud.