Neljapäev, 24. märts 2011




Kollase liblika suvi.


Neljapäev 24 märts 2011.

Täna töölt koju jõudes ootas mind minu magamistoas tõeline üllatus. Selle aasta esimene kollane liblikas. Enne tuppa tulemist olin just ühe järjekordse lumehange ära lammutanud ja meeleolu oli küll selline, et sellel aastal ei tule ei õiget kevadet suvest rääkimata.Tundub, et kõik polegi veel kadunud. Elame veel.

Laupäev, 19. märts 2011







Vanaema rõõmud.

Laupäev 19 märts 2011

Mõtlesin, et kevadele järgneb ikka suvi, aga nüüd on hoopis talv tagasi tulnud. Hommikul silmi lahti lüües ei
uskunud ise ka. Sadas nii laia lund, et mine või suusatama. Lumerookimise tuju küll enam ei ole. Kes siis ometigi lund roogib, kui lumikellukesed ja lumeroosid juba õitsevad? Nüüd kõik jälle lume all peidus. Nii vähe seda rõõmu oligi.
Tänane laupäev oli hoopis vanaemaks olemise aeg. Sain hullult küpsetada, süüa teha, lobiseda, küsimustele vastata, autodega mängida, koristada. Vahepeal oli küll selline tunne, et olen nädalavahetuseks tööd koju kaasa võtnud. Aga ega ma ei nurise jälle. See oli armas aeg. Seda enam, et mu lapselapsed elavad minust kaugel. Iseasi kas ma nüüd mõnda aega enam rääkida viitsin. Olen vist tükiks ajaks oma lobapidamatuse himu täis saanud. Homme olen ilmselt terve päeva vait kui sukk, aga võibolla ei ole ka. Igaks juhuks ei luba midagi. Eks need lubadused kipuvad viimasel ajal olema nagu kevadised ilmad.

Kolmapäev, 16. märts 2011



Kevadest.


Kolmapäev 16 märts 2011.


Kuidas minagi teisiti saan, kui pean ka natuke oma emotsioone välja laskma.
Pärast pikka ja pimedat aega paistab ju lõpuks jälle päike ja veed vulisevad nii, et otsi kohta kus sa saad. Hommikuti on ikka veel paras uisuväli ja imede ime, et olen enda jala peal tööle jõudnud. Teekond sinna nõuab ikka parajaid alpinisti oskusi. Eriti kui juhtub mõni auto eest või tagant tulema. Tee on kitsas, mööda ta sinust ei mahu ja siis roni nagu kaljukits jäämäe otsa, ise veel kõigest jõust hinge kinni pidades, et autole ette ei prantsata. Küllap autojuhil on ka selg hirmust kange, sest ta ei oska ju ka ette arvata, mida ma seal kõrgel järgmise etteastena võin teha. Siiamaani on õnneks meie koostöö laabunud.
Viriseda ma ju tegelikult ei tahtnudki. Meel on hoopis rõõmus ja kevadine. Kõik mu tomatitaimed on oma peanupud mullast välja pistnud ja iga päevaga kasvavad aina pikemaks. Ei oska kunagi kasvatada õiget arvu tomatitaimi. Igal aastal panen nagu natuke vähem, aga tulemus on ikka vastupidine. Pigem ikka natuke rohkem. Õnneks pole pidanud midagi ära viskama. Kõik mu 100 sugulast ja sõpra on ülejäägid endale saanud. Millegipärast on alati selline tunne, et mul on ikka mitu kasvuhoonet. No ja ega oma
tomati maitse vastu ei saa mitte ükski poetomat. Eelmisel aastal jätkus neid novembri lõpuni.
Maja taga valitseb ikka veel Lapimaa. Tegelikult peaks sinna ju korraldama ekspeditsiooni, et oma marjapõõsad üles leida. Vaesekesed on nii raske koorma all peidus. Head see neile ju ei tee.
Lumikellukeste väljakaevamisest oli küll kasu. Pisikesed õienupud on oma pead lume seest välja pistnud. Samuti mu üks lumeroos.Teisel ei ole nii head varjulist ja sooja kohta.
Pesu kuivatamine on ka omaette ooper, aga värske lõhna nimel olen ma valmis seda ikka ja jälle kordama. Paras erna retk on õunapuu okste alt ämbriga läbi ronida ja pesunöörideni jõuda. Kujutasin ette, et kõnnin oma punaste plätudega üle lumehange ja riputan lihtsalt pesu nöörile. Tuppa jõudsin paljajalu, aga õnneks ilma kadudeta. Ei pidanud ootama kevadet, nagu eelmisel aastal, et oma jalavarjud lumest üles leida.
Ja see kõige tähtsam ja armsam asi mis mul seda lugu kirjutama ärgitas juhtus täna tööl. Üks pisike plikatirts ronis mulle sülle, pani käed ümber kaela ja küsis ega minul ometigi seda kevadväsimust ei ole. Peale seda kohe kindlasti ei ole ega ilmselt tulegi.

Teisipäev, 8. märts 2011



Natüürmort tulpide ja vastlakuklitega.

Teisipäev 08 märts. 2011.

Vaatamata sellele, et täna on vastlapäev ja naistepäev, kummitab mind hommikust saadik hoopis meie laste laul "Laul tammedest". Lasteaias on sünnipäeva nädal ja iga päev toob endaga kaasa uusi üllatusi ja tegemisi. Sellel laulul on erilised sõnad. Lastega koos seda laulu lauldes tunnengi ennast just täpselt nii.

Väiksed tammed seisavad ümber tammepuu,
naeratavad tammele, kes ilus tark ja suur.

Päev oli tegelikult armas hoolimata sellest, et päike ei raatsinud ennast pilve tagant näidata.
Sain ikkagi palju ilusaid sõnumeid ja kevadlilli. Esimene saabus kohale kohe hommikul just ärgates ja tegi tuju rõõmsaks. Nii hea on ju tunda, et Sind on märgatud, et sa oled vajalik. Tõused kõrgele, muutud tugevaks, ümbrus on kaunim, ise oled kaunim. Selline kummaline ja hea tunne. Parimad asjad siin elus ju ongi lihtsad ja kerged. Loeb ju just see, mida sa tahad ja mõtled.
Mulle meeldib naistepäev
hoolimata sellest, et 1909 aastal pidas Clara Zetkin ühe hiilgava kõne prostituutide kaitseks ja aasta hiljem tegi ettepaneku hakata tähistama seda päeva kõigi rõhutute naiste päevana.
Õnneks on saanud otsa ka
need ajad, kus kõik tänavanurgad olid täis kakerdavaid õnnitlejaid ja olid õnnelik kui said mõne kahvatu tulbi.
Ilusat naistepäeva koos lillede ja pika liuga.


Kolmapäev, 2. märts 2011

Rõõmsat päeva.

Kolmapäev 02 märts 2011.

Jüri oli Mõisas, Anne Veskis ja eemal loopis Uno Evet Kividega. Samal ajal, kui Rein Langil oli, läks Jaan omapead Krossi sõitma, sinna põllu peale, kus Ellen Niitis. Eemalt Võsast filmis Peeter, kuidas Tõnu Karguga tuli, Kalevi Kruus käes ja jõi Hillari Kohvi.Tõnis Mäe otsas Noolis Erki Reeta Linnast. Anu läks Jaani Kirsipuud saagima ja Mart Juuris Jüri Tamme välja, hiljem Meelis Ladus kõik riita. Kui Maarja-Liis oli Ilusaks joodud, julges ka Marju Kuudist välja tulla. Siim Kallas selle peale juurde, kui Rein hõiskas, et Otsasson. Kui Mart uue Laariga tuli, oli Lennartil juba Meri põlvini. Pidu oli täies hoos-Virge Naeris, Tõnu Kilkas ja Anu Sääris edasi- tagasi. Aga Maria tahtis, et teda Rahule jäetaks ja andis Henrile Laksu. Heiti Hääletas Mardi poole Sallu, sest Heli oli Läätsed ära kaotanud. Kaie aga Kõrbes unistas, et oleks Peetriga Oja ääres.

Mida kõike ikka välja ei mõelda.

Teisipäev, 1. märts 2011

Kas nii võib...


Teisipäev 1 märts 2011.


Ma ei tea kas see on ikka kõige õigem viis alustada kõnelust lausega:"Kas Teie olete selle ja selle tütre ema. Ma helistan Teile haiglast..."
Ma ei hakka siinkohal kirjeldamagi, mida ma tundsin sekundi murdosa vältel. Jõudsin kõik asjad läbi mõelda, seda enam, et tütrel oli tervisega viimasel ajal probleeme olnud. Ega ma muidu poleks ju eriarsile numbrit kirja pannud.
"Teie arst murdis käeluu ja ma pean talle teisele arstile numbri andma."
"Jumal tänatud! "jõudsin ma ainult öelda, muu oli kõik peast pühitud.
Südamest ma loomulikult arstile paha ju ei soovinud, aga sellist šokiteraapiat pole ju ka ilmselt vaja.